mitodeeruv maailm
ja sellist sõna isegi ei ole
ma rabanev maailm
pärsia kaldalt
kalahingitsus
ning lõhn, mis viisteistkorda
omane on.

metatasemelt kõik üles
tundub vale
ning need on ainult
sõnad
minimalistlik miniatuur
keerutet riptooria
palun ole.


ole

iroonia enesele
endast välja

kes siis usub
irooniaravi.

olen ise enda raiukuju
ja kiire on mu elektrondebatt
hakkan putukustuma juba
ja need on ainult s õ n a d.

Loodan, et uus aasta tuleb sama tore, kui eelmine. :)

paradokside auks.

Andres Ehin on mu lemmikluuletaja.









õõnes tüsemusklis kordnik
tänavatel valvab rahu
peksab kriminaale
laternate all.







<<<<(I)<<<<<

heyyyy.. sürrealism on mu aju kritseldatud.
ja naha alla löödud jää-
purikatest
külmund veri.

inimolevuse seadus number 2 : inimhääl on ühiskonnahääles igav.

1.
need luuletaja silmad käisid
kahekojalises kateedris
kahekojalises parlamendis
kodus külas võõrsil
hiiel mägedel ja sõjalaval
inimesed kõikjal samad
2.
hallpäisel murel oli
ristikheine lips
mis rääkis
röökis, vimples
valetas
endast teiseisse
parasiite tääkis.

ja silmaklaasid värisesid
teistel AINULT NÄRVIDEST

3.

ainult närvidest
kas teate
südaklapid ehitet on
hoidma kinni kihku
ütles mao zedong
võibolla unes


ning jäätund suud on
rääkimiseks
kõige tarvilikumad.

üdiusaldatud sigmundfreudism.

üdiusaldatud sigmundfreudism
paigalseisvate plastiliste mõtete keses
klausel, nii naeruväärne planeet
kognitiivne konfutsianismiõmblus
mis košmaare näen küll öösiti.

mürgiaprikoos
üksjagu kõik seemned
neelad alla
peale mürgise.

Õhk voolab must
(olen seest õõnes)
läbi.

kõik.

kõige veidram asi radioheadi juures on, et.. ma ei tea kumb mulle rohkem meeldib, kas nende muusika või nende videod..

hull kuidas ämblikud laulavad, ütles maapool oma peast kinni hoides
ja pea käib ringi

õhu värelus toob head mõtted õuele
kui reha väiksed kivikesed
jube, kuidas sürrealism on ainult sopistumises
enda sisse ja endast välja..

teed, mis kannavad ei lähe iial sirgelt.

kaks suud
samad sõnad
korraga
(a)ja
ni
nu
he
hi
lism

viikidega kärbsed
plastiliinist aknalaual
vasehallid silmad

inimene lahti kooritud
kui apelsin.

pakistanikalender.

sisutühja india posti najal
maadeavastaja Zahar
mandariinikiirenädal
sublimaat koer haugub
kuldsed kingad jalas

öö tuleb kiirelt
miks mitte unustada kaljud
on vabaduse hind vaid kümme kroon-
i
sobe müdin rännumehes karjub
jäin hiljaks vabandan
see raudhing on minus siiski noor

huljub esmaspäev
see  pakistanikalender
kus igal päeval tähendusi vähe
ja iga tund on enda seismiline
seeder
iga vea eest vajub taevas
mulle pähe.

aaa iiks rahusürdvooluline saapapaelus

paeluss on minus
Lihu(kihu)lane
morbe teler-valgus
miiting Elva kihelkonnas
protsesioon ? PROTSESSIOON
püsi-matud jalad seotult lõhki.

väljadel
unenäoväljadel
fiktiivsed endalootusväljad
igavlikud seinavaod
selilivoodist terendavad
laemaalid
raske pea ja kurnatet padi.

ta taevavankri enda laternateks loob
 kõrbetormis liiva sisse vajub
ta turjal maandub pilvehoob
kui uduks hajub ajataju

Aeg on magnetist, järeldas Vladik, kui 10 minutit pöördusid enda sisse vastupidiseks.
Ta pani jope selga ja astus õue, jää peegeldusel oli teravatipuline nina ja paar tihedaid kulmi.
Liiklusmärgid tagurpidi ja ta ei oska teisiti kõndida kui selg ees.
Ohhhhh
Ja maja ees vaatas teda siinuspeaga mees, kes oli pahane.
Kus su kingad on ?
Ma ju olen voodis, magan, mul ei saa olla kingi.
Tagurpidi uksekeeled, uks ei avanegi.
Ma ei saa õue.
Opss
Aga mulle puhub tuul kõrva.
Pane müts pähe, õus on pakane.


Ma istun konverentsil ja teatris korraga. Toolid on kahte värvi : punased ja pruunid.
Punased parunitele, pruunid ''teistele'' nagu ütlesid parunid.
Mis nad üldse teatrist otsivad, ähh pööbel.

Lava on kullast ja ma ei saa aru, kas silmakirjalikul näitlejal on mask ees. Ta silmad käivad kaks korda ringi ja otsivad raha, kui keegi seda sõna kordab. Üks silm justkui lähekski otsingule.. iseseisvalt.

Ah, härra joonistage teinekord zebra palun selgemini.. ma ei taha uuesti auto alla jääda.
Pole hullu, need tilgutid aitavad. Sa saad oma kingad, kui me su välja kirjutame.
Aga rohtu pead sa võtma, see pole vandenõu.

Tiibadekuu.

Sest dada on vaheldus ja rahutus. VOOOL.

Miks? küsis Apollon, koorides oma näolt õõvastavat marlit.
Söök on valmis, käratas Saara ja pööras kalendri teistpidi.
Esmaspäev muutus teisipäevaks, ja vastupidi, ja Saara kaotas teist korda pokkeris. Selle rippuva katusega maja, oma kodu.
Ehhe, ma tulen, ema.
Aga miks ?
Ja mis siis ? vastas Minotaurus, vaadates kirveteralt oma pasti.
Aaaaa.
Me müüsime selle ammu maha, loikam. Sa jäid hiljaks. 
Ja trummid ? 
Hävisid prantslaste rünnaku all. Võta ennast kokku. Ma nägin Su surnud õde mõraga peeglist.. ühte poolt temast, jube kuidas asjad tahavad meelde tulla..
Isegi apelsin pole enam sama magus.
Elu on kole, ma tean.
Ma hakkan liikuma nüüd, ütles Apollon ja tänas Saarat söögi eest.
Elu Egiptuses oli liivane. Apollonil oli janu ka. Ta tõstis korduvkasutatava lähkri suu juurde. Vesi oli karastav. Minna oli ka sama palju.

Me poleks kunagi pidanud neid kaameleid ostma, neil on düstroofia.
Mis ?
Düstroofia.. nad on halvatud.Nüüd peame me kõndima.
Pole hullu, ma olen tugev mees.
Isegi need viis tundi siin kuumas liivas mööduvad, kui aastad. Ma olin varem palju atleetlikum.
Kui ma kohe ei sure, siis joon ma piimhapet oma lihastest, härra.
Ära muretse, uus karavan sihib meid..
Jookse, Sa poolearune, küll hiljem sured..

Müdin, sammumüdin.. Apollon passed out. OOOTA !!!!

Huvitav mis teda vaevab ?
Tal on kuul rindkeres..
Ja janu.

Nüüd on ta soojade vaipadega voodertatud tsikuraadis. Mu esivanemad kaitsevad teda.. ärge muretsege.
Kui vana ma olen ? Piisavalt vana, et mitte olla seniilne..

Ma olen tugev.. hõkk.. juua.. nõrkus.. mu lihastes on vedelik.. hõkk... eeee.. ma näen kirjaklambreid must verd välja hammustamas...


Soni.. mu sõber.. pole hullu.. me jõuame varsti koju.

Apollon jõudis koju, kus olid kohevamad vaibad seintel ning kus imelike tiibadega inimesed oskasid lennata.

Sinu kaunis, tuttav pale
mu käidud-korduv  unerännak
kõnnin punasel vaibal
kaunite kunstide saalis.




ja


Graveeritud su silmad mu mällu on
nii soojalt, ja pehmelt.

oribion

eelistades protsessi tulemusele.

Eritrea marss.
Pimm-põmmm, pimm-põmm, pimm-põmm. Kaheraudne liikuv burdoon. Tere kahe peaga ohvitserid. Jälle nad marsivad nii igavalt. Neile tuleks näidata Londoni väeosa, need olid parajad naljaninad, kuigi nägid nii rafineeritud välja. Kuradile see sõna, rafineeritus, kõik on ju niikuinii metslased. Eelistades instinkte mõistusele, ma nägin sellist raamatut kolmandal päiktänaval, seal Lippude väljaku jätkel. Marssige kiiremini, mu pea valutab neid samu halle lõuste vahtides. Igavus, hajameelselt juhildun mingist sundimatust jätkuhetkede radast siin munakivi platsil. Vana raekoda ja üldsegi mitte kohalik. Eelmine aasta sõja ajal sadas siinsamas taevast uure alla, inimesed varastasid viimse kui ühe, lootes aega edasi keerata. Ja nad teadsid, et ka see oleks vaid tulevikuga mängimine. Täna on õues külm ja härmatuv. Ma ei saa aru, kuidas suudetakse selle jää peal midagi nii militaarset ja väärikat korraldada. Ju nad ei adugi enam midagi, olles häraldatud tajudest, mähitud keerleva sõja keerisesse. Ja poliitdemonstratsioonidesse. Nagu see praegu.

Ma hallandun jälle niimoodi silmad kaugusesse suunatud ja poolvidukil. See on hõldis tunne, mis mind nii käituma sunnib, ja rahulolu. Sall, toestav toetav sõlmiti kaelas, kulgen mööda buluvare, tundun vist kergelt poeetiline, kergelt boheemlaslik. Inimesed vajavad niisugust erinevust. Eriti praegu kui kõik eritrealased otsivad lohutust kaunistest neiudest, kes tammede all fiktiivses üksilduses ümisevad mõnd lapsepõlve laulu, või otsivad endas loodust. Loodus ja lootus on samakujused sõnad, ja mitte ilmaasjata.

Õhkõrn koduuks avali, astun üle läve. Uks ei pea kodu kaitsma füüsiliselt. Ta märgiline tähendus on tähtsam. Kui olin noorem, käisin tihti Pariisis. Väljamõeldud õhtute elluviimine väsimatult hulpimas meeles. Isegi mu naeruväärsed õnnetud armuafäärid ja draamad olid joonistatud, või siis vähemalt skitseeritud. Aga nüüd olen ma selleks juba liiga vana. Kurb, kuidas aeg möödub. Ja vahel on kurbus kaunis.

Ahju pragin, ahju pragin, teeklaasi soojus, kõrvetatud keel, trükisoe ajaleht ja pildiraami silitamine, kus olid eelmised elud, need prügielud paberkorvis, sest neid pole vaja, kuna ma ei taha kasvavat murepüramiidi. Talvel mattub kõik lume alla, ka igatsus, aga tihti kaevan ma substantsi välja. Ma olen isegi kitarri mängimiseks liiga vana, et nukrust kuidagi romantiseerida. Õrnad laulikud on ju alati neidude meeli köitnud, hehe, milline paelustatus.

Serenasse armusin ma ühel aegade pimedaimal sügisel. Maas lebav somb ja muda tegid seda valgusvaegset tähistaevast veelgi pimedamaks. Üle pimeduse õhkas võimas idatuul. Neil päevadel oli mul tihti kombeks pärast lauluõpetaja juurest tulekut tänavatel hulkuda. Niisama sihitult, põhjuseta. Seal astusingi ühel päeval mõistmatus üksilduses mööda Türkmekistani alleed, ümisedes üht salapärast uut eksperimentaalmuusikalikku viisi. Tuul oli vali ja kerge niiskus kattis oma kastemärgade kätega mu ümbrust.

neelatavad sõnad
lä mb.

poleks teadnud, et ma kunagi, ja siiski.

viie vurriline rõõm
see hetkene vabadus
mis must läbi jooksis
see igavene Sina
mis must läbi lookles.

naljakas, kuidas üks lause muutub väljaütlemise käigus teiseks.

eilsed igavikud
maalil vaasi kohal

naljakas, kuidas asjad kuluvad
tempora muntatur et nos cum illis.

joonistan elutee oksi
juba 50 lugemat aastat
plaanid on mõõdetud, arvutet
kuhu kõik jooned on kadund ?

me teeme enda
mis asub iseendast väljas
naerame jälle
ja kes naerab ?

ring.

veel vasest nägu vaatab enda sisse
viies verest teisi viisi rahu
ta okstelt nopib üleküpsend kirsse
ent okste alla ta ei mahu

kuu tõus viib õhtult valguskalmu
ning pandiks õitele saab kurbus
sel koidul siis kui lootus  urbub
ta unelt palub viimaks armu

silbitus.

 Prelüüd : Sulni sule Tiivasina.

On sügisudu hallus õhus
ning Sinu vari selle taga
oh, rõõsapalel tühja aega
ootab väli halla all.

Ju vuliseval veel on selgus
Sinu pilgu vikerkiir
nii udustki on kaugelt helge
jääna hoovav iluviiv.


Ehk saludena noored pajud lookas
seal all on teel üks hõbekuju
Täht ta üle valgust voogab
pajud painduvad ta ees.

Seal linnusirin tantsiskledes kajab
kui neiu metsas tasa sammub
mis muud on südamesse vaja ?
Helk, mis summutab ka laulu.

rahu
 ju halli udu moodi
täpselt kõike kattev.

gravitatsiooni veidrus
väiksed hooned tihemini
vajuvad.

esimene dadaismi katsetus. :o

diafragma
siga pragab
käsikärmud
kivikalmud
muts mats
Mihkel
mürdi
lubimördi
vanataadi
rehapeedi
kutse külla
Sigmund Scylla

aeg on mingi
pea käib ringi
traat
kraaps
vikat
paat.

käsi mitu kätt
on armu karmi
varmas vammus
külmas külgedele
kütkeiks võtta.

bakter.

mu enda maailm
on teise maailma peegel
pooldumine.

katkend.

See fragment suuremast (pooleliolevast muide) teosest on veel korrigeerimata ning üsna kiiresti kirjutatud, nii et väga algne versioon,st. palun olge nii lahked ja andestage mulle lugematud grammatika- ja stiilivead.

*****************************************************************************
''Mis on maa?'' ümises Üks vastuseks sõnatuile pilkudele. Kõlas 4-minutiline vaikuserütm, enne kui patriarh suu avas. Ta rääkis aeglaselt ning enesekindlalt, pannes oma elutarga rauga toonil rääkides kuulajad uudishimust värelema.

''Miks pärid endas tõde, mida öelda Sa ei oska? Kas kardad vastust, mille lihtsus pöördub Sinu enda sisse? On öid, mil sa tunned ainult hingitsevat taevast, tähisvõlvil valgus ju on tules. Siis tunned ümmargust sfääri ja kerakujulist maailma. Nii saabubki maa ning näed, kuis jääkirm lõikab pimeduse kahte lehte. Sa tead siis, et see on eetos, nii mitmes tahus, kui pilte lubab mõistus ritta seada. Oh, siis tuleb soov end matta uttu, selle värvitu tühjuse eest, sinna kasteniiskusesse kätesse, neelates neid kui lüürik, kannataja möödund saju igaviku rõhurahes.Ma ei väida rääkivat end loomulikult täielikku tõde, tean vaid seda, mida olen kogend''

Monoloogi lõppedes vaatasid pärslased teda kuivand silmil, tundes oma kuute nurka pitsitavat. Oh kandiline, sajatipuline maailm, see kompis kõigi siseruumid läbi. Kogu teadmiste aur  hõljus neist kerglevalt välja, nagu nende päid kattis toona sirelite õitehang, eelmiste sügiste sumedes, pugedes õlmitsetud kroonidena südameisse.


Aeglaselt kahe agoraavoolu järel voogas taevast puitund õhku, rääsund, võilõhnalist, kõvakoelist tuult. Lehkav muda voolas teavast jugadena neile lagipähe. Ethos tõstis vihmavarju kõrgele pea kohale, kuulates samal ajal, kuidas see lodiseva raskuse all kooluds. Lõpuks loobus ta mõttetusest ja viskas vihmavarju autoteele.

sõnadejõgi söövitamas inimhinge

valged kaebeaariad.
näotud martsipanunistused.
kandiline maailm.

spontaanne peegeldus.

õmblustelt rebenend taeval
kajaka viimane lend
inimjääst vormitud pusle
tükkideks lahutab end.

udune.

olen iseendavari, martsipanisõdur käriseva kuue saatel, mille ehin automatismi mutrivõtmekeeratatavate eludega, ja pinokkelpöörleva vabadusega.

pärsiatuvi aususega, enda pärli ümmarguse, 3,14motiiviga, korintosekorraga, etteloodud lossidega, enda hinge kallatud tsüaniidiga, peegelpale valedega, ja sellega et me seda usume.

enda mitteratsionalismiga, ja karjusega mägedel, kes ütles mulle jah, ma tahan teile ehitada suuremat õndsust hinge kui kollased liblikad pärast seda mustasilmsest kasakat, kellest ma kirjutasin 4 korda 4 poolikut sonetti, ning kellele ma punusin tuhmi võilillepärgasid kui kristalljärvel end tühjendasin.

ja seda soppa, et mu süda on pööratud mu enda sisse tagurpidi ning soontemagnetit pidi, kõikides vastupidistes jõgedes, mida minu pseudoneel neelab alla, isegi kõige suuremate anomaaliate korral, sest see on maailm, ja teie reeglid, milles ma väetan mannekeenrohtu, 200000manekeenrohtu.

kõikide öörohkete bussipetroonide libahundivarjude rõhuva hallivaibakujulise taeva ja öökaruselli ja palun vaata mulle silma, su vikerkiired säravates tumedates silmades ja õhk mu juustes kui ma kiikudes mõtlen fiktsioone.


ma mõtlen kiikudes fiktsioone, sest ainult see sööb mind vähem, kui peegelklaaskupliga maailm ja sulaminimesed.

see sööb mind vähem kui kroonitud laused.

ma söön fiktsioone ise.

Lihtsad tihased jäisel aknal
oh, heldimuspisara hetk
mu talv must jäänud on maha
ning elutee viimane helk

pääsuke rahest sügavamal
end matab
et tõusvat sadu ta ei segaks.

lipsuga müürid
lopergune päike
punaselaiguline teretulemast eritealane.


kreeka-kreeka-kreeka.

voolavad müürid
voolav tuvi laul kristalljääpaleel.

luust luuse liigutus.
kõhred täis elektrit.

ma varsti postitan valmis asju ülesse, mis koltuvad kuskil paberil hetkel.

kaks lihtsat.

mu aknaklaasil
kümnekordne valgus
silmad kahjuks pimedad


**************************

ees võrsuv lill
ootab vett
mis kuivas eelmiste
ootuste ööl.

Geniaalsus on päritav

meie piiritult haiges maailmas.

Võõra monoloog.

Jah, ent see on kõik muud kui ma talun.
Kõike muud, kui hallataevast praotav valgus
 kõike muud kui varjulaadsed sõnad
 kõike muud, kui selle neiu pajunõtke keha
kõike muud, kui koputa kui minu sisse astud
kõike muud kui palun salvesta see kaunis helk emajõelt
ja palun ära kaota kristallgammat oma silmist
kõike muud, kui ära kaota minu juurest selgust,
ära lahku

ja kõike muud kui lahenduse aluseks on lahendus
ning istun iseenda jääkülmas toas, koon igatsust
kõike muud kui muredepüramiid
ja astun endast välja, sest ma tean et orientiir on õige
kõike muud, kui kell, mis alati on sama

kõike muud kui nelinurkne tuba
kui seinte ahistav olek
kõike muud kui vikervärvi õhk ja
hommik mis kindlasti tuleb parem
sama püramiidiga.

kõike muud kui mina
ja tsüklimaailm
kus kõik on sama.

Jakub.

Jakub jõi kolmandat tassi kohvi, kui ta kuulis köögist kolinat. Ehmunult jättis ta ajalehe lauale lebama ning tõttas vaatama, mis oli juhtunud. Üle läve astudes tabas aga teda üllatus. Parkettpõranda kriuksudes sammus keset toa apoteemi šatäänjuukseline mees. Ta käes oli ümmargune lusikas ning taskurätt. Ma keedan tatraputru, ütles mees ja hakkas laulma. Tegu oli ilmselt polüglottiga, kuna ta liikus mängleva kergulesega ungari rapsoodialt, flaami rahvuslauludele, edasi saksakeelse süidini, et lõpetada oma sedööver hämmastavalt sügava ladinakeelse glorie-ga. Jakub oli sama ebakindel, kui Van Goghi portreel vabisevad huuled köögi vasakus nurgas.

Kaks tundi hiljem seisis Jakub ikka sama kohal. Õues hingas juba kuldkollane päike kannustades kahtemärga rohtu eluheldeks sirguma. Rõkkav, siiras kevad laotus üle maa. Ent Jakub seda ei näind. Ta nägi šatäänjuukselist võõrast, kelle üks pintsakunööb oli puidust ning teised tinast. Jakubil oli raske liikuda, sest aja voolavus neelas ta endasse ning müüris  enda laineharja kui patuse. Šatäänjuukseline võõras nuuskas kõvasti, nii et see kostus üle maja. Ta viskas lusika kõvasti maha ning hüüdis, nüüd on söök valmis, mu sõber, lõpuks on ta valmis. Seejärel sammus ta väärikalt köögist välja ning kadus kogu majast kui viirastus.

Jakub tahtis saladuslikku putru maista, ent enne kui ta seda teha jõudis, istus ta jälle oma endise ajalehega tugitoolis, kohv käes, ning kuulis köögis kolinat.

bruk..

istun laulukaare hõlma all
lehed kõrvaltrepil surnud
ka  vaame pilvehägu eemal.

Sina.

Su selgetest silmadest sai alguse maailm.
ning vekelduv alguse täht
puuvarju õhast voolas veel tina
kärsitu sügise voos

vihmaveeloigust sompusin läbi
su sõnad mu kõrvus
kui tallamas teed
su hääl mus koondumas kokku
kui jõgi
su heldinud palge
sära on veel.

sel kuldaval pajul on
kodu mu hingel
ta rahutu rännak
võib puhkust seal saada
ent meenutus sinust
mus hõllandub kaasa
ning kristaldub
lõikavalt kokku kui ulm.

siis soikun veel vaikselt hämaras õhus
ja vilkunud särasid
ahmub must läbi
saladusvarjus suur nukrus mind rõhub
ning sügisesumel mu üle on vägi.

Mäletasin ette ning taha, kuid olematu tulevik, piinas mu taju kui mineviku kammitsev piits.

ennast on väga imelik tsiteerida, ent see lause kirjeldab midagi, mida pean õigeks.

kui naiivsed võivad olla inimesed, ja kui hoolimatusest pimedad. mõned siiski.

Ma olin TÄIESTI kindel, et ma täna kirjutan, aga seda vist ei juhtu. Well, ma loodan, et ideed pole kiired kaduma.

leiutasin 2 päevaga 2 uut sõna.

rööklemine ja vimpamine

lugeda.

Mu pea on ideedest nii meeldivalt paistes, et ma hakkan seda varsti tühjendama. Seda esiteks.

Teiseks, ma hakkan sürrealismi ja dadaisimi kirjutama, mis on väga absurdne, ei soovita.

lihtsalt hästi välja kukkunud lause.

Hetk imepärane möödanik helk.

Eile õhtul umbes kell kuus vaatas Jüri aknast sisse, kuidas kaks tütarlast toas tantsisid. Ta ei näinud nende nägusid, sest neil olid valged maskid ees.

cool story, bro!

Gustav, see mingi katkend sul kuskilt?
ehk siis
Gustav
teeme võistluse

Tüdrukud tantsisid nii pea pool tundi ilma, et oleksid neid jälgivat meest tähele pannud.

holy shit!

"Oota, Mari, mingi veider mees jälgib meid," sosistas Tiiu oma õele kõrva. "Kust?" küsis Mari. "Ta on akna taga."

kuradi pervert
kust? jah
ja sitta ka

mida sa ajad, Erik?

Jüri tajus, et midagi oli valesti, ja keeras ümber, et lahkuda. "Tere, Jüri," ütles Mari ja tegi mehele kalli.

embas meest sügavalt/soojalt
sobiks paremini

ma ei taha teada, mis edasi juhtub...

ei sobiks
kalli parem

sobiks küll

Ta lasi lahti ja Jüri kukkus lumme ning vajus meetreid, kuni tundis külmi käsi oma ümber.

Gustav, teeme millalgi loovkirjutamise võistluse

Ta avastas ennast hiilgavate hõbepajude vahelt. Kõrvus puhus mahe briis ja hõbejad pajud paitasid ta luitunud lakka niisamut,i kui teda sõi ranna igavlik tühjus.
Mis on lahti, mõtles ta, kuidas olen ma sattunud siia hüljatud paika. Kõik näis hajuvat kui udu villased müürid niiskes talveöös. Oli sombune ja limane.
Vihm röökles üle maa.
Ja järksu üle virvarlike kaljutippide huikas uus zeni-hääl, buddha asemel oli virgunud Mari.
Maril polnud enam maski ees. Jüri silme ees terendas tõde.
Millised klaasjad silmad, milline tühi pilk, millised puised liikumatud kulmud.
See ülim staatilisus sõi Jüri kui päeval, mil ta esimest korda silmas oma Helenat. Mauri neiut kitsastes šagräännahksetes pükstes, iiriselõhnaga tango esimetes sammudes, hiljutises ülepeakaela tagurpidise mure nukruse kulmekaares. Kõiges mida ta igatses ja millest ta öösiti sonaate kirjutas.
Mask avanes kui tõe piibel.
Sealt, kus enne oli olnud mask, paiskus nüüd Jürile otse hinge ürgne hirm, mis surus ta taas maha.

suurest, tühjast, parkettkattega saalist, mille viimasest aknast novembrikuiselt karge sügistuul vahutades sisse puhus, kostis nüüd korrapäratut aplodeerimist. Hetk hiljem võttis kuju kolmandas reas taas istet ja saal jäi taas tuule ja tühjuse meelevalda
aka: väga hea, Gustav

Ta surus oma silmad kinni, et ei peaks enam tüdrukule otsa vaadata, kuid ka vaimusilmas nägi ta ikka veel Mari põletavat meeleheidet. Ei, ta ei näinud seda, vaid tundis, tajus. See surus end Jüri hinge, kui hävitushimu, mis valdab meest pärast truudusetu naise teolt tabamine. See asendas kõik emotsioonid, mida ta oli varem tundnud, surus need enda teelt ja hakkas ta kehast taas välja murdma.
Kõik hea, mis oli temas kunagi olnud, oli nüüd kadunud. Ta üritas tuletada meelde midagi, mis päästaks ta südame viimased raasud, kui kõik, mis talle meelde tuli oli tüdrukute tants. Nad tantsisid umbes pool tundi enne, kui avastasid, et Jüri neid vaatas. Enam nad ei sosistanud omavahel, vaid vaatasid Jürile otsa - neil polnud enam maske nägude ees - ja hakkasid ta poole aeglaselt sammuma. Mees üritas joosta, kuid kõikjal, kuhu ta keeras, seisid tal ees tüdrukud, kes ikka ta poole kõndisid irve näos, mida Jüri ei näinud, kuid tajus.
Ei, sõnas ta ja tõstis enda püsti põlvilt ning lõi ennast üha uuesti ja uuesti.

ühel hämaral õhtupoolikult k õndis keegi üle jalgpalli väljaku. ta oli justkui inimene, aga samas, ta ümber oli ebainimlik aura. vaatasin eemalt ja mõistatasin. mõistsin lõpukls, et tegemist on lihtsalt idioodiga

Viisin lapsed mänguväljakule ja uurisin ümbrust. See oli üsna estohipilik Seal olid kasvuhooned, biokuppel, kitsed, kanad jm. omapärased objektid. Isegi ehtne pitsaahi.
Tagasi sõites jahusime Euroopas hängimisest, religioonist, abordist, jälle meeldimisest jne. Lõpuks said S ja S Tartus bussi peale.

ka pitsaahi vallatles Jüri noorusliku hinge
ta hing oli täis mannaputru
ja viljakaid nisuhelbeparaaditsülobaate

Kuigi päeval on omajagu tuju pahaks ajavaid elemente, on igal päeval üks imeline hetk, kus muremõtted kaovad -- aeg kui ma õhtupoole jälle näen TEDA. Hämmastav. Täilik helgus südames.

Helk imepärane möödanik hetk.


lolwut

he he
milline sä'r
sära
on
ökosüsteemide pardinokasümbiontkanades
kas võib veel õndsamat loomobjekti olla
v
või
õndsamat vabanemist
ma olen süninud
ülepeakaela tornipäril
ja pärjad mu peas on rohelised
ma näitaan et olen spiioon
ühe pooluse ja muu maailma skismade vahel
ma olen sündinud 19967 ja mul on sinised UFO laevad üldised heldimused kaks korda kaks on kaheksateist palun väga Juhan Smuul häärased

16:53
läksin loodetavasti viimast korda tudeng Istvan Lakatõši juurde. Ta on küll väga ilus noor mees aga tema katse teha minu silmahambast oma magnum opus oli pigem juba tragikoomiline ponnistus. Hammast parandas elik täitis juurt aprillist saadik. Keskealised naised teevad sama töö ära paari korraga ja kokku tunni ajaga. Ma olin sellele pisikesele silmahambale kulutanud oma 20 tundi, palju valu ja üle 400 euro. Lakatõsh paningi koos ühe teise venekeelse noormehega lõpliku plommi ja ehitusmehe jõulisusega lihvis selle vaabapuru pilve sees aga suure vaevaga siledaks.


Written by : LikŠmont HAJASKAU

Gripp

See oli teemanttähtede ööl
kui ta jooksis mööda katuseid
ja räästaid,puudelatvu
ma elan maa, ma elan maa
ta tahtis end visata kuuga
sest nukrusepilvedesse
ma joobun end mässimast
ma elan maa, ma elan maa

ühed hatud veel siplesid
jääpurika eluõhtul
kus ilus kohtlane silmas
oma siledat natuuri
ta tantsis
kahe saja viiekümne
meetri kõrgusel
justkui mullu
beduiinitari lõhnast hullund
lavendlilõhn ta esimesel sammul
värske seebihõng on õhus
õitepungad järve pääl

miks tunneb
nähtamatuid sõrmejälgi
tema oma ninajuurel
ja vaostat hundihüüdu
vabisevas rinnas
miks lookleb tema
vari paadisillal
kuis hääbuv kääbus ulgumerel


mind sööb see metafoorigreip
ta kiigub paratamatul kiigel
horisont on ees
ta hulbib kurgipurgi vetes

uued toonid viisid vanad vaiba vahel ära

järelhüüe.

mida uut toob ajapõlv
või verinoored väed ?
kui ajaks igavikku
tormamine jääb

täna oli kohutavalt ilus ilm.

Elan sissepoole nägusas unenäos. Ma ei ole enam sapine vang, ka kibestumusesõdur mitte. Olen tuul, virguv sügisõhk surnuks tallatud lehtede kohal.

Fiktsioonid voolavad läbi minu suunaga idast läände. Lahkudes jätavad nad täis kõhu tunde.

 Skitseerin tömbi söega itaalia semiootika konfiguratsiooni. Murdlainetus painutab eilse tänase taha.

Now reading : ,, Patriarhi sügis'' saan suht vähe aru, armastan seda raamatut.

+ voolkõnet ja 2,5 leheküljelisi tihedas kirjas nimme loogikavigaseid lauseid.

kõige naljakam on asjaolu, et ma pidin selle maagilise realismi silma oma blogi taustalt juba ammu ära koristama, aga mul lihtsalt on täielik ideepuudus, mida asemele panna.

mus villandub see ainusõõrne tõde
ning laotub puistel üle valgusvoo
on kurgus kibe, sügeleb üks kõne
merevaiku,lainevaase igatsedes joob

seal võõrandub ju nooruk oma loodusteljest
ta sirgel seljal astub uue sammu
leides otsitu, mis ammu
terendand neil silmil, helgel

aste trepil tühi sügav
august vajab jalgki läbi
puhastan end hirmutolmust
tõesti oma raja, älni
suve koon ma eile olnust

huvitav leid oma raamatust.

kui te küsite mult, mis on puu
tean öelda, et eesti keeles on see kindlasti puu
eesti keel on muide mu lemmik keel.

Vist hetk on kõige ruumis seaduspärasuste summa ?

Ajatus on  ise vaid viivuks.

Mingi rahutus oli Isacu sisse pööratud olemise küsimusest, sest ta tundis et määramatusena enda olemust olevat kuskil hõljuvana.

süsteemsõlmsõlmsüsteemavalikinnikummulisilmusenikafkalisenimuutumisenitsüklinisõlmsüsteemkubismdadaism

süsteemsõlmsõlmsüsteemaknaruuduseosseintelseoskonfutsianismliksüsteemsõlmsüsteem.


teatrilava mahagonist, noh

nagu Baudelaire ütles : ''Ilusaim teatris on - kroonlühter''

ning pintsakureväär.

te teate kui lihtne on leida võtit,
ent kui raske on seda lukuaugus keerata?


illusioonidel on teatavasti maskid,
ka pimedusel on vaja nägu, kas teate ?

sellel sarvedega kajakal Abhaasia kohal oli palju rohkem automaate kui tervel grusiinide polgul.

siin blogis olev proosa on enda lõpuks joonistamine, mitte korralikult kirjutatud.

katkend ,,vahetusest.,,

15. september, 1991.

Ma olin veel elus. Veretu voolav lima ummistas mu elusooni. Ma põlesin, jäätusin, hääbusin. Kõik ümberringi paistis kui solgitud elukärg, kui värvitu valgus. Kuskile oli vaja mul põgeneda enda koltunud ilmega elamust, mida tarvitsesin naiivsushetkedel nimetada koduks. Ma vajasin väljapääsu, varjualust.

Pikka aega olin ma jalutanud, kui jõudsin taas tuttavale puiesteele. Hõbepaju väravad avasid mu jaoks uue lõpmatu teeraja. Ma ei jõudnud niiviisi sammudes kuskile ja ega ma ei tahtnudki. Oli kummaliselt meeldiv nii sammuda, midagi tundmata, ja vaadata taevas lookavat kuud, oma ainukest sugulast. Mida kauem ma edasi kõndisin seda rohkem hakkas uduvõre oma villaseid müüre mu ümber kuduma. Kui uue tarkuse algus väreles mu kehas.

Ma olin unustamas valgust, igavaid päevi, põlatuid inimesi, korduvaid elupõlvi. Olin unustamas kõike, mis siin maailmas oli nii võlts ja hägune. Kõik kaduv voolas mu seest välja ja ma täitusin tõega. Lõpuks istusin ühele kasteniiskele pingile, ahmides endasse maailma.

Sel hetkel algas taas vahetus. Öö tõusis langes, keerles vikerpilvede tantsisklevatel varjudel. Vihma sadas üles ning alla, kolmnurkselt, ruutjalt. Üks kull, teise järel huikas mu kõrvu tarkust, tõusva koidu varjust kuuldus orelimängu, ma tunnistasin reekviemit. Jah, r e e k v i e m i t. Mater glorie. Mu genus tahab mind. Ja varjudega täitus kogu õhkkond, kuni puudest said sfäärid ning maast sai õhk.



Ma ärkasin üleeilsel hommikutunnil, sellel samal mäel.  Mäletasin ette ning taha, kuid olematu tulevik piinas mu taju kui mineviku kammitsev piits. Unenäo ruhmuv loor hingitses mitmel maailmatasandil. Kardan, see kordub hommegi, eile ja üleile ka veel. Päästke mind, keegi.

ööulmne

    1.
Märk
contrahakk, valgus mõistus
sirelite valguv lilladus
kuiv õis, roimund
sügislehtne hõllandus
öömurel kibe

       2.

üks kaos
on teise oma order
redel ilma
asteteta taevasse

        3.

Igal kõnnitee kivil
on elu
vaame minakuju
vaatab Pärsia kõrbe
pilguta
ja ........
katki oli mu
molekulbukett
rabanev mina
rabanev
näitsikute oja.

ööulmne sinu lõhn on minu veres
nüüd hall on iga ajajärk.

ruudutus,seinatus, ruumitus

.....
pirr-pirr-põrr.

Papist mehed laulavad kord-mööda
maailma hädast, maailma valust
papist mehed, siinsamas, näe !

papist mehed ehitavad
maailma häda valudeta,

klaasist gloobusel
mis kukkudes
vaid jätab killud

Punast värvi peaga literatuuriprofessor elas kahekordses majas nurme tänaval.
Aias nukrutses kass.
Kuidas saab värviline maailm muutuda mustvalgeks ?
Ja punased juuksed halliks.
Literatuuriprofessoril oli kalkulaator.
Aga numbrite keel on märkidest tähtsam, ja seetõttu ta seda kasutada ei oskanud.

Mis on üldse loogiline mõtles ta ?
Kas minu kassi kolmnurkne pea või roiet purustav kuulikild.

'' ju mitmes elu mul minu nägu on muutunud
igast lävest ja peost millest astusin üle
sündis uuesti perekondlik kevad''

Paul Eluard.

volbriöö vajus kiirelt  mägedele kui hääletu udu vaibana üle soo.
ka tema oli seal, ta silmad helkisid kui verised teemantid, ta tuhmhall lakk voolis kandilised näojooned veelgi kohutavamaks, veelgi jõulisemaks, rõhutades neid kohutavaid teravaid põski.
roimahõngu õhkus temast kõikjale.

sel hetkel täitis mind vormitu hirm.
põhjusetu paanika.
miks ma kardan ? ma olen vari, mittemiski, nähtamatu ollus.
teadsin, et ka hirmsaim mõrvar, hirmsaim deemon ei saa mind riivata.
ma olen vari, tühjem kui õhk.
mõte tühjusest hoopis soodustas mu hirmu.
kuulsin üle mägeda kaikuvat üht kõla.

olen vari
tühjem kui õhk
ent paksem kui veri
mu rinnus on rõhk
ning on kätel on veri
seest koondub üks voog
üle mägede ruttu
kõik vaimud ta toob
armutult kokku
Hermes juba kohal
heisake lipud nüüd üles
deemoneid vohab
Mefistofese sulest
kaunidust palju
ka kurjuse käel
enam eluga sa harju
kui Helenat näed.

ning uuesti, ning uuesti, ning uuesti.
ma järsult endas tundsin vajumise sundi, ning iga  mägi kui hiiglasena mulle laskus.
siis itkusin, ma tundsin kadumise tungi.
Oh, Päästa mind, oh õilis Karsklus.


jälle tunnistasin teemantsilmi.
need põlesid endise leegiga.
ma tundsin nagu kiikaks temagi mind näljaselt läbi õhus virguva tormi.
ta ei tulnud, ta ei püüdnud mind haavata, kardan, ka selline võimatus oleks tal õnnestunud.
ehk teadis ta, et tark jätab otsustavused viimaseks.

kuid  ühe pussi torkasin endile ise südamesse.
jah, ma läksin teda vaatama.
oma Helenat.
sel hetkel ma ei tundnud, et olen vari, ent oleks tahtnud seda tunda.

ma pidin enne midagi kirjutama.

masinlikult näris ta end kui rott läbi seinte.
sellest on naljakas rääkida, kui oled surnud.

aga seinad olid tõepoolest hirmsad, tuhmkollased, värvitud, koltunud räbalad.
siiski see on parem kui ümberkaudne valge hullumeelsus.
selle küla rahval oli alati komme kõige hullemat välja mõelda, valge on ju kujutluse tanner.
ja nii tühi, nii piiratud, nii abstraktne. lausa lämmatav olemusetus.

ma soovin, et mul oleks samuti hambad.

ent ometi seisab tontlikult iga seina taga liikumatult jälle uus.
kui trooja müüridesse mähitud hingitsematus.

ent mis rääkida hingamisest, kui oled vaim.
vaim saab vähemalt ühe müüri tagant teise taha piiluda.

'' ta tuleb nii kui nii'' mõtles rõskus '' ja kui mitte, siis on alati võimalus, et hetk on ise enda sees juba oma olemise välistanud''

tehke uks lahti
tahaks välja

jaheiaitähkootudmõttetudtundevarjud.

Proteus ma olen
muutun tuuleks
ilmsed kellukesed
laul mu kõrvus
igavesed lubadused
mägede hõbejad tipud
pärllinnud zeni-hoos

minu kuju nüüd on
õhk
igavene kadumine
sõnad, need on ajapiiratud
ent vabadust ma tõesti pärssida ei malda
ma upun kristalli
idakaarde
buddha õhku
ja kiirelt käib kell

vahetus
teretan Ulyessi
klaver seinal
vastus
võrgud üles
ohvrid välja
pettumus, petetus
ja kiirelt käib kell

tõmmakem paralleele
Nereusena ma vajun uttu
pihlavalendavasserõõska
ihkan tuisku
ihkan lund
ent meepärna ulm käib üle
minu sõõrmei
ennasttunnustava huku kosk.

ma olen elus, hukkund,
selge maskiga
vilets saatür
valigem suunad
valigem kannel
ma tõusen langen
peegelpuiesteealleel

''olen olend avangardismi maalil
sürrealistlik robotmees
aje tundel teod
mu peitenahka koorib
ja samas uute kihti peale loob''

hulkur saab olema uue teose nimi

mida ma üldse teen
ütles kongressmen
oma kullast laua taga

jälle enesevaletamine, kinnitsükliline mäng, etteennustatava lõpuga võidujooks.
miks sa  oled, miks ma nii teen.

olen sellel igavesel tänaval
maaglisel tänal
lapsena, suurena, raugana, surnuna

ma näen kuidas lõoke
väiksemale paneb tera suhu
väike tuleb suuremale lähemale

lihtsad asjad on rohkem väärt kui viisakused

laste siirad küsimused
siiras naer ja uudishimu
aisana, vaid see mulle meenutab,
olen inimene.

maailmavabadus
on ükskorda seitse joonis
luuletajate konsortisumi
koosolekul puiestee tänaval

maailmavabadus
on kinnine parabool
rannal kõndivad jalajäljed
eile täna igavesti
teadmine et eilne öö oli täna
juba ära


maailmavabadus
on kvintessentsi märgipoolus
leibnizi üks kaks ja kas või tuhat monaadi

maailmavabadus
see sammub üle aeglase limase
voolava aja
viskoosse aja
ja tal ei tule see välja

idee->soov->tahe->kihelus juba kirjutada novelli.

ma olen ühte ja sama unenägu näinud juba 4 aastat..

Sa tekitad mus tagurpidised peeglid
looduskurvad fresko-maalid
vihmanukrus välisfasaadil
üks mõistmishetk on igavane
ka mu plastiknahk
mis koorib end võibolla

öö annab selgust
üksikuteis sõnul
jää magusast peegeldusest
kui uue kumaga kirsiõisi
siis talv saab kevadega üheks
sügis sumbub nägematusesse

ma ei taha olla eduard viiralt
su pilk kristallist sätendab rohkem
mu suu jäätub kinni.

seal koondub maantee taevastesse
olümpose selgetes lätes

Knut Hamsun küll lähima 3 kuu jooksul mu plaanidesse ei mahu. :(

PENDERECKI ON AMAZING

ma teen külmavärina projektsiooni
ja sellega ristub lapselik nimetu hirm

Spinoza eetika
Alternatiivmatemaatika
Dadaism
Sürrealism
SalvadorDalism
SigmundFreudism
zenbudism
taoism
tiibetism
impressionism
faust
kvantfüüsika
üks
kaks
kolm
pooluned.
vaimkardinad
terendused
mediatsioon
Jorge Luis Borges
Paul eluard
Magneetiline jõgi.

nimetu hommik,
ning äratus, ilma jäämine.

              1.

Sõna on märk
pole võimatu
mitte öelda
mitu kuju märgil on

             2.

Pilvel sibab paksu
põrsas
lapsehingevabaduses
ent mina, väeti, kardan kõrgust.

              3.

Amfiteatri-verd
Saab ainult publik puudutada

            4.

Mu unes on antiikvaimud
ning öös on kõla igavene
ent päeval sammuvad savikujud.

           5.

Oh, kui oskaks vaid ma
Kreeka keelt.

          6.

Sõna kivi
puudutus kui söestund muld
seiskumine
kuivand silmad

        7.

Jah, ma peeglist näen vaid
kuivand silmi

        8.

Üksi olemise võlud
tühjus-pime-tühjus
vaikus
ei mingeid ilmutusi

        9.

Madal taevas veelgi
madalamal püsib.

       10.

Märkidest insenerid
ehitavad ainult
viirastusi.

       11.

Kui teaksin sõnu ma
siis kirjutaksin luuletusi !

Mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et miskile jõuab kõige lähemale sürrealismi, teda võib-olla mingit moodi riivates. Also on mul hea meel, et ma suutsin oma olemuslikkuse koordinaastikul jälle ühe küsimuse lahendada, kuigi seal on tundmatut-määramatut veel oi kui palju.

orpheuse kombel
ise istun kaldal
siksakruudulisekaabu
jõepäikse peeglid
võivad teha minu laulust oodi.

tagasihoidlik sürrealismi katsetus.

ma avan silmad
ja ruum voolab

keiser silmapilk käib läbi
suur sarviline põder hajub
kadu kaob ning
viimaks algust tuleb
ruutude summa
ON RUUTUDE
SUMMA

mõtlematuid mõtteid
inimesteks voolib
vooluring on
haritlaste
elektrondebatt
oraator vihma sees
ning kandilised
silmad
kaabu alt on
paista
kollakad pupillid

krati jalad muda
täis on
rääkiv muld
roe äiksepilvis
viini valss

loheviiking astub
tummalt
peeglist õue
rohul värin
ilmamarss

puusõdur teise järel
tiigisillalt
vaatab kuud
ning KOLTUB
tänav
munakivid





kimääri kale
huulepuna
suudleb enda suud

aurav vari
UNEVALEM
kipras pilved
maaparaad

avan silmad
tuisuväli
sinisabaluiged
külmund suled

aasa tagant
koorub
lõpmatus
ning uue tagant lõugab uuski aas.

on paari märki ainult vaja
et uuest maailmast teha
enda oma

koridori lõpus on uks
puust ja pinde täis
põrand ragiseb
tolmu soojus on niiske
pole mingit soojust
vaimude ähm
üle tee, üle koridori raja
pole mingit ust !
lõpetus, lõpmatus.

Kirjutan siia ülesse, mida mul lugeda vaja on, et meelest ei läheks. :D
A.Breton, L.Aragon, J.Lotman, Lermontov, J. Borges, K.Hamsun,P.Valery, J.Kaplinksi ,,Kõik on ime´´ ,

ainult, ja ainult-ainult-ainult sellepärast, et veritas vos liberabit.

minu metropolivärin
sambahirmumakett
pingi all on ajaleht
koltund,luitund,räsind

sipelgad on koos
ehkki ruudutki on liiga kirjud.
kuukael pootuks jääb
mul näib

minumetropolivärin
chaosehirmulupjundkäsi

nähtud sfäärid iganenud
tolmund raad on uued ees
hingevälja mustri tuvid

teri nokib paleel.


paraleel,paneel
need löödud silmad
üksteise kootud subjektid

öineteater hundikujud

bussipetrooni vilkav tants.

Küsimus-vastus-igavik : väga tüütu tsükkel.

Las räägin Teile ühest linnast
seal taevast sajab tuhka-tahma
ja igaüks seal saab mis kahmab
ka ausus pole mingist hinnast
õilsus häbis veetaks porri
ning heeros sureb, ei tea mit' kordi
nii palju verd siin valatud,
ent sureb vaid too ´´arutu ´´

kel hing on must, ta vaatab tornist
kuis mõistus,vapper langeb vangi
ei suureks mureks seda loeta
kui inimvaim jääb ilma toeta
just müüre ülistades nii
jääb kängu aru-iluviiv
kena hõbeaegu taga nutta
langeb tarkki ikka hukka
ei igavikku põue panna
saa ning viia pärliranda

kõik mällu ketrab taevaluuk
maalib kuule kurvad varjud
kurvad kulmud siiani
on alles kuigi ajad uued
ka plekid värsked maailmakuuel

kuid mis ei kao on tolmutuul
süda haavadest mis karjub
ning linn mis tilgani on põrgut
täis ning eal ei koolnuks hangu.

fragment, mida kunagi täiendan.

mis päikse rõkkaid ilukiiri
on taevas saatnud siia häid
hell valgus täidab silmapiiri,
pung punga järel tärkab, näib
org ujub roosiõie punast
kink kosub uuest vetevoost
nii armsat laulu kõlab luhast
kui tuulekohin pilliroos.

On loomulik inimese tahe rääkida oma meeltest,elamustest,tunnetest. Seda kihku tahteks nimetada oleks võibolla ehk isegi väär, kuivõrd on tegu pigem sisemise reaalsuse esiletõusuga välimise pinnale, (mis tegelikult on sisemise reaalsuse osa.) Sisemise reaalsuse tunnetusjooned on raskesti eristatavad ning nad ei puutu kokku välimise eksistentsi noteeringutega. Võiks isegi öelda, et ühe elusorganismi, kui terviku jaoks saab eksisteerida 2 maailma - sisemine reaalsus ja makrouniversum. Kuna aga makrouniversum on kõiksus, siis tekib paradoks : kas sisemine reaalsus asub makrouniversumis. Mina proklameeriks, et mitte, kuna makrouniversum on täheldatav ainult iga subjekti pool tunnetatava sisemiste reaalsuste summana, millele lisanduvad kõik subjekti poolt vaadeldavad objektid oma minimaalsfääris. Viimased aga ei saa olla ehituskivid iseseisvatena, kuna minimaalsfääri ei saa käsitleda iseseisva osana - ta on abstrakt, mis paigutab objekti endasse, kui ainuvõimalikku ruumipunkti ja peale temas asuva objekti on ta MITTEMISKI. Ilma teiste minimaalsfäärideta poleks ka teda olemas. Täpsem olles võib isegi väita et minimaalsfäärid põimuvad üksteisest läbi. Olles samal ajal igal pool ja ei kuskil.

Sisemise reaalsuse ja makrouniversumi ühendamisel tekib muidki probleeme.Kõige suurem probleem on seotud endaväliste objektide tunnetamisega. Kuna need kaks maailmat erinevat üksteisest totaalselt, siis tuleb käsitleda objekti tunnetamist ka erinevatest vaatevinklitest. Kui sisemise reaalsuse tunnetusmehanism töötleb ideed objektist, siis makrouniversum on objekt iseendas. Nende kahe käsitluse ühendamine on aga võimatu, sest meie sisemine reaalsus ei võimalda vaadelda objekti iseendas, kuna sellega kaasneb meie, kui subjekti poolne hinnang objektile, mis ei võimalda kunagi tajuda seda, kui asja iseendas.


(See on fragment minu idee kogumikust,mis sisaldab kogu maailmaküsimuste arutelu, minu vaatevinklist, kavatsen need fragmendid kunagi ka raamatuks kirjutada. Kuna blogisse ei viitsi kirjutada väga korrektselt siis andestage paljud õigekirja vead. )

See kõlab kindlasti väga arrogantsena, aga mul on väga kahju, et ma ei suuda muutuda sama õelaks kui tema. Ja uskuge mind, see ei tee mind temast paremaks.

lumehelves
kui igatsus
mattub uue alla

olen siinne
kohvi soojad sõnad
õndsad mõtted
hea seostevoog

põlislaulu ürgsed kõlad
kuu paitab mind
kui päiksekiir

vägahalbluuletusmillemasiiskimoepärastpostitan.

voolan läbi
fennoskandia kilbi
ringitsükli turjal
asja kujud keerdus
peeglil
naril puhkab
krampis kloun

üks koer õu tagaaias
kraabib
tolmu üle
Emajõe

neiu kihar-helkiv
tuules tantsib
teise muru
süles jalad

opaalsilmad
vääriskivi kulmud
imetlen neid
kodurõdult

rehe all
kurt katk mind pureb
plika tantsib
laual naerdes

keerdus oriendi käed
täis mulda
vaglapinnast

ilma aja
suuna ruumi -
koha

maailm on igavesti sama.

ploomipuu malbe kuma
sa sulad loodusega ühte
naeratan seda mõeldes
kui küsid, ma põhjust otsin mujalt.

kuu öö haardes
ronkkurjad pilved
VAIKUS VAIKUS VAIKUS

kust hõngub raagus sügiset
seal kollaseks läeb puiestee
ning tärkab nukrus minu sees

ees vihma sajab rohule
astun vaikseil sammul
valgus lahkunud on ammu

leht langeb üksi rohule
vaikus matab pääsukese noodi
kui vankril õhtusume toodi
jäi rippuma see õhku kauaks.

ka igatsus mu sees.

nii mõnus
nii segane
nii hubane
nii hea
ma ei tea

Tartu linn on üllatavalt kena

'' akna all lumel
haraka jäljed - padjal
veel su juuste lõhn ''

''su hõng on su hing
teetassis kampsunis öös
Siirius tõuseb''



''sõnatud pehmed
kuum õhtu igatsus külm
hommikulumi''


Kõik 3 : Jaan Kaplinski ''Teisel pool järve''

Kogu ilu tala on ebatäiuslikkus.
Ilu ilma lõpmatuseta on inetu.

4 eksitentsiaalset teesi.

Ps : need on minu subjektiivsed väited, mis ei kandideeri kohe kindlasti mitte absoluutsele tõele.

1) Mitte miski loob mitte miski.
2) Miskist saab luua mitte miski.


3) Substants asub vaid ühes subjekti minimaalsfääris, kes käsitleb substantsi objektina.
4)Substants ei asu kunagi samal ajahetkel mitmes ruumiosas.

Ei ole tuju seda välja öelda..

Enese (ja tegelikkuse) tunnistamine jääb mulle veel kohutavalt kaugeks.

''Solitude is painful, when one is young, but delightful, when one is more mature''

Einstein

Kes ütles, et tõde on reaalne ?

Sürreaalne ratsionalism on mõõdetud pits reaalsust ja ülejäänd kogus tõde.

''I find it kind a funny, i find it kind a sad. The dreams, in which i'm dying are the best I ever had''

Gary Jules.

Astud õue
ukselävelt
ma annan käe
on aeg seks küps
maa läeb õide
sinu järel
ning ellu ärkab
igaüks

väga mõttetu luul-(etus)

ma istun valgel vaibal
rätsepistevabaduses
vihma sajab akna taga
tule ! seinad söövad mind

ööst läbi saab sõita kaksikviisi

kulgeda kuuga koos
sulgeda uksed nii endas
kui mujalgi
uppuda hõngrohu manu
õhulaeva laineis uljas
kui koolnusammul
astuda maas
veepeeglilt end kroonitult näha

ka teisiti minna saab
kui elujõu kammitsas rändur
et sammude summa on null

jah on ka midagi muud sinuga.

jäämäe tippuse aluse
selgimuste lõpud
kolmnurksed lahendused

käib rütm ühes ruumis
seinade koordinaadistiku tipus

tunnete avanevate aasade
viimaste kaskede kohal
hõljub tuules lahendus

selginemine, pilvepiiri ahenemine - Lõpetus.

lahendusetus.

kehv.

okõ nik

''Everything I touch, turns into stone''  Radiohead.

Võimust võtab valgus, mis saabub sinuga.

Eristagem absurdset kunsti, kunstlikust absurdist.

Kui kõik on liiga ebakeeruline, siis siginevad tunnete-emotsioonide-segaduste alged jahjahjah

MUREDE TAGURPIDINE PÜRAMIID

Üks

Altai ahelikul lärmab
erak sonib udukambris
kristalse õhu pärlihärmal
kogu hingus vajub vangi

hingus vajub lootevangi
müüriks eose vikertiivad

Kaks

idu tärkab hallaööst
nüüd väravad saab lüüa valla
õhus lookab zeni sööst
ning tarkust sajab taevast alla

Ühiskond toitub revolutsioonidest.

maailm
tahete talve
jääkristallid
vereniisked


sest erinevad fragmendid
on laenatud alati
teooria killustatud
sirgest puslekarbist

ja

fragment teoorias kui
 tema eksistentsi tõttu paikneb

Ida vaated muutuvad järjest huvitavamaks : kõigepealt taoism, ja nüüd india filosoofid : krishnamurti, tagore, vivekananda jne.

Tiibetist rääkimata eks ole !

''Kui sa vaatad kaosesse, siis kaos vaatab sinu sisse'' Nietzsche ofc.

võib-olla

tuleb homme igasuguseid muljeid

mindfuck sick unenäod, here we start again. :)

Oh why pidin ma sind nägema

Vaatan läbi ehapuna
eilsesse
imelisse õunapuusse
suvede helerohelistesse silmadesse

sööstan läbi õhtukuma
tundmatu sügisõhu
kilkava humala

ent öösse võõrasügises vihmas
pillan suvised sendid rentsliauku

''It is no measure of health to be well-adjusted to a profoundly sick society'' Krishnamurti

i'm an addict, an addict of my self-created fundamental pseudo-universe

ee
neljapäev on ikka nii maagiline päev
nagu ka see tänav.
owh

They must find it difficult
those who have taken authority as truth
rather than truth as authority.

G.Massey

platooniline väikekodanluse vastane protsessioon.

Ma ei karda oma tunnete kadumist, kardan aega, kui ma neid enam ei mõista.

Imelikud inimesed on need, kes eristavad üht kunsti teisest.

Ars on öös,
ja päevas ? päevas on ainult see, mida meie nimetame tsiliviseeritud inimühiskonda ülalhoidvaks ''jõuks'' ? Ent on see jõud, või lihtsalt betoonist müür ?

Kasekuldkollane hõllandus on südames palju kodusem, kui
mingi võlts ollus

Herokleitos panta rhei, aint sellep.,et see on geniaalne tsitaat jälle.
Mitu aega pole üldsegi mitte veidruste etalon

Tihti sünnitavad meeldivad asjad kurbust.

leigeks jäänud öökäärid
kisavad üle kuu
vihased arukused
nägemused, mis ütlevad
eilse olu ülemuse üle
ning kreeka õiguse üle
kreeka õiguse üle.

Pandora laekast sai kõik alguse
ent mina algasin endast
enda sfäärireaktsioonist
enda taladest ning maailmast.

ning üksi algus ei saa alata minu tasandil
enne mind.


ning ükski kreatsionism
pandora laekast
vihaste arukustega
ei saa olla enne mind
ega enne AREST
enne verd.
enne algust.


Enne HUKKU.

Mul raske oodata su eel
veel raskem olla ootusetu
Sa-aeg ma peatun Sinu teel
ning longin justkui lootusetu

ees kaugel kohtan elujälgi
silm kinni pühin hingest nad
kihk kindlalt sammub mulle järgi
ja mustus peas mul võtab maad

ma tolmu pühin kaljukivilt
istun maha, vaatan merd
seal pesas tarkus tuleb ligi
ma loll, nii kiivalt õgin end

Ma ei oska kirjutada.
Ma ei oska olla mina ise.

''Olen elus. Nii nagu surmgi on elus'' ja ''Tavainimene on tsilivisatsiooni nuhtlus'' John Fowles

olen olend avangardi maalil
sürrealistlik robotmees
aje tundel teod
mu peitenahka koorib
ning samas uute
kihti peale loob

Kui midagi üksilduses erilist on, siis see lõikav, kõikehaarav täpsus, mis aja kasvades aina enam haarab ja aina enam hulluks ajab

impressionismijäljed igal üllitisel

ja ulmeline juulikuu laotub kui tekk üle

,, i'll wait my turn to tear inside you''  ja '' she's born to mezmer'' placebo.

Mind valdavad külmavärinad, arusaamatuse arusaamised, ja miks miks miks peegelküsimused.

KÕIK ON JÄLLE NII SEGANE, nii segane nagu alati

jälle avan silmad tõusen voodist
hingelinnu tiivad voolavd'
üle toa
uus algus mind voolib, koorib
vanad ajad mu vaimult

kus merihaljas aeg on vaba
seal istun käsi põsakil
oma sfääris
kodurõskeid mõtteid koon
end igatsusest purju joon

jälle öö ma hingan sumbult
ja rinnus raskus võtab maad
soolast huugab
mõttehaav
õues surnud tihke haab
näitab aega
kui tundsin seda maad

bachi palal sussid jalga
litin saateks klassikat
ärkan otsin hommikut
ja eilset aknaruudult

otsin eilset aknaruudult
sopaselt ja poriselt
kärbes vastu ruutu liibub
meri unes kohiseb

ka pilvepeeglilt
üleeilselt kindluselt
ta kohiseb vastu
kui kaljukindlalt seisev sõdur
ning segadust - pole olemas

nii ma loodan
reaalsuses
mai uinu
või uinun ?
ma kaon siit ilmast kiirelt üle
otsimise teeviitade
ning otsimiste kaoste
kui segased raudteerööpad
 mu olemuse segadus põrgulik

Mu mõistatus on pärit
seinal suurelt maalilt
ahmin õhku
mõtteid järan
pärnad naeratavad maalil
närivad ülahuult
nad närivad tempokalt raevukalt
mosaiiki katki seinalt pole leida
killud südames on sama katki
teravad

tahe minus sisemine tung
niisket udu endas kannab
suitsu mürgiks kandub uttu
udu - need on nähtamatud käed
ning nähtamatud soovid
mis on vaid selleks et peab
kohustuslik uks koridori otsas
mis kunagi ei sulgu

mikromaailm vees  surnult hingab
mitmes ruumis oleme
ning mitmes ajas
mosaiiki katki seinalt pole leida
killud südames on sama katki
teravad

üks metamorfologism
kreeka keelselt antud sõnad
enesehävituskohv
kreeka keel veel kõrvus kõlab

Nii sürreaalselt avaneb maailm

pole iial lihtsamat kui
võhikul arutust öelda
seeläbi end absurdsuse
raamidel tähtsaks tehes

pole iial lihtsamat kui
arutust üksinda öelda
ja mõelda
et see maailm on ehe

pole iial lihtsamat kui
kõigest aru saada
ning endas
kanda maailma

Kaugel jäänud
puhas suvi
mida kiivalt hoian endal

katuseräästal
valge tuvi
ilma tiibadeta lendab

Jaan Kross ON GOOOOOOOOOOOOOD.

ja ma lähima aja jooksul kirjutan normaalset midagi pikemat siia.

Ärge iialgi väitke, et teist on võimatu lõpuni aru saada, sest see kehtib iga inimese puhul. Inimese tahtmatud instinktid on alati ähmased kui nende etteplaneeritud-serveeritud käitumismotiivid.

Mida heledamaks saab päike
seda veidramakas saab maa-ilm

olen mina enda minas
oktaeedri peegli seinal
triviaalsel sfääril
ma olen ruumis
olen mujal ja igalpool

olen kaks korda enda vormis
kujus ma ei ole
 ma ei mahu sisse
olen kera ju lõputu aine
olen süsteem

olen ühe moega
minu taga on mina

Ma olengi kurbade pruunide silmadega kaotatud mäng mida ma ära võtta ei saa

see tulikuum kohvitass mis lõhnab tubaka järele.

ja vesipiibutihendi lõhn mis tõi mulle parandamatult VÄGA kurva nostalgiahoo õuele

rachmaninoff bach ja schubert on fenomenaalsed

see hooletu vihm akna taga ja värske õhk mis tuleb aknast praegu

miski ei ole piisavalt keeruline, mõistmatu ega salapärane kui see niidina lahti harutada.

RÕ-VE I-GAT-SUS vanade aegade vastu !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

kui kõik oli veel rahulik ja korras ning kui
MINU JA SINU ÜÜRATUD VEAD MIS ON TEGELIKULT MINU VEAD (J.Üdi) ei rikkunud kõike ära.

ja siis veel see rõve kihelus nagu kõrkjal mida närib üks määratu mardikas, neid on vist palju mu sees, kui palju.

üks isik mulle : ,, sa oled alati nii rahulolematu''  ma ei tea et keegi oleks kunagi seda veel täpsemini osanud kirjeldada.. välja arvatud mina ise muidugi.

TÄIESTI HAIGE !!!!!!! jälle olid mingid head värsid unes mis läksid ärgates meelest.

Panta rhei kõik voolab jah mul on kõik praegu koondunud üheks mõttetuks tolmkeeriseks nagu tavaliselt väsimuse ja üksinduse koosmõjul

Naljakas et mul polnd korraks ühtegi mõtet peas ja siis kui ma sellele mõtlesin siis neid hakkas voolama.

Miks ma nii palju raiskan ( erinevaid asju )

Olgu tegelt neid ei vooland, paar mõtet lihtsalt astusid veidi lähemale.

Uni ikkagi võtab mu ära vist praegu.

ühed tabletid lootuse vastu
ühed kurjuse vastu
ühed eitused jaatuse vastu
üks barjäär vendluse vastu

kroonlühter mis paratamatult kukub katki
ja ühed tabletid veel vihkamise vastu
üks-kaks-kolm-neli lonksu külma vastu

üks suits mis hägustaks planeedi valupunktid
lambihelk mis peataks hiigelseepia kapi taga

üks lumi mis mataks enda alla närtsinud lilled
tuisk mis näost peksaks minema murekortsud
kirik mis vangistaks kõik pahateod

aga teod enda vastu ?

kaks linalakset neiut hospidalist
platseeboefekt
plahvatus laatsaretis
mõned meetrid eemal
tankide klõbin kruusal
neli jalapaari
vintpüsside raua sulamise heli

hakkab üsna selginema
kardinat eest tõmmata polegi enam raske
suitsupilv tõuseb
kohutavalt vine lehk

juba klaarilt kui allikavetelt peegeldub pilt

see ärkamishommik
baariletil
pseudokelneri lohutavad sõnad
ja valepitsid täis mürki
mille juba siis tundsid ära
ent ei maldanud paljastada
viisakus ei luband
viisakas leppimine

jah ja üks trepiaste veelkord tagasi ajas
rohkem ei suuda
vintraua sulanud heli
jääb viimaseks kajaks kõrvus

lumivalge LUMI :
lumivalgel rohul
lumivalgel kingul
lumivalgel rõõmul
lumivalgel lapse-põlvel
lumivalgel unistusel

lumivalgel haual

täiesti värdjalik paradoks, et mul unes tuleb pähe kogu aeg vägagi soliidseid ridu ja siis ma ärgates poolunes mõtlen, et neist saaks pärishea värsikimbu ja siis kui ma olen täiesti üleval need ununevad sootuks. ÕUDNEEEEEEEEEEEEE

see sisemine seisev seire
söe suland saapad
siin saamatu signaal
SUHKUR supiluiskatäis
seinale suunatud
Sapiseid Sõnu

juuniõhtul sulguvad uksed
valgushelk männimassist
aralt kiikab välja
õhuvoolus puu taarub kui sõge
kuis kaosest ta astund siia

juuniõhtul astun helitult mina
ja savi mu tallal on niiske
juuniõhtul tuhmub ühtlaselt sina
nukrusloor katab katuse iidse

veel taimelaval
mööd liivarada
üks ekslev hirv
kappab koju

on küllalt elu
sellel rajal
las elu ta vaimu
pärgab tagant

sa ütlesid : sisemine karneval asendub rajuga
sel ajal eiteadnud
et räägid sa minust
sel hetkel ei teadnud sa sedagi
et siis mõtlesin ma sinust

sa rääkisid ilusti luikedest
veel kõlamas on kõrvus su hääl
olen kurb et näen sind unes
ent mu südames siiani sulatad jääd

ma adun et mind sa eal ei talu
nii tõena seda näeb mu aru
ent hinges mu mu veres ja sees
see lõputa kaua teeb valu

tahaks kuskil istuda ja olla
üle lageda algab üks õietants

las loodus teiste taga möllab
kus puudub ind ja puudub jaks

ma ükskord kestusin
ning kinni vajus hägu ning orientiir

kahvatu näitsik
põllul korjab lilli
aina hägusemaks muutub silmapiir

olen laps keset laineid
kest kivisid
mil tuul teeb agaralt kunsti

seisan aeglaselt
lakatantsu tunnen tuules
ja ei taha olla seal keskel

olen ike keset vabu
tõvi keset
reipaid hingi

verisel kruusal
paljajalu
kõnnin igavest rada
ja kogu mina end teeb ringi

Läksin vahepeal veits hoogu oma kirjutamisega, so bre prepared ning ärge ehmatage kui siin üks laviin hakkab.

olen aegade suurim teater

see tee mis algab kodust eemalt
etüüdiga mu ajukäärus
surun pähe maski endal
 sammud vaid on teele jäänud

ma tahan mõelda mitte midagi mõelda nagu praegu on läinud ja hoida mõttes kui saladuse laegast neid jaan kaplinski tähtsaid ja maagilisi ridu.

+ tähtis on see et 1kord saabub üliüksi olemise aeg, see on tähtis.

mul on kahju et vaikus mind küünistab

ja et ma kirjutan nii mõttetuid ridu

teeme nii et mitte midagi ei ole
ja aeg on udu
siis pole pruuni silmi
ega nukrust
kasehõllandust
pole mitte kui midagi
mitte midagi eiole
ja üldsegi.. miks peakski vaja olema
midagi...

vahtmembraanis peaks tegelikult olema
aga sellel pole tähendust ju
kas pole

suletud tsüklid läbi vahtmembraani
ja kõige suurem katsumus üldse
üldse
üldseüldseüldse

sest nende mauride tõttu
tulid relva ja tõvega
peavalu puhul
mis ründas
kui lükkasid kardinad eest
kogu müra pärast
millele maailm jäi kitsaks
kumera kulmukaare igatsus
mis väreles üle silmi
üksluine nukrus
sügav kui kuristik
ja mauride pruunikad silmad
sinusse suunatud pilk
minusse suunatud pilk

kus sudu kooris barokkraamid
öösel läbi nägin
virvatules kõrkjasalus
sulföörist läbi nägi
surm seal kitkus tema kulme
uduveresoost
silmad paljastavad hulle
üks teater langeb koost

valet vaagib vikat nägus
kell on magnet rõhus
kas üks naeratus sel maalil
oli haigelt lõbus

kollamöirged üle laane
sammub veenipolk
üle kuristiku jõuan
vaimul õgib kaane

ok üks sellemaane hüüe
läbib kõuesaapad
paljajalu kõnin rohus
mudajões neli mutti kaevab
see sarviline sapiselt neab vandenõulist aega

üks padi kisab uneköiel
samm tal pole sirge
see mis oli üldse eile
pole enam selge
kas see pastakas on kirju
kuis ta tööd teeb tules
minu seest keeb valevilju
saatus inimestel kole

jah ja ükskord öösse vajub
siis kui tuleb ball
kogu võrgud kangel kleidil
iga mälu hall


(PS: see luuletus on tehtud ühe vennaskonna laulu viisil, niiet rütmi on seda teadmata suht raske mõista)

Minevikus on olemas kõik vastused, aga minevik ei taha neid kahjuks mulle öelda.

laps-e-põlv

Ees selgesti terendab eilne
kogu ümbrus nii lähedal, nii maine
ka meel muredest veel kaine

veri tukslemas sees nii helge
ent süda täis on sinililli
aasal päiksest ma kissitan silmi

kivirahn keset õud nii tuttav
truult valvab mu kodu tammepuu
ikka samuti taevas tõuseb troonile kuu

rand kuldne nii avar ja hiilgav
kiik, mis minusse toob õhku
niisamuti värkselt lõhnab õhtu

kodu - vajund aeglaselt uttu
nüüd pihlapuu ei tuttavalt lõõma
ning tammepuus leian olevat võõra

Pühapäeva kohvitassid laual
tellisahi sobitud nurgas
toolidel vestlevad hinged
IDÜLL-nii ehtne ja puhas

hellusse pakitud naer
täidab maja kui õitehang
turvalisus katab tekiga õhtu
päikegi õrnutseb lilledel

käib koputus
nii kiire ja ahastav, selge
uks lüüakse tundetult valla
marsib sisse mundris mees

teretab kõlavalt ja viisakalt
mõttetused jätke,
mis toob teid siia

käskkirja numbrit kuulmata
kostub ahhetus üle maja
ebaõiglus laotab tiivad üle toa
ahelad ümber peremehe randmete
raha koormaks mundrite õlule

ent enam ei ahi kodusust paku
enam isa nägu ei silita südant
ei lilled nüüd valgusest joobu enam
idüll kui kangas käriseb puruks

Keegi võiks olla nii kena ja öelda palju häid laule, sest neist on juba jubejubejube puudus.
******************
Päeva räpased põlatud kindad
soojad teretused
rapuvad üle maa
on soe linnulaul jookseb
mööda asfaltit mil valus käia
sest nähtamatu põrgu
jalutab üle allee
käe kõrval õlgkübaraga proua
proua naeratus seda ei tea
ka mitte kuldsõrmused
kasutud, rasvunud sõrmedel
päev laotub üle maa
mustadel ripsmetel välguvad eitused
 üllatunud põõsad peidavad sipelgate hingitsevaid südameid
päev ikka laotub üle maa ka üle faustiliku taeva
sõnadest nüüd saanud on märgid
pilvede pisaratest ilmed
voolavad jõena üle haku
mil tülpinud preester kõpitses sonetti

Leidsin oma maailma kõige tähtsama vihiku ülesse eile. Ei saa öelda, et see mind ükskõikseks oleks jätnud..

Täiusliku armee ainuke puudus on sõdurite surelikkus.



Luule algab väravaist
kui valmis linn
ei tärka ta mullast
kuis sündind lill

kuslapuu soojas kuues
koon mälestusest käpikud
ja peidan need ära

ilmselt viib suur valu ja ükskõiksus ka aususeni. ma kardan muutumast liiga taktitundetuks nagu nende inimeste puhul, kelle näol ma seda ei suuda kannatada.

Ja üldsegi, ma ei talu seda, et ma arvan et kahetsemine suudab mind minevikku tagasi pöörata ja asju muuta, eriti kui sündmused võivad olla ainult hüppelauaks millelgi muule, mis nii kui nii pidi juhtuma. Palju-palju, väga kohutavalt palju on küsida, ent küsimine ei vii alati eesmärgini.

Jah sa näitad mulle kõik mu tagurluse paatose prioriteedivaegused tõusikluse naiivsuse edevuse ja muud printsiibid ette ja ma ei talu sind sellepärast ent samas talun nii palju, sest ma tean, et sa näed mind läbi.

mul on kõigest sellest jamast, keerutamisest, varajamisest ja mängust kõrini. aga ma ei saa lõpetada. kui sa tahad teada, siis sa tead nkn, ja kui ei taha, siis muidugi.

avastasin viimaste päevade jooksul et süsteemi elementide teoorial ( minu kavandatul, vb mõni teine on parem) on mõningaid täiendusi vaja, mille ma mingi hetk lisan.

süsteemi elementide teooria.

Alustame süsteemi kirjeldusest. Süsteem A tähendab automaatselt mitmest elemendist koosnevat kogumit. Ütleme et süsteem A koosneb elementidest B ja C. Seljuhul, kui tahame kirjeldada elementi B on meil klassikaliselt kaks võimalust : kas kirjeldada elementi B läbi elemendi C ( nad koos moodustavad süsteemi A ) või kirjeldada elementi B läbi süsteemi A( ta on süsteemi A koostisosa ). Mõlemal juhul peab aga elemendi B kirjeldamisel olema sees nii elemendi C kui ka süsteemi A mõisted( ning vajadusel ka elementide võimalikud alamsüsteemid ). Probleem tekib siis, kui me kirjeldame elementi B süsteemi A osana, aga jätame sootuks välja elemendi C või jätame välja elementide alamsüsteemid. Sel juhul kaob tervik ning süsteem A lakkab olemast, sest üks tema elementidest on kadunud. Kui pole süsteemi A, kaob ka elemendi B mõiste, sest kuna ta eksisteerib vaid süsteemi elemendina, on ta ilma süsteemita null, mitte miski.

Mis juhtub aga siis kui süsteem A koosneb kahest samasest elemendist, nt elemendist B ja elemendist B. Tegelikult pole see võimalik. Iga süsteem peab koosnema mitmest erinevast elemendist, sest vastasel juhul sarnased elemendid välistaksid üksteist nullini. Ühe elemendiga süsteemi ei saa aga nimetada süsteemiks, vaid elemendi vabaks esinemisvormiks. Seega ka süsteemis kus on 2 väga sarnast ( aga mitte samast ) elementi B ja B' ,kehtib sama printsiip. Ka selle süsteemi 1 elemendi kirjeldamiseks on vaja kirjeldada kõiki elemente, süsteemi kui tervikut ning elementide võimalike alamsüsteeme.


Neist kahest arutlusest johtub põhiprintsiip : Ühe süsteemi elemendi, mis on süsteemita tähendusetu, kirjeldamisel süsteemi koostisosana peab alati kirjeldama ka teisi süsteemi elemente ning vajadusel ka vastavate elementide alamsüsteeme.

Goethe väitis, et midagi olulist saab luua vaid üksinduses. Aga veel ? Arvan, et midagi suurt saab luua vaid iseendas, enda sfääris, enda ruumis ja alati ähmastel hommikutel ja segastes öödes. Ent iialgi mitte keskpäeval, kus hingitsev-pulbitsev elu sööb kogu õhkruumi krobelused ja võlu.

astun sammud sametvaibal

mu vaimsus kutsub kurja
mõte tükeldub sõraks
loon losside ümber varje
vari maade üle kõlab

silmapiiril terendab uks

unest läbi tungivad käed
koit sööb taeva ketsa
tugev tuul kardinaid järab
nurgaks ümardub sfäär

krõksudes keerleb pärl

tiigi elu täis on mürki
sulgub kaos vaid ühte punkti
sininine restoran
kus näha võin kõiki
ja eilsed surutud purki

avan ukse ja kukuvad sõnad
seoskiired nii mõttetud näod
avan ukse ja algavad maailmad

Emotsioone ei saa ette aimata, läbi mõelda, teada, TUNDA, ära tunda, meeles pidadada, meelde tuletada ega ära unustada. EMOTSIOONE SAAB AINULT LÄBI ELADA, emotsioonidesse saab vaid uppuda mitte neis hõljuda.

                1.

ööst läbi poeb nüüd rõskus
veetu sääsene õhk
üle laante haljale kandub
maa käte elutu rõhk

               2.
nõuan õiglust üksinda urus
sulus kookonis kui vangis
ees filmina helgib su võlu
hukkub elu mu enda palgilt

vaid vaikida saab autu
kui raskust turjal kanda
on molluskilt vaid nõutud
ilma küsimata anda

ei sind ma tõena tihka
iial pähe võtta
nii maskita ja vabalt
ma iial sulle  ilmu

alati on meeldivad asjad raskendatud.

ja veel

''Küll kirbud end päästavad, kui lammast ohverdatakse''- E.M.Remarque ,,Triumifikaar''


''Ma püüan virgalt oma samme seada;
küll palju tean, kuid tahan kõike teada'' - Goethe ,,Faust''

''Ainuke asi, mis ei muutu, on muutumine ise''.- Herokleitos

olles kõik vabadused elus kaotanud - alles siis saab kõndida mööda tänavaid, kartamata et iga puu taga valitseb kurjus või hädaoht.

mis mere tagant võiksin ma leida
sellist ilu
ja pärlite randa

kus tagant mu silmile langeb
kuldhelmeste toretsev loor

need, kellel puudub sügavam huvi MILLEGI vastu, on niisama hästi sisutud, kasutud kui ka tühjad.

oh snap, sain lõpuks oma blogi tagasi.

suht ylme ja teate isegi

see kõik on nii teistsugune
nii teistsugune

naiivne taktitundetus on prob. kõige hullem asi üldse.

kõige suuremad eksimused sünnivad perfektsel tegutsemisel.

põlgan võhiklikke fanaatikuid
samuti kui huvituid eskperte

üks hunt käib mööda laani
taevalatern idast läände juba ammu triivib
soikub tahma nüüd päev on lühem
õhtu lõhn pole sama samuti

kogu valguseha on mõrkjaks kosunud
Ra nutab oma seinatus erus
kuis korrakski toredus liigahtab
hall pale  üle tekina laotub

üks hunt käib mööda laani
käib vaikselt ja nõtkelt tapmas
metsis oksal ei tihased aima
susi hingetuhäälset roima

sel õuel on mälu
lootoskapiteeli tunnistavad silmad
aegumatud raagus tuuled
mis laipu ei unusta
ei iial

ei unusta eilset
ega magneteilset
ega see mis tundus eilne

lapsepõlvemälestusi
ja ilusat kui serveeritud kuud

verd ei joo see muld
ei paisu ta üles relvist
kui lõpukski tulevad
kaose hallid sammud

lootoskapiteeli silmad ei kao

akna kohalt algavad maailmad

''Olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead, kes halba kavatseb, aga korda saadab head.''

Goethe ''Faust''

võõras

ma olin veel nimeta põrgus
läbi akende hiivasid ankru
hiivasid ankru
maa hallid tuled
mõrkjad suled mis nii tuttavalt
kõlasid tuules

ma hingasin õhku
sama õhku mis varem
ent lämbuma tõttas see võtma mind

need sildita kombineeritud uksed
mis keerdunud paeluvalt kokku
sama õhk mis varem
vabandust, mul iiveldab.

ma olin veel nimeta põrgus
sellises kus vastik burdoon
kõlas katakombis
see heli, toonidelt sama
mind pöörles vaikselt ja üle
hakkas paha olla sama imede keskel

''Katsu vabandeda mõttest, et see on Gregor, see ju meie viga ongi, et me seda nii kaua uskusime'' . Franz Kafka ''Metamorfoos''

 I vaadates tagasi memoriaalide randa
ja see mis läinud pidi olematuks saama
kõik teod ja sõnad hingedekõla
kõnedekärestik ja puised tunded
ja see mis läinud hakkas olevikuks saama

näen selja taha
ja seda mida näha polegi palju
kui kombata saab kõik ilmsiks.

 II koridori lõpus tolmurull
kobrutav tolmurull
ja kui lõppu jõuda
saab lõpp algusega üheks
ja siis ei ole ei aega ega äärt

ja see mis läinud hakkas olevikuks saama

Kõige grotesksem paradoks on asjaolu, et ainulaadne inimeste liik koosneb primitiivsel tasandil vaid koopiatest.

nagu pole veel mainitud

see algab kui vaikib fanfaar
kogu vaikuse igavad jooned
pimedus jalutab üle allee
on mädanend puu sügavad juured

see kestub ka ilusa koorega
ta tuumal on roiskunud nägu
sisse elab me määratud hukk
endasse pöördub kõneldud vaikus

on kulunud juba hall miljöö
tõstab pead puus üraskite kamp
üle metsa saabub kellegi tõld
me eesloor käriseb juba

kõige lörrim, maitsetum, veesem, külmem, magusa kohv üldse.

rõve,

'' Ühel hommikuil rahutuist unenägudest ärgates leidis Gregor Samsa, et ta oma voodis tohutu suureks putukaks oli muutunud''


Franz Kafka ''Metamorfoos''

Kas on olemas mõõtmeid ? St kõige lihtsamalt väljendudes : kas me elema punktide kogumikes või fluktuatsioonides. Kas on võimalik minimaalmääratlusi nii järjestada et nad annaksid kokku pikkuse või on tulemuseks alati intervallid, kvandid ?

nõguslääts

alati vanamemm ketrab vannitoas
aja karusell koputab uksele
päikese laud on looja vajunud
peegelruum tantsib tänavail

kinotäht sööb homse ära
homne värss varsa kõrvus on eile
vaimuvaikuse joonistab kära
vihma purskab järvest leigelt

null raadiot kinni ei sule
võnked ei kandu üle
aken suleb ja maailmat tuleb
helgib kubism öö süles

'' Ilusaim teatris on - kroonlühter '' Chareles Baudelaire

'' Ma istusin veel märkimata toolil
ja lühtri tagant avanesid taevad
sääl vahekäigu ristumise kohal
ja lühtri tagant avanesed taevad

ja kui see nii ei olnud, polnud mind

või parandati enne tormi katust ''


Jüri Üdi.

''Mu vead ju ongi need-ideed, mis kannavad''

Lauri Saatpalu. ( Dagö-Püüa pilvi, Sa ulatud nendeni )

the drums yayayayayaaaa

kapitalismikanalisatsioon

oma mõtteis igatsen õdusat
pehmet sooja idülli hämaras

mälestuste ilusad sääred
on veetlev aegade pale
hetk jookseb ja hajub öhhe

läbi hõllanduse kuldse kuue
laulab lõoke nostalgiat sajab
kell vaikib oma lõputus rutus
mis väärtust on vana kajal

ilu krooniks lill pamfletil
igatsuse viskan peast

MIS AJAST TREFFNERISTID NII ÜLBEKS MUUTUVAD ? mitte et me peaks etalonkäitumisega olema, aga mitu (3-4 inimest ) on viimasel ajal erakordselt ülbeks muutunud, out of nowhere, mitte et see üldse minu asi oleks, aga kuna nad on siiski mu sõbrad, siis mulle teeb muret selline asi.

hirmu vaakuvad silmad
55kordsed õhtud

suvi saabub teisiti

siiski, miks ma midagi eitee ?

esiteks see on raske
ja teiseks see on võimatu

kollageen-sigmund freud what up
kuhu olete kadunud kallid

iisrael on riik, aga tänan kaasa rääkimast.

konspiratsioonid sügaval südames
ei kunagi armasta liiga ilusat

cubism is the trick.

parasitism
su paistes sõnad
vasikasilmad huikuval taustal
su hääle su hüüete kõla
su kõnnak päiksejõel

laul ja maagiaõhtud
su rütm su rõõmu viis
ei jõge sa minema vii
ei linnuke mu südamest lahku

on päev ja kuldsed pärnad
siniõite sillerdav tants
ma ärkan ja pärnad jäävad
ma magan mu unes on tants

sünkronism
ruumi nihke lõimumine
kuis maalin
ma koonusabstrakte
puujuuri ja muda
kuis maalin ma aega
peegelkosmost selle taga
metahäälte silmuseid taban
ja kiirelt käib kell

käib kell

kell

abstrakt
kõige nullide summa
itkumembraan ja kilejalad

käib viisakas aplaus
sünkronism algab
aegade teatrilava

a-jal.
mõõtmete segased talad

amöboidne pimedus
sirgelt sammuv sõdur
lepase reega läheb hommik
kuidas saakski ?
ei olnud nii pime ju
kannab tuul sinimustvalget loori
võtame kätest ja mässame
revolutsioonipüramiid
astmeline militarism
on hea olla vaba
difusioon lollist kammitsaisse
ei ole olemas teist mind peale sinu
kullast mõtted
teatraalsuse kindad
jah
jah
deformatsioon
kas oled sa üks
oled mu mälude fragment
mu sõnade pii
aja transformatsioon
fookusnihkumine
arvamusdespootia
ülemvõim on vaba bürokraatiast
liberalism ad hoc valedele
oletusi me ei maksa
meil on silmad
oligarhia sinised silmad




 

mis maitse on õhul
nii soojas
kuis süda udus teeb ringe

on lõputu mõttemaailm
rohesalust idüll
poeb hinge


kuis lõhnab sirel
nende õhtute taamal
mis vihm see on
nii värske ja soe

ei tähti ei kuud ma
enam ei karda
neid kunstide seppadeks
agaralt loen

mis värvi on tuul
meie priiusesülemis
nii kergelt looklev
ja siirust toov

on valgust äkki
igatsusspektris
on lõputu voorus
olla noor

CMON ÄRGE PUGEGE MINGI ILLUSOORSUSE PÄRAST NAHAST VÄLJA


8-)


lihtsalt läheb.


on sügis
tuulte ajastu
kogun kärgadesse kõik õhtud

öö muusikat
kiiri samet on läikiv

MEIL ON AEGA

kõndida fassaatidel
kividega pilduda ronge
karjuda nagu raevu poleks
naerda järvel igavikus

meil on aega
ruum ei jää kitsaks
ja toon su tämbril on igatsev

ma lootsin seina värvida kollaseks

meil on aega
uppuda liivas ja iialgi
 karta pole
ajatus meid ei räsi

vajan veidi uusi vorme


samas nende loomisest on ühtlustumine puudu.

nagu väiksest saati.


ma elan järjest rohkem singulaarsusesse. enda sisse. üksildusse.

antireaalsus

kõigi peegelpilt
näol on higi
ja leemendab kuumus
on lülisambas mul putukad
ronivad üles
kui avastan oma näo

oma pilt mu sopis
ükskõik kui antiduaalne
on olemas punkt
nullll
antireaalsus ja viimsed haavad


on olemas punkt
null
punkt, kus algame me kõik

Võiksin sulguda pähklikoorde ja
lugeda end mõõtmatu ruumi kuningaks.


William Shakespeare ''Hamlet''

Kõik on vaid varjude peegeldus.

Hypoteses non fingo

FOOOOOOOOOKKKKKKKUUUUUUSKREATSIONISM

Singular
tõbi
entsefalopaatia
kvantvali
ülemõtlemine
orinent
loojang
ilusad kardinad

sireenide viisijupp verelt.

vaimu pühapäev.

Miks ma ei kirjuta enam pikemaid asju ? Ma ei tea.


Ehk varsti kirjutan.

Sotsiaalsed kohustused on pärssivad.

Ma tahan olla üksi ja mitte praeguses ajas.

Liiga aegruumne lapiline, et kirjutada.

Sisu on parem kui ilu.

Maailmas on muudki peale inimeste, AUSALT KA

Damnt me, Stephen Hawking võtab kogu mu geograafia õppimise aja.

Damnt me, Stephen Hawking võtab kogu mu geograafia õppimise aja.

See nõme tunne, kui sa mõistad, et kõik ei käi sinu lihtsate reeglite järgi.

Une metamaailmad on päris huvitav konseptsioon.

Hakka või Sigmund Freudi lugema.

Ma nägin täna unes, muide, täiesti üli detailselt, millest ma peaks raamatu kirjutama. Isegi värsid olid sõna-sõnalt kirjas. Aga teate ? Ma lihtsalt ei viitsi. See on liiga pikk tööö.

Elan külas, kus ajal pole piire
on pime pilvitu kole
ent sellegi poolest, siiski
Härra,põen hommikutõbe

Kas elu=inimene kui tuisk on kolimas ta sisse ?

Mis aeg see on, kus meie haiguse lüliks on entroopia ?

Mu mõtted on vaakum, aina sissepoole, aina tihedamaks ?

Sa oled kui klaasist.

Paistis jääkuu telgist, kui öö me maad oli paitand.

üksteist dimensiooni

           I

Kuis aeg nii põgus
mis ringe teeb
ja huikub tuikab üle vee
on surmanõgu
üle tee
aeg külvab seemneid minu sees

          II

On ruum nii ahav
näotu
kopitand kuuri uks
nii elutu ja kujutu
kõigi fraaside kõla on üks

         III

Nii tähesära lukus on sahtlis
kõige paberite peidus ja vahel
elukärgede tinajas ahel
pakases harutub lahti

         IV

Ei seisa ei liigu ei lenda
vaid valgub mööda maad
kuis kirev progressitu paraad
mu säsi sööb mu iseenda

valgub laiali maal mu maal
ahaa-ahaa

            V

On tänavaalune kohisev kõla
mind ammu võtnud ära
ees kõnnakut puhast ja õrna
kuis igavik jutustab kõrva
tahan pilvi ja gaaside kära
kiiktooli nirvaanade õlal

             VI

Suvi, metsast kostub ööbikut
on põllud lõpmatud värssidel
tajun lippavat kõhus röövikut
aplalt kivist järamas käike

              VII

Suhkrust kõnet peab kuu üle jõe
vaarikapõõsas soojuse pesas
nostalgiat igati põen
kuis mahagonist ehas
kepslevad üksikud õed

             VIII

See ongi hoomatav
ja adumatu
kõiksuse pidupäev
maailma tulised käed
loodav ja
talumatu
iga niidine päev
kui sisu näen sääl

           IX

Udu lillede varred
soos siplevad juured
laukas suplenud pisut
neid sigineb juurde
kuniks katki kisub
katk oma idu

          X

Uitmõte kinnistub
viil nüristab
haiku
üle mere ei kaiku
ei rahvastes kinnistu
ei jaburad mõtted
ei vaimutõkked

        XI

Lõpmatus null
ja kõik
ja kõik

aja nihe
ühest teise
vahest vine
kuid tihe
mõtted eile
aja nihe
küljeti
ent mõistan ma õieti ?

          

selekteerimine, spekuleerimine ja simuleerimine on saatanast.

ometi võiks see värksus jääda.

ma eitaha enam oma kapslisse.

elu on lill, tegelt ka.

kush v ernst, ma ei mäleta kumb. igatahes geniaalsed kunstnikud mõlemad.

Pole üldse tahtmist mitte millestki teha midagi. See on kõik liiga ebareaalne, vale ja väsitav.


las ta jääda lihtsalt

sepsis

mu veres on sepsis
salakaval mürgitus
kõigi tunnete viga
kõigi õhtute süü

mu veres on sepsis
igavene needus
kogu igatsuse algus
öö huilete viit

mu hinges on sepsis
kõige kinnisemas sahtlis
noaterana keerlemas ringi
mu südamesepsis
voolib mind lahti
sees aeg käib igavalt ringi

mu veres on sepsis
kohutav tõbi
kogu kevade ja liblikai' süü

mu veres on sepsis
ilu tsikuraat
vikertaustal sillerdav jää

abhaasia tanner
habetunud mehed rongi ees
kriipiv uks
vesiämblikest ummistund loigud
tuhanded kaaskannatajad
automaatide täring
oseetia teel nähtud käärid
kaose kriipivad käärid
surma sihitu fokstrot
prussakad jooksevad
mu supikausil

vabadus
võrdsus
uus põlvkond
divide et impera
kuid jääb vaid impera
vvv ähmased pliiatsjooned
säravad aviisil.

me oleme uus põlvkond
kabelivalss algab M30-l

see oligi meie dualism
meie vabadus
me sõnad
me aeg
me ruum

see meie algatus
me niidist hommikud
udusulgude sünd

aovalge sünaps
mil sopistub toredalt



ihtüooljas mahagon



lõoke alustab,
suveõhtu lõpetab

See on küll mõttetu halamine, aga ma tõesti soovin, et mul oleks sõber, kellega SAAKS sellistest asjadest rääkida

Mu kangad katki rebisid
vaid viivuks kärin matkis torkeid
süngust hinges evisin
puude varjust kostis ohkeid

mu ööd sa valgeks värvisid
vaimud redelil tõid taevast alla
sel ööl su vikerpilku jälgisin
siis kui rahet ülalt kallas

enam kõnelda ma maldand
polnd soe mu põsel käsi
enam kevad aasal algand
jäi ihusse vaid tume värin

Ma liignostalgitsen hetkel, aga NEEEEED AJAD OLID LÕPMATULT HEAD.
deem.

Inimesed, paatoslik siirus on oksele ajav.

kerge kevadtekk
katab mu pääd
õmmeldud sinisel sügisel
rahukambribarjäär
pragin sammudest jääl
hunt ulub mu õuele trügides

On nii groteskne ja tühimotiivne olla inimene

Mulle meeldivad nii vähesed asjad

Kõige elementaarsemad seaduspärasused on kõige vääramad, sest nende olemust ei kontrollita kunagi neile alluva substantsi kaudu, vaid alati väänatakse neile alluv substants nende enda poolt määratud seaduspärasusesele vastavaks.

valentsmured
katktus üle vee
metsakoerad taevataga
tolm haigutab oraaklitoas
mitoosfoon
leitsaksalud
käsi üle käe
põimunud kuuluvus
pokaal täis šampust
rahva relvad
fookussümbionism
võõrad hundid mu õuel
lehtsilmad
röövik ukse taga
hommik plaksutab akna all
riiv on kraavis
epitoombalanss
eufooria
vaatad ilusti mind aknast

mulle tehti eile kaks mu elu parimat komplimenti.

mul käivad jälle avameelitsemise hood üle, i guess

mu südames sügeleb mure
kevadõite lõõritav mure
laululindude õitsev mure
mu südames sügeleb mure

silmade kristlane pärlikee
igatsus, võrratu pilk
hommiku lõputu priius
mu südames sügeleb mure

sinilillede tärkav pillerkaar
paotub mu lävel soojus
maa ilu on kõrgemast soost
mu südames sügeleb mure

mõned huvitavad avastused.

* Mina ja SOAD kuulume kokku vist
* Mul on REAALNE kohvisõltuvus.
* Ma muutun iga aastaga aina hajameelsemaks, eriti kevadel ja teatud muude asjaolude kaasnemisega.
* Mu mall ja kriteeriumid on alati samad.
* Mu maailmatsükkel teeb ringe mitte ei liigu lineaarselt.
* Mulle ei meeldi paljud asjad, mille mittemeeldimiseks mul põhjust pole.
* Mul on väga haiglane vereringe.
* Mulle meeldib komplekssus, ma ei tea, kas see on primitiivne või mitte.
* Mul on tunne nagu jääks ma iga päevaga aina lollimaks.
* Teatud tunded muudavad inimest alati kõige aktiivsemaks.

inspiratsioon on nii hägune abstrakt.
kevad on vist mulle ka mõjuma hakkanud.
kevad õitseb.
improvisatsioonimuusika

kõik on ilus, isegi kui midagi ei juhtu.

uus.


kui ma oleks prohvet siis ma vist praegu proklameeriks nagu segane

suht mõttetu, suht loll ja suht haige

radiohead-blackdrifts. üliüliülihea imprivisatsioonimaiguga muusika, mis siis et veits mindfuck filmi soundtrack.

I wasn't there for you

kõik tähendab midagi & kõike on võimalik teada saada.


lihtne ju

liiga head inimesed + radiohead on mu fkn ebajumal.











+ üksildus


















+ kena 

sügist saatis kiire raheõhtu
vaimuloor laotus üle linna
mind piiridega sidus vaid tühi osmoos
ent hing ei teadnud kuhu minna

Praha kärises katki kui paber
oli sudus haista hajumist
tontlikeis toonis tantsis klaver
tuled kõik uttu vajusid

mu biheeliks lagunes tuhaks
suri, kui hägu üle soo
kogu müra sagedus sulas
sulas, end ülesse poos

mustrid spiraalklaasil
ükssarv oli imeline
aegruumis rändasime oriendis
nende eha peegeldus kollaažil
paraboolne ehe virvarr
kiivas plastiline paradiis
sa olid külmas veel ilusam
tuisk oli must ja nakkust täis
luitund järv oli haige
unetustõbe täis
ma ohkan öös kui on kõle
status quo on raamidetu
nirvaana puuviljapargis
elumale on hoos
ma vangerdan

ei oska enam

koordinatsioonisfäär
aeglases deliiriumis
uimerdab oopium

aegruum
ma ütlesin eile tõe täna homse maali seinal mis peeglina on maailma spiraal 5D-ruumi hüperbool või hoopis lühilaineliste elektronmagnet voogude antimass, higgsi boson oleks praegu üsna kasulik.

anagramm ehk pseudoanagramm

Sina oledki mu päiksehelk kapilt ja kõik mu kiired vihmasajud suvel.

2 x (8 + 4) korda. jah täpselt nii.

Entroopiaprintsiip

Eile öösel isomorfne parasiit                                    
õelalt mu unes avas tule                                           
vaskväravad kergelt paiskas avali                             
pole ka ime                                                       
(tal olid rauast käed)
ilmselt ka samblik sopistund südamel
vaglad ihule
pärssimaks vere vaba voolu

polühelmeil keega
piruettis tantsu
keegi, kes end kutsus
Wolandiks vist
väitis end valitsevat vägesid
kes sootuks sepistavat
sapiõisi
kutsus end külastama kiivalt
tuppa number 3, 9. korrus

korrelatsiooniväli oli liiga ilmne
suletud tsüklis
aeg aevastas eilset
spiraaltrepil keerles
hetkede pseudosürreaalsus
vist liiga mitmeil astmel
kunst oli kirju kui
Walesi põllud

nüüd naasnud tagasi
metamaailma mateeria metsast
võõrast, ent ometi õigest
pursin märgisüsteemi

nullis

stardi ja lõputa udus

* Inimlik tõde on alati kõige kaugemal substantsi ethos-est. Kuni me seda ei mõista, oleme hukule määratud, kui aga mõistame, pole me inimesed.

* Unistus on kõige dünaamilisem ja seeläbi kõige polümorfsem dimensioon, kuna tal pole ühtegi dimensiooni.

* Mõtlemine on mu ainuke haigus ja ainuke ravim.

* Tsitaat on keele krooniks ja idee parasiidiks.

aega on alati vähe

seal sinisopis kaugel talude taga
su silmad hiilgavad öös kui nööbid
tihke üksildus
oled hea

see tunne, kui teadsid
et
ritsikas su seest  kunagi ei lahku

kakssada viiskümmend kuus - mis värk selle numbriga on ????

vaid kruus on teedel kui rohi on kadund

,,Kui mind üldse midagi Sinu juures võlub, siis see, et Sa alati ütled seda, mida Sa ei tohiks öelda.''

Gabriel Garcia Marquez

ma vihkan pragmaatilisust ja arrogantsust. kas üldse pole olemas kuldset keskteed. välja arvatud teatraalsus muidugi.

üleüldiselt on hea kujundamine ja halva kunnistlikust vältimisest tekkiva teeskluse vältimine, üks jubedamaid asju maailmas. ja üldse on pärast gabriel.g.marquezi lugemist samasugune üksildus. sõnaseletamatu melanhoolia. jube, kui aus olla.

ja üldse, huvitav, et nobeli preemiat jagatakse muu eest ka, kui ''maailmapäästmise''. kuigi väheke esinduslikkust jääb ikka maiguna külge.

kas ma olen väga väsinud, väga ideevaene või mõlemat, aga ma tunnen ennast hetkel nii klaasjalt.

kuis ma nii sobitu olen kogu aeg ?

sa oled nagu miljoni silmaga kristall

Kui võtta meie maailma paraboolis asetseva kuulikesena, mille fookuseks tuleks võtta gravitatsioonivälja ja neljamõõtmelise ruumi lained, siis kas me saaks öelda et me elame tsüklis ja imed on tsükli vastassuunas liikuvad paradoksid, nagu kell liiguks vastupäeva ?

Kui me võtame relatiivsusteooria ja elementaarosakeste määramatuse printsiibid ning nende mateeria olemusliku dualismi, kas siis me saame väita et ime on defineerimatu ja samasugune null, kõige muu maailmaga võrdne nagu olemuslik mina või olemuslik aeg ilma taustsüsteemita ?

on olemas vaid viis lootust, millest kolm on võimatud, üks on lootusetus ja viimane sellega leppimine.

seletamatu,päritoluta kurbus

tuba number 912.
lõpuks on sirelid
kasvanud veele

ilus kohtlane aerutab üle jõe

innukad kalkulatsioonid
rindel on helifoon metsik
aeg paigutab vaid kive ümber

Bulgakovi ''Batum'' on väga väga hea näidend.

päeva visad vikerkaared
joonistuvad üle koomiksi
sulle sobib see kleit
kell on 20.20
nutulaul keerutab ooperit
öövalgus on ilus partide kisas
klimpide keedulaavas
otsin tuisku
on kohutavalt kaunis
su silmavaade
vananed värsid
haiglavoodis
pole ju minu süü et ma eioska
järves upum
päästke mind unest
unest mis joonistab vaevakiiri
põmpõm-tirr
segaduses olla on vale
kelner põgenes paljajalu
järgi tal langesid tuisuoksad
keerutas sambat
kindralipaar
oli kiire neil joosta arestile
sumbsumb ja lämbe tuuleiil
üks suletud ring, üks tsükliprotsess
on kõik
igiraagus puud on võluvad
veel võluvamad
veel vabamad
on sõnad
päästke mind sellest irooniast
mulle ei meeldi olla enda vastu
nagu tuhkurile ei meeldind päikse käes
päike oli soe ja kõrvetav
sa oled samuti
see on päris jube kui aus olla
aeg lendma asuda
lendame mehhikosse
seal on magusad marjad
ja viisakad senjoorid
dante kombel astume läbi ka puhastustulest
see saaks olema kulminatsioon
meil oleks ka sinised silmad
ja blondid kiharad
oh millised kiharad
need, mida keegi veel näinud eiole
papist majade
südames
eiran aerodünaamikaseadusi
ja olen hõljuv
nagu hingetu
mutant
kas teate :
TEMPORA MUTANTUR ET NOS CUM ILLIS !!!!!!!!!