.... olen nagu lõpetamata novell, hästi paksude kaantega ja tohutult tüütu lugeda.

põhimõtteliselt meenub jälle Finnegans Wake, ja
lugu algab lõpust fenomen-eksperiment

vahepeal kujutan ette et hinged on avarad mered, millest lendavad rahutult ägisevad kajakad

ma arvan, miks ma pole kunstnikutüüpi inimene, on sest mus elavad
konfliktesimaalid, konfliktide asemel.

Sul on sumedad unversumid
tantsimas sees kui Focault voolud
kevadel salaja sulava jääga
peitmas saladust

sul on hahetuseviimne nägu
ja hüüani saledad silmad

mu teadmiste virvendav piir

lineaartransformatsioonide sigma ning tau kompositsioon

küüniliselt küündimatud
sisekaemusrotatsioonid küüni tänaval
peaalaspidi äraspidi seismas
nagu tarkuse limased rootorid
küsimuste eksentriline fookuspunkt
ahenduv kõhklus
tihe kui kontsentreeritud väli
*********************************************
loomuliku loomalikkusega
jõllitab  ateena alasti kuju
andunult andekust armastab
hommikuvaegset udu

milj8888888888888

iseenda tavaliseks tunnistamise küsimused lahendamata tagasinihkeläätses konvergeerumas.

kunst on kunsti kosmoses ära unustada
aeg minna unne ärkama.

võib-olla oli sul õigus kui
mainisid Kandinsky-kujulist iseloomu
värviplärtse paberil
kujutasid fraktaliteratsioone ja Gausse ujumas su
poole vabalt ja tõrjumata
üleüldist inkoherentsi

võibolla sellepärast ronisdki katusele
predomineerivas paljastavas
ahastuses
maailmalõpu neutraalsus ajas hulluks
ja oli naljakas samaaegselt

ja võibolla saidki sa
just seepärast
maailmalõpuparklas
inertsete autode taustal tantsu lüüa
ja heledas aja alguse valguses
tegelikult ajas seista

pidin kõik selle kirjutama
kunagi oma mälusse ümber
nüüd kui on möödunud
mõned möödanikud
kui kiiresti jäädakse kaoses vanaks.

järjekordne tõotus

ja lubadus

kellele ma ei tea

aga et et ükskord tuleb aeg

kui inimesed ei jagune infinitesimaalidena

janunema janutuse järele

ja tõusevad vara

siis kui taevas on valge aga päris ei ole ka

ja metsast tuleb noorte hirvede

ja värskete seente lõhna

ja vanavanemate moosid on tulel

kogu aeg millal iganes tahad

ja meilt ei küsita mis kell on

ainult istutakse maha

vahel loetakse vahel lauldakse

niimoodi kõik koos

ja korraga

ükskõik kellega pole vahet

sest keeltel pole niivõrd tähtsust

ning meil pole enam pragunevaid

hetki 

kellade painalikku rütmi maetud

on pidev aeg

siiras ja rikkumata lõpmatus

just seesama mis varem

su lemmikraamatu

vanade lehtede vahelt

pakku pääses.

tahan ükskord visata

kõik paberid maha ja öelda ükskord

pole vahet pole vahet

kärtsuda kortsuda maailmavaateid

osakestefüüsikaproffesoreid

börsikrahhi ja raadio kahte

ma soovin olla ükskord nii 

RÄNDOM KUI VÕIMALIK

sulle ei andestatud

diaporaa pähesurumist andekale Vergiliusele kui too

ogaralt naeratdes purgatooriumi sissepääsu otsis!!!!!

mineraalsed maailmavaated

mitu korda olen su hõredat kristalli

pilland kildudeks puruks

põrandal kühvliga

korjand vastkuid tükke

koledaid kilde mis eraldi

on mitteolemise talumatu manifestatsioon

mitu korda oled sa peaaegu kukkunud

õõtsunud lõppemise kuristiku äärel

sama ohtlikult kui mõtted

valgete seintega köögis

hommikul kus kõikjalt koorub värvi maha

ning sa ei tunne omaenda varje

mitu korda olen

keeland endal sind puudutada

mitu korda olen peitnud

su kangeid opaale

uste taha lukkude taha

ning noominud seda lääget pettust

end mitte kummitama

ning kuigi sa vahid mind peeglist
väsinult kui räbalates rändur
alati mu hinges kipitab
kui viskan su minema

ja kuigi su raskus

rahmeldab mu hüpotalamuse

rahutus pendlis

kaotan su algosakesed ära

tegelikku kadu adumata

alaealiselt alasti kistud sõnad

suurel väljakul munakivide peal

paljajalju purskkaevu visatud viimane raha

mis uppudes kaotab sära

ning vireleb kaua nagu laisk mälestus

noorusest kes lahkuda ei taha

alaealiselt raevukad värvid

su silmade kollakal klaasidel

alaealiselt toored riimid alaealiselt toored liikmed

sügistuulte noores ihkavas kihas

ikkagi augustikumasse peitmas

ja kui peitu enam pugeda ei saa

siis alaealiselt vahedad lõiked

hingetee suitsevas kelmides

ja lõpmatud leegid

ja kimbutäis krüsanteeme

ja kohutavalt segased eleegiad

koos alkoholi ja viirastuslikult selge ladina keelega

alaealine igihaljus

ning mittekunagi murdumise 

jäik krõks

luu(lu)d

kui kuulen sind rääkimas
siis tegelikult tahan kuuldaa
väsinud minimalistest
puhanud röövlitest
luudest mis helendavad pimedas
kurjade vaimudena laskumas
asfaldile tõstmaks õhku
väsimuse lehka ja loobumise lehka
ja haige mõistuse eksinud lehka

ma tahan kuulda
kõikidest pentsikutest tänavamaalijatest
kes magavad sildade all ja parkides
märgade okste vahel hallis kuhtunud liivas
kes võivad paikneda tasapisi hõrenedes
tänavanurkades kirjutades
midaiganesridu oma kõrbenud lihaga
samalajal lagunedes

ma tahan kuulda su hääle samaaegset
kõrgust ja madalust
kui langed ja tõused nende metsikus
kõrguses ja madaluses üheaegselt
nagu marutõbine ingel

ma tahan tunda neid
hulle maailmalapsi kes kuulevad
pimedas üksinda saatuse timpaneid
minevikku vägivaldselt kaasa toomas
ja kes pagevad öösiti
lutsiferi rõlge näo eest
tundmata oma luupainajate ligedat hingust
nüüd ja praegu siis kui see on päriselt nende
südamesse sadenenud
kuri silikaat

aga enim tahan
et oleksid nende kõikide nägude projektsioon
mõnes avaras kõledas saalis
valvamas ja kaitsmas
igat üksikut painajat

Jeaux d'eau

fontäänid, fontäänid

meie barokses pariisitaolises eesaias

et vedada neid kättpidi tulevikku

neid ornamentseid piirväärtusi

olemisest ja muust

enam ma aga ei ennusta

see teeb vanaks.

https://www.youtube.com/watch?v=F-mMhJ2UvWY

tagasikaemine aka päriskujutus

teie kahe kummituskeldris
kus kuivasid kollased lõpmatud linad
ja mängis vennaskonna nostalgiline muusika
kukkus minevik varba peale nagu raske haamer

seal lõhnas
kosmose, koerte ja naeru järgi
need teie olid ju siinsamas
kaks hämarat kuju laiade tagurpidi taskutega
kust kummaski oli olnud
mälestus peidus.

ettekujutus kunagisse

kui su sõbra viiekümnendal juubelil

kõik lipsustatud kleidistatud meigistatud

inimprototüübid kõned lõpetanud on

kui mälestused meenutatud moonutatud on

ja torditükid püüdlikult taldrikult söödud 

hakkate lauast tõusma püsti

lahkuma ükshaaval

hääletama noorusesse

1.

Jumalateenistusel on kaks

üksikut külalist

pilgud üksteisest eemal

käed põlvedel

harukordselt vabad inimesed

erinevast liikidest

nad ei pööra pilke

niidid mis hoiavad saali koos

võivad ju iga hetk puruneda

tuleb kasutada iga hetke

igat kordumatut juhuslikkust

2.

väljas on pime külm ja niiske

autos on vaikne

me istume liikumatult

nagu kolm zenonit

sõitmas suurema teadja matustele

lauas pakutakse kahte punast veini

valgete pisaratega

3.

hõredad mustad kogud
lükkavad ukse surmani tüdinult irvekile
nagu aeglase projektsiooni
meie igahaljast maratonist
mineviku tupikusse

komposiitkapiteelidest

vahepeal on mul tunne, et kõik, mida ma kirjutan on täpselt üks ja sama asi..
mitte sõna-sõnalt, aga peaaegu, nii palju kui üldse saab olla peaaegu.

miks inimesed kardavad kirjutamist? mitte kantseliitlikku ''kirjandit'', aga päris kirjutamist, teadvuse voolu. whatnot.
see on ju kõige lähedam viis näha oma mõtteid jah ju
J.L.Borgesi kirjeldus Wordsworthi unenäost, kus kujutati mõndasugust Noa arhetüüpi oli kaunis..

ja see et unenägudes on meie personaalne igavik kokkupressitud kitsale tasandile, konsolideerin selle Borgesi idee üheks oma lemmikuks
targad inimesed on toredad, aga targad inimesed originaalsusega...
on toredad
aga targad kes ei karda maagilist realismi
meie ümber, tänapäeval kogu aeg

võrratuse võrrandi võlgased inimkond
andkem tagasi.

iga päevaga pudeneb uusi tükke
vanade majade puitunult seintelt
vihmalõhnaga üheskoos
murduvad mälestused
ühekordseltkasutatavast minevikust
langevad esimese lume haprusega maha

tahaksin olla tark
teada mida  tähendavad sõnad
vahel tahan nii väga
et sunnin kõik ülejäänud vait
et püüda
ja lülitan välja heledalt kriiskava valguse esikust
ja tumeda nõutu peegelpildi
ja jälitavad tiirutavad varjud
mustadest-mustadest öödest

aga vahepeal püüdmisest ei aita
inimesed libisevad ikka
hetkedega käest kui liiv
valgusjugadena maantee
udusesse ogarusse

mu aknast paistvate olematute mägede hingus
on külm ja rõske
külm ja rõske
kui koolnute suletud silmad
kõhklevalt surematuid kabeleid
kandnud mullas

vahel öösiti näen neid peeglis
joonistamas
mu pimedusse kihutavaid liikmeid
kriitvalgeid põski
ja sisemusse lainetavat merd

lõppude lõpuks pole ma rumal
ja toon nad siia
sõnadega valgesse maailma

düslektiline paranoia

kõhklus
mu lubivalge kahvatu kõhklus
on kaame surnunimbus
on jõgede pelglik vastuvool
on kurja tänava kohtlane
on kümme mimoosi kimbus

kahtlus
mu rabanev raevukas kahtlus
äiksega kildudeks klaasid
kiirelt käib kell
käib kell
kukuvad hämaras saalis

kui pilved on pinges
ma ei ole
ma ei ole
ega proovi
kui kõrgel on hinged
ma pole
ma pole
ega soovi

absoluutselt ametlik kummitus koputas uksele kaks korda, õrnalt ja peenetundeliselt. all by the book, except for one little thing

kuidas kummitusel käed on?

illusoorne ejektsioon

äikse ajal on tavaliselt miskit õhus
pingelist ja rasket
rakkes ja vabanemata
teie kehad teie ihud
on ääretud ookeanid
tõusude ja mõõnade meelevalles
rasked lained rasked ained
olete valmis alluma ent mitte mõtlema
teadma ent mitte võitlema
tunnen majavalgust nagu valusat
läbistavat viirgu jahedas südameudus
soojad pihud tulevad lähemale
tulevad näole aga miskit on puudu


ma trükin ridu
ainult ridu või õigemini sõnasid

su maakerakarva kirjud silmad
mängivad mus õhtuti orelid
mängivad oreleid
kui ärkan pimedustuisus
ent hinges ei olegi külm

su heledaid tiibu vaatan
su tiibu vaatan
ning jätan end sellesse hetke
sa tuled ning juba sealt taamalt
kuu laskub kuu laskub
su ette

räpased joodikud laial tänaval
puhuvad oma needust nagu
kategoorilist imperatiivi
nende olemasolekut ei märka keegi
kadumist aga küllpi
igaltpoolt tuleb uusi
häirivaid ja märkamatuid
teadjamehi
osa piiluvad vaikselt
teised jõllavad nagu mõni
hulgus pavlovi ooperit
vanad mehed ei karda
nemad kõnnivad edasi
kannatustes süttivad eesmärgid
ja kahepalgelised valed
sihilik enesepett ja jäised närvid

öösel kaks murran jälle ajalehe pooleks
mitte väsimusest
tava lihtsalt nõuab oma nõuab oma
endaarust olen passiivne jeesus
patsutan lepikult õlale
kuulan inglinäoga
ja ütlen pole midagi
pole hullu
tegelt aga piinlen neist nägudest
piinlen neist tühjadest sõnadest
ja armutust ööst
homme on ju sama neil
samasamasama tuttav
magamine külmas
potentsiaalselt kuselaigus hämaras ja õelas öös

vabadnustkassaateanda kümme senti
jah ma saan aga ei tohi
ma ei või olla järjekordne
humaansuse eksperiment
inimkonna naeruväärne nurisünnituslik
valepeegeldus
ligimese aitaja

kallite kaasteelaste
lääged lälinad zavoodi kulunud toolidel
täidavad haisvatel reedetel
ruumi justkui nõidus
neil õhtul on mu silmad ära kulunud
mu sõõrmetes on roobi-, läga- ja tolmulõhn
me vajame puhastust
me tahame  kirikukellade kaledat kõlinat
me tahame siidkleidis pianisti
me tahame
jess ma õppisin rattaga sõitma
jess ma õppisin lugema
jess ma õppisin
ja nüüd ma oskan
siirast rõõmu
 aga mida ei ole?

kus on metsikud hinged hiljem
kus on kodu
 kuhu lähevad nad
näod vajunud lossu nagu haiged kopsud
suud meelevaldselt kõrvuni
ning hais mürgitamas tänavaid
nad jätavad maha räigelt
tavapäraselt hukkuvad saatused
ja mittemidagi järeldava filosoofilise
pudi-padi

ja me ei oska olla hiljem
me ei oska olla hiljem
me ei oska olla
hiljem
hiljem
hiljem
ja homme
sest homsest ei ole
ei ole hommikupohmaka asfaldihaisu
ei ole tšekkidest täidetud rahakotti
mõttetuid võlgi sõprade ees
ei ole armuavalduseks antud
liblikaid liivastes taskutes
mittemidagi ei ole
sätime zavvi peldikus higist maltsa korda
täna ju veel kestab

mustade nägudega mehed
tulevad pimedas tumedate hingede järgi
neil ei ole kahju ega süüd
nad on võõrad

röövimise eelõhtul
juhtun alati istuma vanaema kallis kiiktoolis
hiljem kammin juuksed
mõnelpuhul panen lipsugi
ühesõnaga rõhutan pidulikkust
olen valmis,
võin minna
ning kanda kilekotis kõlisevat
hoiatust hooletult kaasa

kinnisilmi,tasapisi,piinlikult
läbin kilomeetreid eluvaguni turistiklassis
hämaras mühinas
järgmisest kurvist pöörame vasakule
ma tean juba ette
ja kaldun ikka järskudel pööretel
naaldun tundmatusse

ma tahan lihtsalt teada
kust sünnivad rosinasilmad
ja terved põsed ja peened kaelad
kust tulevad siirad sõnad
siirad pisarad
ma jälgin neid aknast pimedas
kui hõõguvaid helkurposte
mis kõik on korraks siin
pidevalt vähemas

varahommik ei tule veel

kiledad-käredad linnuparved

värvivad taevast tumedaks

ning keegi karjub pimeduses appi

mina tõmban kapuutsi pähe

ja löön silmad maha

et oleksin päris

et oleksin formaalselt eksinud

tee peal tuleb ikka mõni koperdav võõras

juhiseid parematesse baaridesse küsima

ning lisab niimuidu muuseas

kuhu sa lähed

ma ütlen

 hommiku eest ära

tõsi ta ju on

hiilgavad taevatähed

kõrbev veenus

kuhu teie lähete küsin vastu

ent kõik on liiga võõrad

keegi ei vasta

ning keegi ei näe mind enam

 kalmistul kiikumas

mu magamistoa seinal
on kirjutatud suurelt
VAIKUS
seal ei tohi keegi rääkida
nii elavad kui surnud
ei viisakalt ei valjult

ükskord tulid siia
mu lapsepõlvesõbrad
nad küsisid kogemata mu magamistoas
MIS SEE ON

ning mulle meenus jälle see uni
ma pillasin kildudeks
suure vaasi
mille peale oli kirjutatud
TARKUS
mul on kohutavalt häbi,
sest kõik vaatasid mind
nii elavad kui surnud

sina küünlavalgel vaid

ilmuv libainimene

ära näita mulle enda nägu

ma õhkan su ligedat õhku

halvast ilmast tulnud unedes

on siis silmad kinni 

või mitte

te monteerisite iseenda paneelmajad

iseenda paanilisse hinge

surmasõlmedes taevas tiirutades

planeete pöörates

ja loitsulaul ei lakkand

lauldi hommikuni & veel                   

ma olin suur hiina preester
vahepeal täiesti ilmsi
nahaalse tavapärasusega
vägivaldse silmatorkamatusega
kui kissitasin kortsulist
nägu päikese käes
sina tuled eemalt
mind vaatamata et
mind päriselt näha
paljad labajalad üleni lumes
sul on õigus
ma olen nähtamatu
salajane uskuja
maailmavalitseja
ja su lahke pühapäeva pai
selged silmad ja klaarid sõnad
on nagu värsked õunad suvel
kahetsuseta lamame murul
ja toome pilved alla
ma olin ükskord
suur hiina preester
aitäh.

keegi ei tea mu varjatud uhkust
seda mis kõrgub
mõnele vaesele muusikule
kümme senti andes
õpetaja sõnavääratusi parandades
janiiedasi
kulla rääkija
sa peaks olema vait
keeled kuluvad ja kõri
jääb tuimaks

konnad kääksuvad

oma valgete silmadega

valgete jalgade ja valge hingega

uksehingekrääksu

kõik jääb seisma ja algab uuesti

ma panen kampsuni selga

mul on külm

aga miski ei alga uuesti

ei jää seisma

maailm ei oota mind

ta ei taha

üleval on mustkunstnik kuu

ja õelad pilved

inimesed allpool panevad

palitud selga ja jooksevad

hundid ei augu

nad ei tohi

ega taha

mina hüppan alla

ei jää seisma

maailma ei oota mind

ta ei taha

lisasin enda sisse ekraani
millelt jälgida ühe jalaga kajakat
napilt-napilt
ehavalgusesse hüppamas
õues on muidugi valge
ja inimesed emajõe ääres
pinkidel ravimatusse
unisusse suremas
on valitud olema noored ja ilusad

sihvakas hirvenäoga

kõiksusesööja

istus irevil kihvadega

akna taga

lõokesed lendasid üles 

ja alla

justkui olles unustanud

lendamise ja enda

paljude asjade aeg saab 1kord otsa!

kuskil vasetänava keelatud nurgas
vaatab paar võimatut jüüdisilma
kahekordset peni
üleeilseid räigeid
õllepurke
ümber vangerdamas

varsti läheb taevas
käskimata looja
ja õhtu tuleb ruttu tuleb ruttu tuleb ruttu

päevapiltnike mõttepiknik

valge lakaga päevnik
esitab meil
totralt tähendusrikkaid küsimusi
kortermajade tühermaal
kolme hulkuri
ja kahe koeraga
igaüks on omamoodi
kaalutlev ja tasa

õhtupoole unustame
korteriviisad kuskile
anne tänava peenarde vahele
ning ikka on hillitsetud
kõnepuhkus
muudkui hinga hääleta
ja vaata maha

sinusoidaalne tagasiminek

kesk triumfikaart
meist kõigist ainult
mõned meetrid eemal
istub küürakil
pisikese nina
ja pelglike kulmudega
peitusemäng.

nullreisimine

koiduga kumatud
kuursaali läikival põrandal
istub üksinda
väikene vabandus

kirikukellad kõlisevad
päev otsa
haledat hälinat

maanteevarjus hiied
vaatavad mind
vanamehenäoga
nad on vanad
ning inimkond on iidne
kodus kuulan kindlasti
klassikalist muusikat

kui sissekruvitud
kiilisilma uuesti mind
jälgilt põrnitsevad,
tunnen vajumist
pealetükkivasse
üksluisusse

hämaruses tuleb taas
too meeleheite lalin
ning küsib
mis ma siin
trepikojas kükitan

öös ei ole inimkeeli

Nootidest, millega tantsime

harmoonia saalis

kasvavad välja ühekordsed

pimedused

taaskasutatavad vihmapilved

ja muu säärane pudi-padi

rõlged klimberdused

vaatavad mu pihta

lohisevad jalad

hoolimata mööda

valged põlved 

värisevad

sa suled oma väsinud silmad

ühtegi heli ei kõla

teises toas istuvad

 üheskoos

vaikus ja üksildus

just nagu sõbrad

me läheme koos minevikku
mina oma lõhkiste kulunud ketsidega
ning sina veninud
poriste tunkedega
me ei räägigi palju
vaid mõni üksik lüüriline
lehehingitsus
puhkava taeva rahulolev ohe
heliseb õhus

varsti on õhtu
aknad tihenevad
majad kaugenevad aina
horisont muutub üha hägusemaks
varsti ei ole sindki enam kõrval
oled kaugel looduses
olen kohal, mõtlen
ja istun maha

 mõnel laupäeval on tunne

et tõmbaks aknad valla

igaveseks

näitaks ennast maailmale

ja endale maailma

õues aga sajab vihma

rahet

ja konni

alustuseks veel ei julge

algatuseks avan sahtli

paiskan välja hunnikus pabereid

kuhjades

ühepäevaliblikaid - 

lõkkeõhtuulmi

külmi öid

ning vastikult rõskeid päevi

ilm läeb laabuvaks ja selgeks

ning paberid ei mahu enam sahtlisse

ühtäkki 

süütu kiheluse ajel

totrast tardumusest toibudes

sulen aknad ja lukustan uksed.

ma suplen alasti
tähendustejões
hing kinni, sulen silmad

jõe põhjas
loodus kutsub
noori
kuid kes meist tohiks minna!

endale minevikku

ei oska näha
kõiki lapsepõlvetuuli läbi
puhumast
kui vaatad mind nii
pilkavalt ent solvanguta

ma pigistan su
hüvastijätukätt
tundlikult ent jõuetuna.

volbriöö

kas keegi märkas
hõõguva veenuse
igatsevat tukset
kas keegi tundis
kahisevat vaikust
eetrituules

susisevad küünlad
surmatakse ühtepuhku
sõnata
aknaluugid õhtul
kõlata

töökojast

üksiolemise kohvi
siiruviiruliselt üleskerkivas
aurus
peidab ennast nõutuse
suur saladus -
rahulolu

kohv jahtub
ajaga ühtepaiku ning
harjutamata
tammepuunaeratus
saab harjumuseks.

dialektika

Lahkusin seltskonnast hilisõhtul. Ajapikku olen täpsed detailid unustanud, ent mäletan seda hetke siiski omamoodi tähendusrikkana. Tõusin lauast ja naeratasin kahetsevalt Kadrile ja Joonasele, noogutasin Tõnule. Keegi terava pilguga külaline, kelle nime mulle kuidagi ei meenu, seiras mind pingsalt. Tundsin kohustust veel midagi öelda.
''Noh''
Elisabeti suured silmad pöördusid küsivalt mu poole.
Sel samal hetkel kaotasin igasuguse kõnevõime. Ma ei suutnud keskenduda millelegi muule, kui Elisabeti rangele loomulikkusele. Selles oli midagi, mis sundis. Sundis aususele.
''Ma peaksin teile ilmselt teatavaks tegema, et...''
Jälle vaikus. See veider vaikus. Ümberringi askeldavad üksikud inimesed, aga nad pole siin. Baarmen askeldab segamatult nurgas, nagu polekski meid seal. Kõikide pilgud on mul, aga ometi loen nende näost teisi mõtteid. Aknaklaasid jäätuvad. Õues sajab lund. Inimene on välklambisegadus, öeldi mulle kord. Ja ma seisan samamoodi, valgusest pimestatud, udust hägustatud. Ma tunnen pinget, ootusärevust nende apaatsetes pilkutes. Poole kohaga armastus, poole kohaga empaatia hirmutab mind.
Elisbeti langetas hajameelset pea ja tõstis selle siis järsku. Võpatasin.
''Tegema teatavaks mida?'' küsis ta niivõrd nõudva lapse toonil, et miski minus hakkas mässama.
Tõnu ja Kadri arutasid midagi juba omavahel. Joonas näppis telefoni, teatud vahemiku tagant mind piiludes.
Võõras jõud võtab must võimust. Tõmbe ja tõuke kombinatsioon. Vaatan Teid ja tunnen võimsat ja haletsusväärset tungi kuuluda, olla osa millestki peale iseenda. Ning samal ajal häbi, ei mitte Tema, iseenda ees.
''Tegelikult, aeg on hiline. Räägime ülehomme,'' ütlesin järsult minekule pöördudes. Kohustuslikule, peaaegu haletsusväärsele nurinale Kadri, Tõnu ja Joonase poolt vastasin mõne tähendusetu sõnaga. Elisabet oli vait. Kui olen juba ukseni jõudnud astus Elisabet mu teepeale ette ja ütles täpselt sosina-ja-vaikse-kõne-vahepealse häälega :
''Vastan su küsimusele. Jaa,''
ning pistis kokkukägardatud paberinutsaku mu tasku.
Murdosa sekundi jooksul ei lausunud me kumbki sõnagi. Elisabet vaatas mind uurivalt, silmis ajatu kurbus. Nagu kassil. Seejärel avas ta ukse ning ma läksin.
Paberi viskasin lugemata esimesse prügikasti.
Rohkem ma neid ei näinud.

mälestusi Tehase tänavalt

omada lapsikut naeratust
on õnn
nagu voodriga kummikud
porisel pühapäeval

sentimeeter ülespoole kaldus
teravad huuled
teevad sooja
teevad sooja
teevad sooja...

hoolikalt valitud õhtutel

püüdlikult jälgides

võib elutoanurkades

märgata punaseid

salamandreid

kaminasoojas lesimas

mõni terasemgi ehk märkab

suursuguste kardinate taga

taeva vanamehetarkust

ning leebet hõljuvat vaikust

ent keegi?

küsivad suuri silmi

hing

akna tolmuselt määrdunult klaasilt
põrnitseb sind ikka
augustikuu pesemata nägu
tähisöö kile sonaad
otsustusvõimetutes hingedes

ja ometigi oled sa akent
kümme korda puhastanud
meeleheitlikult nühkinud
nagu pühiksid maha
oma kahetsust
oma süüd mineviku ees

kõik on jälle sama paeluv
nii ebamaiselt anduv kui
suveöö viimne kuma
raevukalt pekslevas vihmas

novembrikuu teisel õhtul
süütad küünla
mälestuseks
ja kõik jääb vait

kuuvalge õhtu
suured siirad silmad
valmistavad ette
suurt armastust
iga õhku pääsend sõna
jääb rahulikult
hõljuma.

Vahel on mul tunne, et see blogi hakkab vaikselt välja surema.
Aga kuus aastat inertsi ja mõningad üksikud ivakesed justkui ei lubaks.

Mustavad tuuled
tulises vihmas
vaatavad su peale, mineja.
Öö on kangekaelselt
igav ning
kurjakuulutav.

Teisipäevaõhtuti vahel

armastan seista 

maailmaservel

juuksed hooletult tuules

ja

kaks pikka kätt ette sirutatud

ent mitte nõudmiseks

hoopis ära andmiseks.

kõikide muude märtsihoobade keskel tahaksin öelda, et meil o
vapustav kevad õues!

ulm

Su jaanilõkkeähma
viirastustants
teeb õhku meie
piiratuse
tiivad

unenägu

Kõik Raatuse tänava
pudenevas puudepimeduses
konutavad inimesed
moodustavad integraali
määratud ja määramata.

Mu õhtuhämaras kumavad

mineviku mustavalged fotod

muudavad aja pisikesteks kildudeks

tõmban pöidlaga üle enda

ähmase kuju

ja loodan, et olen pärast 

pildil ikka alles.

su öeldud sõnad
su lause-ehitus
on justnagu
tulipunane õun
kidural puul

võõras ja tundmatu
ühel hetkel

teisel aga
lohutav ja ehtne

arusaam

joonistades kunstniku
noorpõlveportreed
kohtan tahtmatult
ununenud lasteaiaulma
mille vaikusest punguvat
resonantsi
kühveldavad nimetud töölised
unes

vahel istume teine-teisele poole
maha
mina  armsaks saanud
petrooleumlambiloguga
 nemad täitsa pimedas

kosmogoonia number ulm

sa seisad oma maailmalõpuliikmetega
kuristiku silmal
käib vali ennasttunnustav muusika
fanfaarid ja lepitava naeratusega
mentorid püüavad sind
oma malbe kumaga
õhku tõusta

suurtel inimestel on
suured lõpud tavaliselt
pühapäevahommikufilmides
öökapiraamatutes
jaa nii edasi

aga sinu süüdistavalt ehtsad
silmad
vaatavad sellest eemale

liiklussõlmesüda

kui suur on su süda küsisid väiksena
gloobuses peituvalt jeesuselt
tema ümmargust kere
kannatamata pöörates

gloobus väänles vastamata
oma telje sõlme
ümber aastate, nägude,
valede

lõpuks kulus temagi  ära
ja sina jäid tummaks

''kosmor'' oleks palju parem sõna, kui kosmonaut.

konveierilint aga mitte päris

Kui ma sündinuks Annelinnas
saanuks minust
maagiline realist
tean helerohelise taeva
leebes velkuses
kus hakid põgenevad karjas
ning inimesed ühekaupa.

Sa andsid igale maailma asjale nime
ja panid oma nina vastu külma klaasi
nõnda sundimatult vaikne
oli sinu püüdmatu siirus.

ulatusetus

kui novembrikuu esimsed
tihased surid
sain aru, et elu pole igavene
õues oli külm
ja sadas lund

kummituskirjutaja

Jalutades Karlova sundimatus ebamaailmas
lüüakse mu hing
taeva poole
nagu kloppimata vaip

sealt puistuvad õhku
lapsepõlvesilmad
kümme sukanõela
ning üksik kidur pihlapuu

hämmastuses küsin kõrgelt
midagi nii väikest,
et häbi hakkab

Inimene pole võimeline ootama
mõtlesin istudes
rongidega sipelgapesas
musta mantli taskusse
peidetud käed
ärevalt värisemas

ühtlasti lähenes
hilisöö ja
koridorid tühjenesid
jahmatava järjepidevusega
ma istusin üksi
ootamata ühtki rongi
ning taipasin järsku
see ongi ootamine.