Su selgetest silmadest sai alguse maailm.
ning vekelduv alguse täht
puuvarju õhast voolas veel tina
kärsitu sügise voos

vihmaveeloigust sompusin läbi
su sõnad mu kõrvus
kui tallamas teed
su hääl mus koondumas kokku
kui jõgi
su heldinud palge
sära on veel.

sel kuldaval pajul on
kodu mu hingel
ta rahutu rännak
võib puhkust seal saada
ent meenutus sinust
mus hõllandub kaasa
ning kristaldub
lõikavalt kokku kui ulm.

siis soikun veel vaikselt hämaras õhus
ja vilkunud särasid
ahmub must läbi
saladusvarjus suur nukrus mind rõhub
ning sügisesumel mu üle on vägi.