on meeletul maal
üks luitunud kaev
oletavalt,
ohkab seal vaev
väsimus ja süngus
paistetab läbi
külmus, raev
seal abikäsi
aga kalki
kalgemastki
kes hoolivust ei hooma
tundub enda all
olevat koormat
vihm lajatab
vee ta silmil
äike karjatab
tumedail pilvil
ja nii see juhtubki
rott, oh häbi
kalgemaistki südameist
tee närib läbi
Subscribe to:
Posts (Atom)