kust hõngub raagus sügiset
seal kollaseks läeb puiestee
ning tärkab nukrus minu sees

ees vihma sajab rohule
astun vaikseil sammul
valgus lahkunud on ammu

leht langeb üksi rohule
vaikus matab pääsukese noodi
kui vankril õhtusume toodi
jäi rippuma see õhku kauaks.

ka igatsus mu sees.