Einstein ja kolmnurk.

Kahtlemata on eelnev aasta täis relatsioone. Loobudes jüriüdilikust mürgisest poeesiast ja jättes kõrvale semiosfääride ähmased piirjooned, jääb kätte palju muudki. Ühte valemit hoomata on raske. Kuid samas on sellesse panustanud märkimisväärselt Borges. Tema avab ratsionalistliku müstitsimi, mis on kahtlemata ühepidine lohutus tasandil. Igal moel ei pruugigi sellest olla võimalik aru saada, ent tuleb leida oma nišš. Ühendav filsoofia mängib samuti rolli. Samamoodi, kui Borges loob müstitsitliku traditsiooni, mis nõuab uskumist ja häälestamist tasandil, äratab Kant tasandi ruumis.Kvantfüüsika põgus ratsionaalsus ja lättetu lummus moodustab dünaamilise dimensiooni, mis ei järgi kindlaid piire. Tähtis ei ole mõtestada ühte kindlat vormelit kirjutamiseks. Pole vaja luua immanuelkantilikku kategoorilist imperatiivi üldkehtivast moraalist kirjutamiseks. Vaja on tuletada tähendusruum, semisofäär, kui soovite, enda seest. Ühiste semantiliste tuletiste jagajatel on võimalik luua kommunikatsioon. Teistpidi on see võimatu.
Oluline on leida osad. Süsteem AB ilma elemendita B ei ole enam süsteem. Isegi kui üksikmärk osutub tähendusetuks ilma süsteemi kuulumata.

seal koondub maantee taevastesse
olümpose selgetes kätes

luulehing

jah te kirjutate luulet härra
luulet see on kohin
piiratus tee

tavatutulised puiestee radatsi
piiratus tee
see on kiirem kui suurlinna tuled
luule
ma kirjutan kadunud poja
Hugo Vazquezi märkmeid
tema, kelle silmad oli kogunenud tolm
kes istus ragiseval tugitoolis
tühjade valgete seinte vahel
mittemidagi toas kas kujutate
ei kujuta
piiratus tee

ma pole teie isaisa šampusepoeet
pole dostojevski sulest tulnud pärija
unustage see

kohin see ei ole
hispaania kirjanduse inglitiivad taevas
romantiline hingitsus
olemise talumatu kergus
kõrgeima taeva kohal

pahin see on pahin
kahin kohin kahlamine
sumpamine kurjas vees
piiratus tee

tasa olla tuleb tasa
hääletu taevas köhatab
vaid hetkeks
piiratus tee
marmortammede vahel
alleetulede vahel
süttiva pupilli sära hetkel
korraks
piiratus tee

universumi kogemata neelatus
piiratus tee

Skulptuur

Päike oli tuhmunud. Ükski lind ei laulnud.Puuvarigi ei värahtand.Toomas vaatas üles ja õhkas. Ta sirutas käed taeva poole. Käed oli pragulised ja kortse täis. Hele vihm langes alla. Heledast sai tihe. Tihedast sein. Seinjas vesi kukkus taevast alla. Toomase käsi kattis vesi. Hämaruse kuma peegeldus pihkudelt. Toomas hingas. Toomas õhkas.
Vihm keeldus lakkamast. Suured kardinad langesid majadele ette. Toomas ei lahkunud. Toomas hingas, Toomas ohkas. Pilved läksid tumedamaks. Hall taevas joonelisemaks. Ohkamine lakkas. Hingamine mitte.
Kolm sammu paremal asus järv. Järvel üksik paat. Paadis ei kedagi. Toomas astus kolm sammu paremale. Mehe külmad käed värisesid erutusest.

Paadipingi all lebas võti. Toomas tõstis selle üles. Ta sirutas käed laiali. Pilk vaatas taevasse. Võti keerles lukus. Kriks.
Nüüd ta seilas. Lained vaheldusid. Hämarus murdis oma kiharaid. Hämarus katkes. Tuli öö. Pimeduse metsik puhkimine.
Toomas katsus südant? Kas ta hingab? Veri kehas ringles kiiresti. Paiskus arterist alla. puuuuhhh
Lendas pahinal kopsudesse. sahhh
Nagu vee hele kahin. Siin, Toomase kõrval.
Tuul tuli kõrva ja sositas. Ilma häbenemata. Hoiatuseta. Toomas võpatas.
Oli hirmu ja erutuse segu. Südamekujuline lagrits õhkas.
Toomase sees ärkas liblikas. Rubiinsilmadega väikseke.

Neli tundi seilas paat järvel. Teekond ei lõppenud. Kell oli null. Ees seisis udu.
Toomas tiris lukuagust võtit. Võti haihtus käes.
Järveveel peegeldus kuu. Selle läikivad silmad olid rõõmsad.
Väiksed nööbid. Justnagu liblikal.
Toomas kõrvas tegi keegi tsiittsiitviit.
Hõbedane linnuke lendas välja.
Toomase naeratus oli justnagu surm.
Ta heitis aerud vette.
Vihm sadas pahinal edasi. Toomase riided läikisid.
Oli aeg uinuda. Vesi vaikis.
Toomas heitis pikali. Tähed tulid lähedale ja jäid tasa kuulama
Toomas sulges silmad. Öö puhkis vaiksemalt. Nagu sügavalt uinunu.
Pime taevas muutus mustemaks.
Kivistunud Toomas heitis magama.

Mul ei ole midagi revolutsionäride vastu,
ka nemad on omamoodi maagid.

On ju ilus mõelda, et paradigmad asetsevad üksteisest väljas
või kasvades üksteisest välja.
Aga veel uhkem ühtsuse revolutsioon.

Hoop
kui nurkalt vajalik meil olla
on inimloom

kord kolbast küll kajanud noot
kuldkuljuste paisunud kell
mil moodki olnud nii hell
nüüd ilmetuks suikunud hoob

nii tühiseks hajunud heli
mind rahutult lükkab hätta
kuhu tirid nii pingsalt, mu veli?
mind jätta!
kus puhkab mu kisade häll?

Valguspäev

Valguse hägune heksagramm vilas Jonase udusel pilgul, aga mees ei liikunud paigalt. Ta istus rahulikult viienda allee kasimata pingil ning kuulas punarindade sidinat. Jonase peas ei olnud ühtki ideed. Ta näris aeg-ajalt oma kasimata küüsi ning tegevusega ühele poole saanud, haigutas igavuses. Tõepoolest, allee-elu oli tol hetkel enam kui tegevustevaene. Kõrgel taevavõlvil kõrguv päike paistis küll jumaliku valgusviiruna parki, ent ükski hing peale Jonase ei olnud huvitatud ilust osa saama. Punarinnadki laulsid paar minutit ning lendasid okstelt minema. Hetkeks oli puude kohalt kuulda vareste kraaksumist. Nemadki kadusid.
Jonas sulges silmad. Talle tuli meelde vahutava habemega rabi, kes kunagi ütles : ,,Kõige tähtsamad asjad sünnivad suurimast vaikusest, ent inimene on selle taipamiseks liiga rumal.''
Jonase võpatas. Mis siis kui just silmade sulgemise hetkel oli maailm kuju muutnud? Mis siis kui ta nüüd leiab ennast hoopis Tiibeti kiltmaalt või Sahara kõrbest?
Hirmust vaevatuna ei suutnud Jonas minuteid silmi lahti teha. Ta proovis end piinavatest mõtetest vabaneda. Mõtle numbritele, korrutas ta iseendale.
Ja ta nägi, kuidas kuuest kuusnurkast joonistus maailma valem ning kuidas kohtlane astus mõõdetud sammul selle tsentrist väljapoole. ''Kui ta jõuab äärmise kuusnurga äärmise servani, moodustab müüt. Ta saab jumalikuks,'' arvas Jonas.
Ühtäkki tundis ta oma suletud silmalaugudel pitsitust. Ehmunult avas mees silmad.
Ta ees seisis lokkis juustega neiu. Tüdruk oli üpris kaunis, pargis valitsev valgus andis ta sinistele silmadele sügavust ning ta kitsad huuled olid täiuslikult mõõdetud joonega.
''Vabandage,'' alustas neiu kädiseval häälel,''oskate te öelda, kus suunas asub Tšehhovi teater?''
Jonase näole ilmus segaduses inimese kohmetu naeratus.
''Mulle tundub, et olete pisut eksinud.''
''Misasja?''
Neiu elurõõmus sädistamine ajas Jonast muigama.
''Noh,'' alustas ta juba enesekindlamalt ,,Tšehhovi teater asub siit 300 kilomeetrit eemal.''
Hetke pärast lisas ta naeratades : ,,Aga siin linnas on teisi teatreid küll. Mängukava peaks üpris sarnane olema, mu onu töötab kommertsosakonnas, kui soovite..''
''Ei,ei,'' katkestas neiu teda tõsinedes ,,mul on vaja tingimata Tšehhovi teatrisse minna.''
''Seljuhul tuleb teil rongi peale minna, ja kolmsada kilomeetrit itta sõita.''
Neiu pilk mahenes ning ta istus Jonase kõrvale pingile.
''Oh, ei. Mulle ei meeldi rongid, bussidest rääkimata. Teatris jõuab ju terve elu käia, kas pole?''
''Tõepoolest,'' tähendas Jonas mõttetult.
Tekkis minutiline vaikus. Teeküsija jõllitas Jonast jultunult. Mehel oli piinlik, aga ta ei osanud kuidagi käituda.
''Pagan, ütle nüüd ometi midagi,'' mõtles ta kärsitult.
''Mis su nimi on?'' päris jõllitaja, justkui Jonase palvele vastates.
''Jonas.''
''Ah, et Joonas? Oled sa pühak?''
Jonas juurdles, kas neiu on rumal või heidab ta üle nalja. Tema siiras pilk näis rääkivat esimese oletuse kasuks. Ta vastas lahkelt :
''Ei, mitte Joonas. Mu nime hääldatakse d-ja ž-ga. Nagu džonas.''
''Kas sa näed!?'' imetas neiu tobedalt. ''Kust kohast sina veel pärit oled?''
''Bilbaost. Meie kodulinnas olid pidevalt rahutused ning vanaisa kartis baski äärmusrühmitusi. Üldiselt ei olnud seda väljagi paista, aga kui jutt vähegi poliitika peale läks, hõõrus vanaisa närviliselt käsi kuni ta vastu ei pidanud ja lauast lahkus. Lõpuks keelati meil kodus üldse baskidest ning rojalistidest rääkimine, ent vanaisa teadis, et linnas toimuv meil mõttes mõlgub ning kõndis tihti rahutult mööda maja ringi, ise kõva häälega arutledes : ''Lõppude lõpuks on meie oma baskid need, kes meid maha notivad. Isegi neist pagana Madridi koertest on nad hullemad.'' Lõpuks ei kannatanud mu ema enam toimuvat välja ning emigreerus meiega siia.''
Neiu oli oma küünarnukki toetanud pingi seljatoele ja kuulas süvenenult, kuid ta silmist helkis mõistmatus.
''Ja teie nimi, preili?''
Neiu naeratas võluvalt, kaskedelt langev vari muutis ta silmad sügavamaks.
''Ma arvasin, et me oleme sina peal.''
''Oh, kui totter see tüdruk on,'' arutles Jonas. ''Temas on mingi imikulik rumalus. Ent samas on ta nii ligitõmbav. Ta lapsiku lolluse taga on salapärane kavalus.''
Ta pööras pilgu neiu poole. Too jälgis meest juba pingsalt. Neiu silmad olid langevast varjust veelgi tumedamad. Jonas riivas kergelt kõrvalistuja kätt. Neiu ohkas õrnemalt kui öine tuul. Ta põimis on peened käed ümber Jonase kaela ning suudles teda kirglikult. Jonase peas kõlises kiriku magus kellhelin ning hõljus jasmiini erutav hõng. Kõige armsam punarindl lendas ta kaela alla ja tegi tsiittsiitviit.
Kõik oleks kestnud justkui igaviku ja kui Jonas silmad avas, arvas ta, et ajal pole enam tähtsust.
Neiu tõusis pingilt püsti ning ulatas peenelt oma käe. Ta nahk oli puhtam kui siid. Jonas kõhkles hetke ning võttis robustse liigutusega käe oma pihkudesse otsekui hinnalise aarde.
''Niisiis, Sara,'' ütles neiu selgelt.
''Sara,'' pomises Jonas järgi.''
''Jah,'' neiu ilmes oli armulikkust ning lõbustatust, ''mu nimi on Sara. Oli meeldiv Sinuga tutvuda, Jonas.''
Tantsiskleval sammul suundus Sara põhja poole.
Jonas vahtis lahkujat suu ammuli, kuni ta silm enam ei seletanud.

On the narrowest stria from strident to silence he kept plugging away. It was only the peace to follow him consistently with the scattering rythm of quiescence. Jonas clenched his eyes and pulled his sleeves down. He slowly then inspected his arms : dim blood firing down. The immobility of the dead clouds in the ancient humming sky made him scream.
O, straight void.
He chanted : ''As Beckett says, it remains.  No point in this, alas yes.''
People gathered around him.
Blood stop flowing on.
People started whispering.
''He has had a glimpse of the world.''
''Has seen Zahar. No return from there, that is.''
Therefore the combined mixture of whisperings became to aggregate around him.
The one-time experience which abled him to feel the formula. The very sentece of everything. The law lef him in solitude. Whilst one has gone has no return.
He felt like falling apart. His cells resisted to excist but the crowd narrowly surrounding him wouldn't let him collapse. They were like stars kept on staring.
The moon fell down. The roof were left ever so dark.
Shouting silence.
Alas yes.

Ma mõtlesin, et see maailma tunnetuse otsimine ei ole ebainimlik, vaid veidi nukker.
Aga maagiliste kärgede kerguses on tohutu ilu.
Maailma kergus.
Mõelda vaid..

kubistlik proosaluul

Ta astus seitsekümmend viis meetrit poolringi tsentrist
ta astus kaks kuubi tahku poolringi tsentrist
kandilise peaga vöötoda säbruliste seinade vahelt
ruudukujulisel teel
õnnistuse kullatud väravate poole.

Ta astus kaks korda neli möödus
kolmetahulisest sfäärist
ta astus haisev kohvitass
ja kuubikujuline surm süles
mööda ühelöövilist tähtvere alleed
kus hea maagia korral
võis ööst näha fatalisti silmi

Surnud on jõgedes silmad põhja poole
Surmad on madalad pilved
surm
tähekarjest painutatud tuul
peksab vihaga vastu pajusid
puud anduvad
ta astus seitsekümmend viis meetrit poolringi tsentrist

Ta astus kolm korda neli sammu lehkvast kuslapuust
rohi oli liimitud hirmus
ta oli liimitud seitsekümmend viis meetrit poolringi tsentrist

Ta peegeldus toomkiriku võikalt seinalt
ta astus kuupeegelduse peal kõrkjates
ta lendas üle kõrkjate
ja oma tuppa
rõve kohvitass käes
udujooned aknat sööbimas
ta astus seitsekümmend viis meetrit poolringi tsentrit

ta sammus 75 meetrit öökuu(e) raadiust.

külmunud kätega kunstnik
venemaa viiendal vaguniveerel
kipitab kilkavast luulest
tuhmunud tuulise talve
tähendusteedetu tuisu

sees.

kosmosekunst

      

Kohe kui Jimi Andromeeda tugitooli vajus, hakkas vihma sadama. Valju tärinaga langesid piisad aina kiirenevas tempos plekist aknalauale. Jimi sulges silmad. Ta tundis end olevat kosmoselaevas. Kiirenev vihmapahin oli tähtede ohked, kui Jimi neist möödus. Ta puhises läbi suu. Jimi riivas tähti õhuga, mis vuhises kihutamisest. Ta puhus aina kõvemini, kui ühtäkki Joanna teisest toast teda hõikas.

’’Jimi, mida sa teed?’’

Aga Jimi ei vastanud. Ta sahises kosmoses. Hääled aina võimendusid ning vihmgi tundus koguvat jõudu. Pilved olid pinget täis, mis oma raskuses ei suutnud vabanemist oodata. Sadas, sadas, sadas. Isegi teler pahises. Signaalituse virvendavast kaosest.

On ainult võbelev heli, mõtles Jimi. Ainult võbelev heli. Aga selles on tagatubade muusika. Need lõpmatud seosetud võnked moodustavad teoseid, elusid, süsteeme. Nad elavad justnagu õhk, mille igast värelusest saab luua igavikku üminat. Vihm elab, see on minu maailm, millel pole piire. Silmad kinni-lahti ruumide tabamatus.

Jimi ei teadnudki enam, kas ta silmad on kinni või lahti. Magab ta või on ärkvel? Ta proovis oma hingepeegleid puudutada, aga nende asemel olid valged paberilehed. Jimi tahtis lehti ära võtta, ent need tõstsid korraks oma sabasid nagu tuulest viidud ja langesid siis tagasi. Ta tegi enda ümber tiiru ning nägi aknast paistvat kuud. Kuu oli suurem kui tavaliselt ja seisis eemal, sama kõrgel kui vaataja. Jimi taipas, et ta ei sõida enam kosmoses, vaid seisab mingis tundmatus toas. Ümberringi olid kõik seinad valged. Aga äkki olid peeglite valged kardinad süüdi? Täiskuu simulett seletas : sellistel õhtutel võib kõike juhtuda.

Jimi hoidis tugitooli käsitugedest kõvemini kinni, et liikumise kiiruses end mitte ära kaotada. Oli kuulda, kuidas Joanna Jimi poole kõndis ning siis tema ette seisma jäi.

’’Jimi, mida sa teed? Ma ütlesin sulle juba kolm korda, et tule sööma.’’

’’Ma ei saa tulla, ma sõidan.’’

Jimi nägu oli veidi pinges ja erutunud.  Joanna vaatas teda kahtlustavalt.

’’Tugitoolis istudes?’’ küsis ta irooniliselt.

’’Aeg unustas mu liikumise ära,’’ vasas Jimi ning vajus unne.

Kohe kui Jimi uinus, leidis ta ennast samast toast, mille aknast paistis kuu. Ümbrus oli aga mõnevõrra muutunud. Valged seinu katsid värvilised maalid. Jimi kõndis ruumis veidi ringi ning jäi siis ühe ees seisma. Pablo Picasso ’’Krutsifikatsioon’’ haaras Jimi mõistamtuses endasse.  Ta ei mõistnud, mis taieses nii erilist on.

Joanna tuli tagasi elutuppa ja pani säriseva teleri kinni.

Joanna seisis Jimi kõrval. Miskit naise näos oli muutunud. Varem hõbesiniste klaassilmade kohal oli nüüd kaks suurt pappriba. Ta püüdis Jimile midagi öelda, ent hüüdja sõnad olid seebivahumullid, mis enne adressaati laiali lagunesid.

’’Joanna, kas sa seda maali näed?’’ küsis Jimi.

’’Ma ei näe mitte midagi.’’

’’Ahjaa’’, ütles Jimi ja kangutas naise näos olevaid pappribasid. Need murenesid aegamööda, ent ühe riba asemel oli juba uus.Jimi mõistis oma tegevuse mõttetust ja istus põrandale.

’’Kahju, et sa midagi ei näe,’’ lausus ta pärast lühikest pausi.

’’Jään ma siis millestki ilma?’’ küsis Joanna.

’’Jah,’’ ütles Jimi nukralt, ,,Ma kardan küll.’’

******************************************************************************

Neljapäev hommikul otsustas Jimi mere äärde minna. Miks, suutis ta vaid aimata - öösel nähtud uni kohustas.

Ta seilas paadiga varajasel merel.Hommikut oli õhust tunda. Kohevate lainete raskus oli ainuke heli. Isegi taevas vaikis. Lisaks ärkamisaimdusele oli õhus veel midagi, unelõpu õndsus ning sõbralik saladus. Jimi pidi mitu korda kontrollima, kas ta hingab, enne kui võis jälle lainetavat merd vaadata. Ümbrus oli üllatavalt hõre – nagu laialipillutud suhkur.

Korraga kuulis Jimi eemalt mingisugust heli. Kostunu oli midagi kahlamise ja sumpamise vahepealset. Jimi kuulatas hoolsamalt ning tervadas pilku. Siis märkas : eemalt lähenes kahvatu kogu. Tulija oli blond sireen : ta näis veepinnal lausa leviteerivat. Blondid juuksed aga paistsid veel kergemadki, nad langesid vahutavalt alla nagu valguselained. Tüdruk oli väga ilus, ent tema hõljumine kinnitas Jimile, et sireeni tegelikult ei eksisteeri. Ta oli läbipaistev nagu inimeste teadmised. Neiu võrdus täpselt  kristallist vaasiga, mille eritahulisus säras lummavalt valguse käes ning mida ema kunagi Jimil puudutada ei lubanud. Ema isegi näis seda vaasi mingil moel pelgavat. Kord küsis Jimi : ’’Emme, miks sa vaasi kunagi välja ei võta, see on ju nii ilus!’’

Ema aga muutus tõsiseks ning vaatas Jimit pikalt. ’’Sest,’’ alustas ta manitsevalt ning nii pühendunult, et Jimil külmavärinad tulid, ,,see vaas ei kuulu minule, vaid Jumalale.’’

Ehk oli blond sireen mingi sarnane Jumala eksinud killuke? Jimi ei suutnud sellest mõttest kuidagi vabaneda. Merel nähtud kuju rändas taga ka ärganuna kaasa.

Mereäärne puiestee puhkas vaikuses. Tõusev päike polnud veel õieti taevassegi jõudnud ning piilus ootavalt mere tagant maad. Helesinine meri aga paindus päikese raskusest  kumeraks.

Jimi jõudis sadamasillani ning istus maha.  Partide kluksumist kuulates meenus talle veel üks killuke.

Jõudnud Jimile lähemale, ei öelnud sireen ikka ühtegi sõna. Jimi vahtis teda hämmastunult ning häbematult. Ta tahtis neiule midagi öelda - ükskõik kui tähtsusetut.

’’Kuulge, neiu?’’ alustas ta kohmakalt.

Sireen pööras oma põhjatus meresinised silmad küsija poole ja naeratas rahustavalt.

’’Miks Sa ei laula?’’

Sireen ei vastanud , vaid ujus aeglaselt minema, kinnistades küsija pähe pildikese oma äreolevast naeratusest. Jimi ei üritanudki teda tagasi hüüda.

Hiljem aga kalda poole seilates, teadis Jimi vastust oma küsimusele. Muutus tekkis temas täiesti iseeneslikult ning märkamatult. Ta meenutas blondi sireeni viirastuslikku kuju ning kuulis kõlavat sõnu :,,Ma ei laula, sest vaikuses on rohkem kaost, kui sõnades. '' 

Jimi võttis maast kivikillu ja viskas selle vette. Kõlav sulps hõljus hetkeks hääletusesse. Jimi vaatas kui ümarlained lähtusid tsentrist eemale. Kui kaugele nad ulatusid? Lõputusse.
 Möödus pooltund. Jimi tõusis püsti ning kõndis mööda parki raekoja poole. Ühtegi inimest ei olnud veel märgata. 

*****************************************************************************

Jimi Andromeeda töötas ülikoolis füüsika proffesorina. Ent seal mehe anne ei piirdunud - ta omas doktorikraadi ka matemaatikas. Mitmeid kordi oli talt päritud, miks just matemaatika ja miks just füüsika, vastus aga ei muutunud kordagi : ''Sest matemaatika on nähtamatu maailma kood ning füüsika  selle nähtav ilmutis.''
Jimi oli hinnatud intelligent. Tihtipeale kuulati just tema nõu filosoofiliste probleemide lahendamisel. Lõputud olid küsimused aja ja ruumi kohta. Enamik ei suutnud vastuseid mõista, ent seda enam hinnati ta annet ja tarkust. 
Arvukas buma kogudus pidas Jimit koguni religioosseks isikuks. Nad nimetasid teda seitsme näoga maagiks. Seitse oli tarkuse ja saladuse arv.

Jimi tundis hästi ühte buma't. Tegu oli baski päritolu endise meremehega, kes seletas unenägusid. Spiritualisti kutsuti Zolaniks. Mees ise väitis, et nimi tuleneb buma terminoloogiast, aga on tõlkimatu.
Neljapäeva tuulevaiksel õhtul istusid nad Zolani kodus-tagasihoidlikkus suvilahoones- ning mängisid malet. Suletud kardinate  tagant kostus krabinat.
''Ma vist tean,'' teatas Jimi poolsosinal.
Zolan võpatas hetkeks ning jälgis siis üksisilmi kõnelejat.
''Ma vist tean,'' kordas Jimi lühidalt.
Ta lasi vaikusel kõlada.
Zolan ei lausunud sõnagi. Ta mõistis: Jimi pidi oma vaikust hoidma.
 Akna taga langes esimene lumi.
Naabripere asus juba häälekalt vesteldes teed lahti lükkama.
Kajad lendasid kädistades üle taeva.

''Aeg,'' alustas Jimi. Ta kaalutles hetkeks.
''Ruum.''
Sõnad kohtusid õhus võrdluseks.
''Ma tean, et aeg ja ruum on seoses. Aga kuidas?''
Zolan ei lausunud endiselt sõnagi.





''Mäletad,Zolan, Immanuel Kant ütles kord, et aeg ja ruum tulevad inimesest enesest?''
''Mäletan.''
''Ja ühe meie vestluse käigus arvasin ma, et aeg on liikuv  ruum ning ilma ruumita kaotab inimene mõistmise ajast?''
''Nii see oli.''
''Aga mis on inimene ajata? Ütle mulle Zolan, sa oled nutikas mees! Milliseks saab olemine ajata? Ah, milliseks?''
Zolan vaatas maha ning korjas laualt nuppe.
Jimi ohkas ning vajutas lingi alla. Ta pilk jäi nukralt oma käele pidama otsekui oleks ta kahetsev laps, kes on oma nuku  ära lõhkunud.
Zolan tahtis Jimit hüüda, aga loobus.
''Tead, vahel mulle tundub, et ma ei tea, kus ma olen. Tead sa, mida see tähendab?''
Jimi lohistas oma jalad õue.
Zolan ohkas ning keeras ukse lukku.
Lumi lakkas sadamast.

inimjääst vormitud pusle
tükkideks lahutab end   

rahu
nii kaugel pilvede taga
nii lähedal
et kääridega lõigata

autoportree

mu pea on täis muda
ja sõrmed ei liigu ei hinga
kui kirjutan ägisevaid riime
mis kriuksuvad vabriku tänava
 vanade majade
uste
moodi

nad on tursunud
ei verest ei valust -
sopast
mis küünte alla on kogun'nd
nii nagu vaikivad kujundid
kivist taotud
peidetud kiriku taha

 ma ei ole müütiline Zoltan kreekast
võin seda sirge seljaga öelda
milles looklevad ussid
olen göötese tagatoa märkmiku
kustutatud leht
mille isegi olematu nägu
muutub koos päikese suunaga

kuid siiski

kaotades igaviku värvid
kiriku vitraažaknalt
arvavad mu dendriidid
edastavat maailma impulssi
hetkelise juhulolluse pärast

''Teeäärne koerake'' (LAENATUD PEALKIRI)

Pealkiri on laenatud Cezslaw Miloszi raamatult, mis mulle väga meeldib. Selle pealkirjaga tuli lihtsalt üks väike pildike pähe.

Suured mehed läksid. Tõsiselt suured, mitte hetkeks. Nende hõbedased käekellad särasid päikse käes ning hästiistuvatel pintsakutel polnud ühtki plekki. Nad rääkisid kõva häälega :
''Härra Northberg, mida teie arvate Dawesi plaanist?''
''Aga kuidas on investeerimisega? Julgete oma raha veel paigutada?''
''Jah, säärasel pingelisel ajastul..''
Suur Nothberg kõndis, pea mõtlikult longus, samal ajal kui teised suurmehed ta järele justnagu pesakonna kutsikad jooksid.
''Härra Nothberg, härra Nothberg rääkige meile ikkagi, teie olete ju ekspert.''

Aga ühe kase kõrval, kollaste lehtedega pargis, vaatas neid väike koerake. See oli üpris nooruke taks, kelle käpal punetas sügav lahtine haav. Koera üks silm oli juba valust suletud, samal ajal kui teine, abitusest pärani, mööduvaid mehi vaatas. Ta istus peaaegu hiirvaikselt, mitte tahtmatusest, aga suutmatusest metsikus valus rohkem kui üht kerget niuksatust esile kutsuda.

Härra Nothberg vaatas isalikult oma püüdlikuid jüngreid. Ta köhatas veidi ning ütles siis kõlaval häälel :
''Seltsimehed, minu arust on tähtsaim jääda kõikide väliste murede kõrval inimlikuks!'' Poisilikud kuulajad, võlutud kõneleja vaidlematust autoriteedist, ohkasid lapselikult ning kiljatasid siis : ,, Muidugi, muidugi! Jääda inimlikuks. Enne ligimese armastus ja alles siis raha!'' Nad kalpsasid võlutult oma õpetaja järgi, jäädes ikkagi suurteks meesteks, kallite kellade ja kulumata kingadega.

Suured mehed läksid. Nii, et keegi ei julgenud neid  vaadata. Nii, et kõik tahtsid neid vaadata. Isegi päike tõusis säravamalt esile.Aga keegi ei märganud teeäärset koerakest.

pärastlõuna lõhnad

Söönud kõhu täis, vajus Norman pikkamisi pingile. Ta tüsedavõitu kõhu väheldased lihased lasid pingutusest kergendunult lahti ning laskusid minnalaskvalt toolile. Mees lasi endast välja kerge ohke. Juba uinumise lähedust tunnetades, sulges ta silmad. Väikesed pildikesed liginesid talle, pisikeste kübaratega mehikesed.

''Meie oleme unesaadikud, Norman'' teatasid nad.
''Jah, me tulime sulle und tooma. ''
''Ole nüüd hea ja unusta kõik.''
''Norman.''

Norman tundis kasvavat lahtilaskmisihalust. Mida kõike on vaja lahkumiseks? Mida raskem on loobuda, seda ahvatlevam see on, kahtlemata. Mida rohkem Norman seda mõtet peas liigutas, seda raskem tundus olevat uinuda. Ta pigistas oma rasked silmalaud veel veidi kõvemini kinni ja hingas peenikest õhku.

Teatud peen hõng tungis ta ninna. See tantsikles pisikeste jugadena mööda värelevat õhku. Oli õhem kui tasane tuul akna taga, kui vabisevad lehed. Laulurästad jäid vait ja kuulatasid. Hõre lõhn tegi endale teed. Ta möödus tänaval kõndivatest inimestest, valesti pargitud autodest, liigeredalt siravatest tuledest. Ühemõtteliselt siirdus ta ainult mehe suurte sõõrmete poole. Ta oli minetanud kõik ja nüüd oli ta kohal.

Norman taipas äkki ehmatusega, et unesaadikud on kadunud. Ta kompis kätega õhku, arvates et neid varjavad nähtamatud barrikaadid.
''Kus te olete?'' päris ta ehmunult.
''Sõdurid saadikud?''
Aga keegi ei vastanud, ja pärastlõuna lõhnad tungisid aina selgemini esile.

päris-

''Minu lummuse katedraal, sügistuul'
 vananesin tänades''

Czeslaw Milosz ''Teeäärne koerake''

Walter Naysmith's confession

Mu hing on sõge ärplev saatan
kes tahab vastuseid, ent küsimusi ju ei küsi
ta tardund mask küll kaugele ei vaata
kuid udupilgus juba hõõgub süsi

Ma pole eland kaua, vaid mõni viiv
ega tea, mis tukslev vereklomp mult nõuab
mu arterites hulbib hõre liiv
ning mõttepõllul pesitsevad põuad

ent lihased on ahjusoojad
ka kõige arem kiud, ka kõige pisem
mul ununevad maailmaloojad
ja uue taeva loon ma ise

kiskumata pooled

Mul pole tungi tunnistada
nende moodi, kes ei laula
aga kes siis minu soove küsib
pole jõudu kantud olla
välispool lainte süli
ent viibin sfääris
mis ei paigal püsi

ma pole iial tahtnud mullastunud olla
ega uss, mis mullast välja ronib
ei ole iial kihand püüda leegikihart
kivistunud ilmet
majakaviirg ent mulle valetpidi vilab
varjupidi päikse õilmset kirmet

mul pole kärmet  maailma kuube
nööbitseda
ka pole tahtmist luua suuri sõnu
vaid siiraid silmi salamahti
peita soojusega ühte kappi

ta andke mulle tosin kuldset krooni
ning ühes säraga kõik ahnitsege
ma pole eales lootnud uhket trooni
mu üle vajadusel valitsege

ent jätke mulle minu õu
ning rikkumata ju veel
uued soovid

te jätke mulle minu kiskumata pooled
ning liblikad, need ju nii noored

kardan puudutada

mul meenub aimdus sinust
mis olnud ning lähedale kadund
ta tuleb haljasviirg järel
ning iga hetk ühtäkki on kullast

mul meeenub sügiseärevus
ja hirm-ent ära lahku minust-
siis mälestuste portselanist seinad
ühtäkki varju'vad mind

õhku kardan puudutada

külm on kuu

ütlesin et korduvate silmade tagant
võib näha maailma mustrit
tillukesi jooni
siniste jugadega hajumas taevaste taha
kuid kõiketeadja ahnete hammastega
sai hammustada vaid õhku
ja liiga valju vaikust

nüüd jah nüüd
aga mis on nüüd
keegi ei pure ju tühjust
ka klaasist jeesust hingand
külapoiss ei näinud igavikku

sest voolamise türannia on lagrits
kuu nii külm ja kauge
sõnad kanged
karged silmad pragunevad justkui puu

ma ei tea mis on valem
see voolab mööda seina maha justnagu liiv
kui aeg
silmad pahupidi enda sees on peidus
siistäpselt siis kui öösel peegeldub aina
igaviku ńaeratus

Roheliselt sidistavad ritsikadki ei suutnud valgustada pimedust, mis kindlalt üle välja laotus. Lorente võttis oma seljakoti murult ning liikus kaskede poole. Need seisid kõikumatus tühjuses - neli puud pimeduses vaid õrnult hõõguvad. See on alati öös - üksik valguskiisk, mis oma hapruses siiski olemas on. Üksik kiir, mis iial ei lasknud vajuda öösse. Lorente tundis kasvavat üksildust. Pimeduse vilendav eluviirg käristas hinge kui nuga. Tuul tõusis. Kased liigutasid oma kuivanud lakkasid jäigalt läbi õhu, jättes siia-sinna üksikuid sakilisi jälgi. Nende haprad koored langesid mehe varjule. See lõikas ta pooleks.

Õhk hingas. Tähtede kiiskava kuma taga peitus kaskede hääl. Kõrgustesse hajuv kohin. Lorente jõudis lõpuks puudeni ning hingas sügavalt sisse.
Rahutult vibavad kajakad kädistasid pilvede kohal. Vaikus lõikus kahte lehte.
Lorente vaatas maha.
''Tere'' ütles ta
Pimeduse pimedad silmad jõllitasid
Vaikus
''Tere,''
Pimeduse pimedad silmad
''Tere''
Pimeduse pime

Keegi tõmbas teda käest.
''Tule ära, mida sa teed?'' röökis Juan.
''Maailma tuled, tere!''
''Tule ära, kurat, Lorente, mis sul arus on?''
Tuhandeid hääli kostis alt.. alt... kus üleval tema siis paiknes? Kas tähtede taga?
''Pimeduse silmad, tere!''
 ''Lorente''
Karjuja hääl vajus põhja, kas siiriuse sirutatud kätte taha?
Neljakäelise jumaluse igasse suunda.
See vajus põhja ja lõunasse ning igasse suunda.
Tuledemeri süübis öölagritsasse.
Voolamatu öö hingas.
''Lorente!! Kurat, semu!''
Aga Lorente sirutas esimese käe põhja ning vaatas tulede sulavat palet.

Ja talle meenus autosõit tühjuses.  Neeonvalgustus möödus neist kui aegadetina. Ühte imbuv mask. Kõik oli väär ja võõras. Ja kui Lorente küsis kuhu me sõidame, ütles Robert maailma lõppu. Sest liikumise määramatu kiirus kaotas tähtsuse. Meie elud olid  kiiruses kaotanud otsad. Alguse ja lõpu.
Uduste klaaside taga olid inimesed. Nad hingasid, rääkisid ning kõndisid samamoodi nagu meie. Ent kihutamine neelas nende sõnad, sõi nende õhu, kaotas kehad. Vool. Roberti hallide silmade vesi pöörles.
''Aga mis saab edasi, Robert.''
''Ma ei tea. Meie asi on ainult kihutada.''

Meenutades sirutas Lorente oma käe välja, justnagu auto vihmamärjale aknale. Kui vihm neoonmärjalt kadus kiirusesse.
Ta astus kaskede poole, mida keegi ei näinud. Neli kaske, üksikult põhjas. Ainsana murdmas öö huumust.
''Lorente,'' kisas Juan metsikult.
Lorente sirutas oma esimese käe põhja ja kõndis igasse suuunda.

Nii palju pilte.                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                         





















Tühjus on ilus.

Vladimir Sožõetsi unenäod

Panta rhei,
   Olen ühe hollandi kunstniku poeg.
       Noor ja haavadega. Tõsised kriimustused näos.
Küüned, millega saaks rohu sisse auke kaevata.

1943. aastal hukkunute mälestuseks püstitatud postament.
Puhas taevas hommikul kui vara
Vladimir Sožõets olete õigupoolest te ise.
udused helgid nende laiskadelt nägudelt
munamüüja näost ja
tolmusest päiksest
korter number 33 haisvatest vaipadest
valetavast raadiost
ja öösel auruvatest pilvidest
kus kollaste silmade tagant 
võis näha maailmakrooni

revolutsioonide suunatud püssipäradest
naervast näost balkonil
higistest plaksuvatest kätest
võigastest armidest maski taga
vannivee sügavustest
kus kuulda appihüüdeid.

me tulime mööda sulavat  jääd
kas tead kuis lõhnab kevad
taevakuma puna on magus
kas tead
kuis lõhnab ritsikasiri

tsiit-tsiit-viit

oioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioi

Mullid

Kollase apelsinina ujus päike unenäost Roald Dahhhli akna taha. Mees hõõrus uniselt silmi ja tõusis voodilt. Oli juba varalõuna : aeglaseslt tõstsid oma pead uimased ritsikad ning puulatvadki kaikusid nüüd hoogsamalt. Kogu õhk pakitses elust. Vaid inimesi polnud tänavate tagant kuskil näha.
Ja taevas oli sinine ja mullitas.

Kollase päiksena ujus mullitav taevas unenäost Roald Dahhhli akna taha. Ta avas uniselt silmad ning asus kardinaid kohendama. ''Kuradi valgus! Paistab otse näkku, magada ka tööinimene ei saa,'' arvas ta valjult. ''Ära sa seal kisa midagi,'' kisas Douglas Couplandi naine kõrvaltkorterist. ''Ma vaatan praegu uudiseid.''
''Ah!'' ohkas Roald Dahhhl ning pööras higiste linade vahel teise külje.

Kollaste konnadena ujusid karikakrad unenäost Roald Dahhhli aknalauale.
Kollase pikslina ujus kohale TV-reklaam mobiilsest internetist.

''Ah'' sositas Roald Dahhhl tasa. ''Ei ole siin elus midagi rahulikku.Ainult ujumine.''
''Ära sa seal kisa midagi,'' äigas Missis Coupland otsustavalt.

             1.

Ma ei kirjuta mullastanud inimestest. Tontidest, kes kivistunud silmil mööda koridore hõljuvad. Kelle käed on külmad nagu kuu. Ma ei vaata nende silmi läbi väävlihõngu, mille helgid nähtamatult kustuvad kui küünlad. Nad ei vaja palju : ka kergelt hõljuva noodi peale tõstavad kõrvad ning aknaviirgudelt sirguvad valgustriibud meenutavad neile püha valgust.


See pole inimlik. On sopistunud viirastus mujalt. Küütlenud kujutu vari, mis südameid pöörab kui veskikivi. Ta kohev siidjas kangas kerib end ümber unedeta elude,  elatud unede - nii, et keegi neil enam vahet ei tee. See kätkeb justkui tiine rasv mööda segaseid sooni, reetes end ummistunud pilkudes. Segadus kohmitsevad nad mööda tänavaid, kohvikutes teretavad tuimalt ning sunnitult. Poeski haaravad kiirelt asjad ja jooksevad.  Nad on segaduses, kui neid kõnetad : otsivad pelgupaika ja kiiret vabandust, et lahkuda. Lausutud sõnadki on tühjad nagu südasuvine vihm, mis aurustub sadades. Ning kui nad ülikondades kogunevad, lipsud kaelani seotud ja pärlid ühegi hälbeta harmooniliselt kaelas, mõtlen, et molekulide korrapära surub nad lõhki.

Ses pole verd, pole tuld. Pole rütmi, on kood. Tihedad, jõllitavad numbrid üksteise järel. Need ei ole enam inimesed, vaid sõnad, alasti sagedused. Nad ei piira sind iial, aina traageldavad tavapäraselt su ümber, ent ometi tunned sa vastumeelset lummu. Justnagu tiivulist köha, mis seestpoolt saputab ja välja tahab pääseda.
Need inimesed. Sama ümar naeratus, mille sära on kaugete järvede virvendus ööl. Hääl, millest puudub ritsikate siristus vara. Käed, kust puudub pehmus ning joon. Aina jäigad, kujutud labad.  Vaid vahel harva tunnen, kuidas mõõtmatult peenike hetk nende sisemist liiva helisema paneb. Ja siis...

Teisepool peeglit
kadunud maailmate väljad
kas see olen mina kes räägib
kas ühiskond
teisenend viirastuste hääled
ei minu ei teie ei kellegi
hirm tuleb just siis kui magan
hirm tuleb ja teiseneb peegel.

Mida vanemaks ma saan, seda vähem tahan kirjutada.
Enesekriitilisus, ei oksenda enam kõike paberile.

Mulle meeldivad imelikud laused.
Mõtlesin mingi hetk hakata joonistamisega tegelema. Jooksmas tahaks ka käia.

Oh, poor Ryan Dawson who shrunk his time for a loose
while a moon was haltered like him
on a rope
these eyes (were)
louning in solitude
for me for you
those secret holes of blue
(please stop)
and halted for a while asking
for a glass of wine

Sisyphose kuu

Ma ei kirjuta mullastanud inimestest. Tontidest, kes kivistunud silmil mööda koridore hõljuvad. Kelle käed on külmad nagu kuu. Ma ei vaata nende silmi läbi väävlihõngu, mille helgid nähtamatult kustuvad kui küünlad. Nad ei vaja palju : ka kergelt hõljuva noodi peale tõstavad kõrvad ning aknaviirgudelt sirguvad valgustriibud meenutavad neile püha valgust.
See pole inimlik. On sopistunud viirastus mujalt. Küütlenud kujutu vari, mis südameid pöörab kui veskikivi. Ta kohev siidjas kangas kerib end ümber unedeta elude,  eludeta unede - nii, et keegi enam nime ei tea. See kätkeb justkui tiine rasv mööda segaseid sooni, reetes end ummistunud pilkudes. Segadus kohmitsevad nad mööda tänavaid, kohvikutes teretavad tuimalt ning sunnitult.  Lausutud sõnadki on tühjad nagu südasuvine vihm, mis aurustub sadades. Ning kui nad ülikondades kogunevad, lipsud kaelani seotud ja pärlid ühegi hälbeta harmooniliselt kaelas, mõtlen, et molekulide korrapära surub nad lõhki.




Ma kirjutan  oma kivistinud kätest, mis padja all sobrades külmuvad ma kirjutan pahupidi televiisorist, mille Dionysoseid ma ei näe
räägin
meenutan
lugu Sisyphosest
ajatust mõtteta mehest.

ja madalast taevast, mis koguneb


Ma avasin silmad ja maa oli läind päev käis mööda käsikäes ööga ning iga silm nägi oma maailma, tolmused kardinad tõusid ja ohkasid ja tõusid ja langesid kui ma tõstsin oma käe ümber tema sooja kaela ja hoidsin teda enda vastas aga teda enam ei olnud kui ma tõstsin oma käed ja sirutasin taeva poole ja ütlesin andke mulle  jõudu, aga mr. Dorechti klaverisonaatide voos nägin ma viimati püha valgust

Need olid tagurpidi ajad kuniks viimati ma ärkasin ja kõndisin metsas mr Dorechti tütrega Sophine kadus metsa alati ära ta tahtis et ma teda taga ajaks sest ta oli veel pilkake aga minus tekitas see mäng miskit pimedat õudu sest seal taga oli midagi muud midagi võõrast seal taga oli midagi muud ja kui kuu tõusis ja ma nurkalt Sophine jälitasin sest ma kartsin ta pärast hüüdsin ma tule tagasi Sophine on juba pime ning me läheme nüüd koju isa kindlasti muretseb
ei pole hullu aja mind taga
metsas on hundid
kunagi oleme me suured ja ajame hunte taga 
püssidega ajame taga
jah püssidega
kunagi Sophine ma naeratasin veidi kohtlaselt ja võib-olla armunult ma olin noor ja rumal ja arg

minus elas see nägudega peegel mis mind alati jõllitas kui ma vaatasin Sophine siniseid silmi mis olid veidi vesised ja ta lapsik pilk oli arg nagu lambal aga seal oli elu seal oli kaugete järvede elu mis hommikuvalguses olid külmemad kui jää nad puhastasid kõike kui sa kartsid ja näitasid su sisse see elu õgis mind aga ma vaatasin ikka Sophine silmadesse, sest ta oli Sophine,  ta nõtke keha paindus must alati mööda ta pikad sihvakad jalad kadusid kui hirvekäpad puude vahele kui ta kilgates minema lipas temas oli midagi muud ma tundsin seda ja kui ta mu käe oma väikestesse pihkudesse võttes justnagu mänguasja siis lõid mus tuhat kella ühtviisi tunni möödumist ning maal olev põder vaatas mind ahju kohalt ühtviisi rangelt ja uudistavalt ning tumedad pilved tõusid heleda valguse kohale ja keerlesid ringi kuid vihma ei tulnud ikkagi alla ning mina jäin silmad lahti magama ja nägin hirve enda ees lahtiste avalate silmadega kes tatsus oma hõredatel sõrgadel nagu köietantsija ja Sophine itsitas tasakesi

Ahtad valguskiired piilusid heleda pilvemassi tagant küll välja, aga õues oli ometi pime. Ma astusin mõtlikult trepi poole, kui Jason mulle otsa jooksis, endal kohvitass üle ääre hulpimas.
''Ma otsisin sind igalt pool, kus sa olid?''
''Kabinetis, vaatasin veidi vanu pabereid üle.''
Lapsed kiljusid väljas nagu Sophine kui ta nõtkelt mu eest põgenes ta peened jalad looklesid nagu lained, paindusid kui kõrs kui ta kilgates mu eest ära silkas. See oli põrgu ja patt. Ma tundsin endas kõrvetavat leeki, mis ütles ei, mis pani mind nutma, mis tõi hiiglasuure järve kuhu ma uppusin ujudes raukadega, kelle silmade elutusse haardesse ma olin sattunud. Aeg. Kristalleerus

Tumedad pilved tõusid taeva kohale, aga lapsed ajasid ikka naerdes palli taga.
''Kas sa täna õhtusele istumisele tuled?''
''Kus?''
''Siinsamas Brilliantsõrmuses''
''Ma ei saa''

Ma valetasin, tumedad pilved laotusid üle taeva. Lapsed veel mängisid aga hele vihm nagu peegelsein laotus nende vahele ja nemad ahmisid seda suhu justnagu õhku nad sulandusid vihma sisse taipamata mis neist pärast maha jäi ja läksid koju nagu tavaliselt kuigi nad lõhnasid nagu vihm ja loodus sai hoopiski midagi endale juurde.

''Ma pean magama, Jason. Olen päevad ja ööd läbi töötand. Sa ei kujuta ette.'' 
''Ära siis ennast ära kurna.''

Ära muretse Jason ära muretse aga ma ärkasin siidiste kardinatega valges toas ja vaatasin ringi ja kui ma ükskord salaja metsa sattusin ilma Sophineta ja ma rääkisin sellega kes kadus jõekääru taha ja ma tulin tagasi poriste jalanõudega mis olid katki kus oli Sophine me olime juba vanad aga Sophine ilmus siis kui ta tahtis ta huuled olid kuu, mis rääkis muga tasakesti aga kindlalt ja kui mult küsiti miks ma olin metsas siis

Sophine suggested that we would go hunting wolves but I dont like hunting wolves Sophine suggested that we would go hunting wolves but I don't like hunting wolves Sophine suggested that we would go hunting wolves but I don't like hunting wolves Sophine suggested that we would go hunting wolves but I don't like hunt...

''Ma pean minema, Jason.''
''Sa ei näe just kõige parem välja.''
''Head aega, Jason.''
''On suga ikka kõik korras?''

Läks......

Järgmine hommik tuli Sophine järgi klaverisonaatide taustal mille tagant ma nägin tekkides vaime. Nad oli kõik tihedalt sisse mässitud ent nende silmade õõnes tühjus imes ikkagi midagi mu sisse isegi kui ma magasin kui nad tegid ooooooooooooooooooohhhhhhhhhhhhhhhhhhhh ja ma ehmatunult tegin öösel silmad lahti ja ainult vaikne tuul puhus läbi lahtise akna valget kardinat õhku ning ma keerasin teise külje. Vaikus oleks saanud mind süüa. Ei ühtki häält.

Aga ma jäin kiiresti magama ja kogu öö jätsin meelega aknad lahti.

 Nad naersid kõik justnagu mu filosoofia õppejõud. Ma kartsin kas midagi on olemas.

''Ära muretse'' ta ütles mulle, ''sa oled veel noor poiss. Küll sa näed'' ta muheles omaette ja silus oma halli habet.''Asjatult kardad.''

Aga mina kõndisin mööda ülikooli kõledaid koridore kodu poole ja üksikud maalid hallidel seintel vaatasid mu peale.

''Kas oleks nüüd imelik ära minna?''
''Kell on ju veel vara.''
''Ma kardan.''
''Pimedas koju minna?'' naer.
''Mul on hirm.''

Pööra ümber siin on peegel. Vaata selle sisse justnagu Sophine silmad.Kas sa ei tea et kõik mida sa kardad näitab su enda sisse. Neil on mustad kindad mis vajutavad su silmadele et sa näeks ja veidi kägistavad sind aga mitte piisavalt et sult vaadet röövida. Häguste silmadega läbi valu on kõike näha aga masendav. See voolab su lõtvult näolt maha nagu kortsud ja uni. Aga ometi vaatad uuesti enda sisse ja uuesti uuesti uuesti. Aeg seiskub, aga su nägu jääb samaks, aeg voolab. 

Vanad maskid müüakse maha ja kostüümid. Sul on uued rüüd millega käia tänaval ja inimesi lollitada. Millega ulatada neile käe, sest su südames pole muud kui Sophine aja mind taga ja sonimine elutoa diivanitel kui telekas jääb üksikult särisema. Vahel ärkad sa üles ning teleri virvendava pildi vahelt näed  Jeesuse krussis juukseid. Aga nemad ei päästa sind. Nad otsivad vaid mälestusi, mida nõeltega su südames keerata. Hirm, kus see tuleb? Ilma ühegi mälestuseta kõnnib su sees nagu võti. See on sinu õigustus, et kardad.

''Kus sa olnud oled?''
''Mul on palju tööd.''
''Ära valeta,'' mr. Dorecht muheleb, ,,  see on mingi naine jah. Räägi mulle, kes ta on.''
''Mul ei ole mitte ühtegi naist.''
''Mis? Sinusugusel kompul.'' mr. Dorecht mugistab naerda.
''Mul ei ole neiks aega.''
''Ah, jäta nüüd. Tule parem minu juurde. Teeme väikese viski ja räägime veidi meeste juttu. Tule-tule nüüd.''

Mr. Dorechti seinal oli vana küünal. Seesama, mida Sophine alati endaga kandis, kui me pimedatel õhtutel õues istusime.
Sophine hele kleit hõljus kergelt tuules, me paljad jalad olid niiskest murust veidi külmad, ent ometi oli see hea. Kõik oli samamoodi puhas nagu Sophines ikka. Tema oligi virvendav õhk, mida ma hingasin.
Seesama küünal.
''Räägime mulle ausalt,'' päris mr. Dorecht ,,kas kõik on korras?''
Ritsikad laulsid. Ma kuulsin läbi maja tukslevat kella. Ole veidi tasa kuulame vaikust. Sophine oli küpsem kui varem. Ta kleit voogas läbipaistvalt tuules ja peened jalad olid hõbepeeglid. Mälestuste ilusad sääred - kõik mida olin kunagi  tundnud kogunes temasse kokku. Mu hõbedane varasalv.

Ta võttis  midagi ära ja ma jäin tühjaks. Miski lõtvus mus närtsinult, aga ma vajasin teda veel rohkem. Ta siidjad huuled lähenesid mulle nagu hääletu vihm. Ma lendasin raskusjõuta kuule. Kõik läks tagurpidi ja õiget pidi ja sulas valgeks nagu kirsiõied ja tinakarva rohi mis on pleekind ja vanad pildid ahju kohal soojusest ning jõesõidu tasased hääled - nad liimusid ühe hõbepaju kohale, mille all Sophine mind suudles. Hingeldasin, ärkasin, uinusin. Ja teadsin, et see mille ta must võttis, pöördus minusse valusamini tagasi. Kartsin kõike, sest kõik oli meie vahel jagatud.

''Sa ei käi enam kuskil.Äkki sa vajad siiski abi.''
''See on seesama küünal.''
''Mh, mida sa sonid?''
''Seesama küünal.''
''Ma ei saa hästi aru, aga küll me jõuame rääkida. Ma tahaks sulle ühe nokturni mängida. Tohib? Sina peaks ju muusikat tundma, tahaks su arvamust kuulda. See on Chopinilt. Kuula, kas ma mängin välja?''

Ma ei käi enam kuskil. Aina istun liikumatult kodus ja jään teleri ees tukkuma kuni olen nälga suremas ja siis loivan poodi nagu surnu nagu lõtv lõtv laip ja kui kedagi näen ärkan korraks elu ning suren taas. Ma pole enam ammu elus. Ainult kuu ja Sophine elavad mu sees. Ükskõik kui kaua




Ükskõik kui kaua
Muud midagi.

Olen mr. Dorechti juurest lahkunud. Kuidas, ma enam ei mäleta. Ehk liialdasin viskiga või on mu tervis juba nii kehv? Sellel polegi enam tähtsust. Vajun koheselt voodisse ja sulgen silmad.

Kuu ja hirm
 Sophine tuleb alati koos kuuga, silmad sama avalad ning sinised kui varem
ta kõnetab mind, vaikselt aga kindlalt

Sophine suggested we would go hunting wolves but i dont like hunting wolves.

.........

 
 

kraabime teemantit

sest siniste juustega taevast
ja kirsiõitest mis aias ei kesta kaua
nad võtavad ruumi
piisava verega jugadest
kui silm ei teravda
või udusest hommikust saab maalida maailma

aga lõpuni elada
kui keerlevate viiside vahelt
sõrmeotsaga puudutab tõde

mu helehalli silmi,
pideva teadmatuse värelevaid järvi
kui voogavad läikivad jõed
need peeglid
ma puhastan hinged, heegeldan õnne
mis kurbusest on heledam.

kõik pöörleb

Ei või märgata varje mujalt
ja kui tuleme siit on lahkumine eilne
palun olge
tagurpiditeisipäeva sülitatud veeloigus
sest pahupidi taskutest võib
õnne korral leida kulda

oh kahetsus on vana
miks pöörate õunapuud sukanõelaga
mu südamesse miks
kõik sulab ühte nagu vana ahi
mägedega maali all

kui kleepuv vaas kohviga koos
on liimitud vastu lauda
ja silmad ei seleta haiglavoodist nägusid
ma olen unesegaduses siplev
haige

Tähtis olla, the trick, elada sissepoole.
Alati on kosmos, mis paisub ja tõmbub kokku. Vaikib tõmmeldes. ei valeta, ent hoidub tõest.
Näha nägematut, tunda kuulmatut, liitaistingud lõhkuda tükkideks, et kuulda lõhnu. Näha hääli.
Olla magnetiteta kuu.
Liblikatiiva lendamatus mustris.

Tegelikult on kõik kaos.
Küsimus on ainult paisumistes ning kokkutõmmetes.

a

kedratud maailm kui homne
niidised lahti on harali
harali homne on kole
homne on harali sureb
loooooogika

miks elame rääkimata maailmas
ja maailmas mis ei räägi
on tobe
olla kole.

Teisipäev

Nad tõstsid silmad ja vaatasid üksteisele otsa. Tagurpidine linnulaul murdis järjekindlalt vaikust. Kogu õhk näis paisuvat nagu teisipäeviti ikka. Ikka tolmuseim päev nädalas. Ent nende vahele hakkas siginema ka midagi uut ja nähtamatut. Lisaks paisuvale tüütutule õhtule ärkas midagi uut. Rabanev sõnatus. Nad vaatasid üksteisele vaikides otsa ja ootasid teineteist.

Jälgides üksteise jõudmist iseendatesse, mida ei olnud.

Hallid vihmatud pilved hakkasid hajuma. Heleda taevavao vahelt tõusis tasapisi kuldne taevakee. Suur lõõmav päike kõige tipus. Õhu paisumine aina jätkus. Avarduv valgus ning nimetu tolmsus sõlmusid üksteisega vastuolusse.

Aeg hiilis jooksis muutus.

Tund-tunnilt möödusid neist inimesed. Läägelt lõhnavad daamid oma liiga suurte kübaratega, ruudulistes pükstes veidrik, liiga tavalise välimusega noormees ja kolm slaavi verd kaunitari. Ent nemad ei liigutanud. Aina istusid oma kulunud pilgul, mudides vaikuses oma peopesasid.

''See on mõttetu'' ütles Io aeglaselt enda all vudivaid sipelgaid vaadates.
''Mis?''
''Maailma avastamine.''
''Kas sa raamatut lugesid?''
''Jaa.''
''Ning mida sa leidsid?''
''See tegi mind nukraks.''

Selsamal hetkel muutusid Io sinised helendavad silmad tohutult kurvaks. Asuurne pupill tõmbus tasaselt kuivaks. Sinisest sai hall.

''Mis sa arvad inimestest?'' küsis Myah. 
Sinised liiliad sirgusid kõva mulle murenedes.
Io langetas pea ning tihkus tasa nutta.
''Inimestest.''
''Ma arvan, et otsime lõpmatuseni iseennast.''
''Me, kas siis üldse me?''
Taganev lumevall langes ometi omaenda raskuse all maale.
Valged kohevad helbed täitsid maa oma määratud rahuga.
''Ma teadsin, et on üks aken. Ma arvasin, et on üks aken, mis näitab mulle inimest. Varjust tulevat inimest, kes mulle härdalt naeratab. Ma kujutasin ette mind ja teda. Meie kohal olid lambakujulised pilved ning me lamasime selili murul. Ma näitasin talle üht pilve ning me naersime koduselt. Ühtehoidvalt. Soojalt.''
Io nägu oli hall taevas, mis oli vihmatud pilved taevakeele loovutanud.
'' Sa oleks pidanud tähti vaatama, mu armas'' ütles Myah.
''Ma tean.''
'' Sa oleks pidanud tähti vaatama, koos minuga too õhtu. Me oleks läinud koos koju mööda kitsaid vihmaseid tänavaid. Me oleks poriloikudes koperdanud ja naernud. Ilusaid aegu meenutanud. Sa poleks oma sooja kätt võtnud. Sa ei oleks..''
''Ja sina ei oleks lahkunud.''
''Aga mind ei olnudki ju kunagi.''

Io jäi kole vaikseks ning nuttis vaikselt, kuni tundis, et aeg pöördub tema vastu. Nad istusid teineteise lähedal öises aias. Ajal ei olnud tähtsust. See liikus end maagilise teid pidi. Pööristes. Aeg mässis lõngana ennast nende ümber, unustades oma kaduvuse. Tulles alati tagasi. 

''See oli ammu,kas pole,'' ütles Myah Io ähmaseid mälestusi silmitsedes.
''Jah, ning ometi nad puudutavad mind.''
''Inimene ei ole loodud olema ükskõikne.'' sõnas Myah seejärel. Ta hääl hajus langevate helveste taha. 

''Vahel tundub mulle,'' jätkas Io rahutult,'' et kõiges on maagilist. Selles, kuidas aeg mässis ennast meie ümber ja ma vaatasin su ebamaistesse silmadesse ja kuidas iga sõna kõlas kaks korda kauem kui ta pidi ning me tundsime kuslapuulõhna mis aeglaselt meie kohal voolas kui iga sahin rohus oli kuulda ja ma ei teadnud kas see oli õhus elav niiskus või minus elav ritsikas aga mu silmadest avanesid ojad lõputud nimeta kogud mis unedest tõusid korraks üles ja ilmutasid oma kujutut palet kui nad tulid varjukeepidega irvitades mu üle ja ma tundsin et nende keseks on kuu mis nii jubedalt hundilikult minu hirme valvas ja ma pidin sind kinni hoidma sest sinuta lennanuks ma piirideta kosmosesse ning minus segunes hirmutus ja armastus ja hirm mis ei olnud hirm aga ängi ja nukruse vahepealne ning kõigest sai sültjas pimedus mis oma igavlikkuses laius meie kohal. Ma arvasin, et aeg on igavene. Kuid nüüd ma tean, et üks aeg ei ole teine. See,mis oli, on vaid osa ringist, mis murrab endast välja. Ja need mälestused on osa minust välja sopistunud osast.''

Myah tõusis pingilt ja astus taevas helendava päikse suunas.
''Kas ma magan?'' küsis Io pingilt arusaamatuses üles hüpates.
''Ei,'' vastas Myah ja jälgis oma peos sulavat kristalli. Värvigamma kattis võrgustikuna ta teravaid tahke.
''Aga kes sa siis oled, vaim?''
''Ma olen osa sinust. Ilma minuta lendaksid sa piirideta kosmosesse.''
''Aga miks sa siis läksid?''
''Ma ei läinud,ma olen alati olnud. Sa ju ütlesid, et hetk sopistus välja, aga mina jäin su tsüklisse pöörlema nagu aeg, sest ilma minuta ei oleks sind.''

''Myah,Sa..''
Samal hetkel kadus Myah langevate lumevallide taha ning teisipäev tõmbus jälle selginedes kokku.