mitodeeruv maailm
ja sellist sõna isegi ei ole
ma rabanev maailm
pärsia kaldalt
kalahingitsus
ning lõhn, mis viisteistkorda
omane on.

metatasemelt kõik üles
tundub vale
ning need on ainult
sõnad
minimalistlik miniatuur
keerutet riptooria
palun ole.


ole

iroonia enesele
endast välja

kes siis usub
irooniaravi.

olen ise enda raiukuju
ja kiire on mu elektrondebatt
hakkan putukustuma juba
ja need on ainult s õ n a d.

Loodan, et uus aasta tuleb sama tore, kui eelmine. :)

paradokside auks.

Andres Ehin on mu lemmikluuletaja.









õõnes tüsemusklis kordnik
tänavatel valvab rahu
peksab kriminaale
laternate all.







<<<<(I)<<<<<

heyyyy.. sürrealism on mu aju kritseldatud.
ja naha alla löödud jää-
purikatest
külmund veri.

inimolevuse seadus number 2 : inimhääl on ühiskonnahääles igav.

1.
need luuletaja silmad käisid
kahekojalises kateedris
kahekojalises parlamendis
kodus külas võõrsil
hiiel mägedel ja sõjalaval
inimesed kõikjal samad
2.
hallpäisel murel oli
ristikheine lips
mis rääkis
röökis, vimples
valetas
endast teiseisse
parasiite tääkis.

ja silmaklaasid värisesid
teistel AINULT NÄRVIDEST

3.

ainult närvidest
kas teate
südaklapid ehitet on
hoidma kinni kihku
ütles mao zedong
võibolla unes


ning jäätund suud on
rääkimiseks
kõige tarvilikumad.

üdiusaldatud sigmundfreudism.

üdiusaldatud sigmundfreudism
paigalseisvate plastiliste mõtete keses
klausel, nii naeruväärne planeet
kognitiivne konfutsianismiõmblus
mis košmaare näen küll öösiti.

mürgiaprikoos
üksjagu kõik seemned
neelad alla
peale mürgise.

Õhk voolab must
(olen seest õõnes)
läbi.

kõik.

kõige veidram asi radioheadi juures on, et.. ma ei tea kumb mulle rohkem meeldib, kas nende muusika või nende videod..

hull kuidas ämblikud laulavad, ütles maapool oma peast kinni hoides
ja pea käib ringi

õhu värelus toob head mõtted õuele
kui reha väiksed kivikesed
jube, kuidas sürrealism on ainult sopistumises
enda sisse ja endast välja..

teed, mis kannavad ei lähe iial sirgelt.

kaks suud
samad sõnad
korraga
(a)ja
ni
nu
he
hi
lism

viikidega kärbsed
plastiliinist aknalaual
vasehallid silmad

inimene lahti kooritud
kui apelsin.

pakistanikalender.

sisutühja india posti najal
maadeavastaja Zahar
mandariinikiirenädal
sublimaat koer haugub
kuldsed kingad jalas

öö tuleb kiirelt
miks mitte unustada kaljud
on vabaduse hind vaid kümme kroon-
i
sobe müdin rännumehes karjub
jäin hiljaks vabandan
see raudhing on minus siiski noor

huljub esmaspäev
see  pakistanikalender
kus igal päeval tähendusi vähe
ja iga tund on enda seismiline
seeder
iga vea eest vajub taevas
mulle pähe.

aaa iiks rahusürdvooluline saapapaelus

paeluss on minus
Lihu(kihu)lane
morbe teler-valgus
miiting Elva kihelkonnas
protsesioon ? PROTSESSIOON
püsi-matud jalad seotult lõhki.

väljadel
unenäoväljadel
fiktiivsed endalootusväljad
igavlikud seinavaod
selilivoodist terendavad
laemaalid
raske pea ja kurnatet padi.

ta taevavankri enda laternateks loob
 kõrbetormis liiva sisse vajub
ta turjal maandub pilvehoob
kui uduks hajub ajataju

Aeg on magnetist, järeldas Vladik, kui 10 minutit pöördusid enda sisse vastupidiseks.
Ta pani jope selga ja astus õue, jää peegeldusel oli teravatipuline nina ja paar tihedaid kulmi.
Liiklusmärgid tagurpidi ja ta ei oska teisiti kõndida kui selg ees.
Ohhhhh
Ja maja ees vaatas teda siinuspeaga mees, kes oli pahane.
Kus su kingad on ?
Ma ju olen voodis, magan, mul ei saa olla kingi.
Tagurpidi uksekeeled, uks ei avanegi.
Ma ei saa õue.
Opss
Aga mulle puhub tuul kõrva.
Pane müts pähe, õus on pakane.


Ma istun konverentsil ja teatris korraga. Toolid on kahte värvi : punased ja pruunid.
Punased parunitele, pruunid ''teistele'' nagu ütlesid parunid.
Mis nad üldse teatrist otsivad, ähh pööbel.

Lava on kullast ja ma ei saa aru, kas silmakirjalikul näitlejal on mask ees. Ta silmad käivad kaks korda ringi ja otsivad raha, kui keegi seda sõna kordab. Üks silm justkui lähekski otsingule.. iseseisvalt.

Ah, härra joonistage teinekord zebra palun selgemini.. ma ei taha uuesti auto alla jääda.
Pole hullu, need tilgutid aitavad. Sa saad oma kingad, kui me su välja kirjutame.
Aga rohtu pead sa võtma, see pole vandenõu.

Tiibadekuu.

Sest dada on vaheldus ja rahutus. VOOOL.

Miks? küsis Apollon, koorides oma näolt õõvastavat marlit.
Söök on valmis, käratas Saara ja pööras kalendri teistpidi.
Esmaspäev muutus teisipäevaks, ja vastupidi, ja Saara kaotas teist korda pokkeris. Selle rippuva katusega maja, oma kodu.
Ehhe, ma tulen, ema.
Aga miks ?
Ja mis siis ? vastas Minotaurus, vaadates kirveteralt oma pasti.
Aaaaa.
Me müüsime selle ammu maha, loikam. Sa jäid hiljaks. 
Ja trummid ? 
Hävisid prantslaste rünnaku all. Võta ennast kokku. Ma nägin Su surnud õde mõraga peeglist.. ühte poolt temast, jube kuidas asjad tahavad meelde tulla..
Isegi apelsin pole enam sama magus.
Elu on kole, ma tean.
Ma hakkan liikuma nüüd, ütles Apollon ja tänas Saarat söögi eest.
Elu Egiptuses oli liivane. Apollonil oli janu ka. Ta tõstis korduvkasutatava lähkri suu juurde. Vesi oli karastav. Minna oli ka sama palju.

Me poleks kunagi pidanud neid kaameleid ostma, neil on düstroofia.
Mis ?
Düstroofia.. nad on halvatud.Nüüd peame me kõndima.
Pole hullu, ma olen tugev mees.
Isegi need viis tundi siin kuumas liivas mööduvad, kui aastad. Ma olin varem palju atleetlikum.
Kui ma kohe ei sure, siis joon ma piimhapet oma lihastest, härra.
Ära muretse, uus karavan sihib meid..
Jookse, Sa poolearune, küll hiljem sured..

Müdin, sammumüdin.. Apollon passed out. OOOTA !!!!

Huvitav mis teda vaevab ?
Tal on kuul rindkeres..
Ja janu.

Nüüd on ta soojade vaipadega voodertatud tsikuraadis. Mu esivanemad kaitsevad teda.. ärge muretsege.
Kui vana ma olen ? Piisavalt vana, et mitte olla seniilne..

Ma olen tugev.. hõkk.. juua.. nõrkus.. mu lihastes on vedelik.. hõkk... eeee.. ma näen kirjaklambreid must verd välja hammustamas...


Soni.. mu sõber.. pole hullu.. me jõuame varsti koju.

Apollon jõudis koju, kus olid kohevamad vaibad seintel ning kus imelike tiibadega inimesed oskasid lennata.

Sinu kaunis, tuttav pale
mu käidud-korduv  unerännak
kõnnin punasel vaibal
kaunite kunstide saalis.




ja


Graveeritud su silmad mu mällu on
nii soojalt, ja pehmelt.

oribion

eelistades protsessi tulemusele.

Eritrea marss.
Pimm-põmmm, pimm-põmm, pimm-põmm. Kaheraudne liikuv burdoon. Tere kahe peaga ohvitserid. Jälle nad marsivad nii igavalt. Neile tuleks näidata Londoni väeosa, need olid parajad naljaninad, kuigi nägid nii rafineeritud välja. Kuradile see sõna, rafineeritus, kõik on ju niikuinii metslased. Eelistades instinkte mõistusele, ma nägin sellist raamatut kolmandal päiktänaval, seal Lippude väljaku jätkel. Marssige kiiremini, mu pea valutab neid samu halle lõuste vahtides. Igavus, hajameelselt juhildun mingist sundimatust jätkuhetkede radast siin munakivi platsil. Vana raekoda ja üldsegi mitte kohalik. Eelmine aasta sõja ajal sadas siinsamas taevast uure alla, inimesed varastasid viimse kui ühe, lootes aega edasi keerata. Ja nad teadsid, et ka see oleks vaid tulevikuga mängimine. Täna on õues külm ja härmatuv. Ma ei saa aru, kuidas suudetakse selle jää peal midagi nii militaarset ja väärikat korraldada. Ju nad ei adugi enam midagi, olles häraldatud tajudest, mähitud keerleva sõja keerisesse. Ja poliitdemonstratsioonidesse. Nagu see praegu.

Ma hallandun jälle niimoodi silmad kaugusesse suunatud ja poolvidukil. See on hõldis tunne, mis mind nii käituma sunnib, ja rahulolu. Sall, toestav toetav sõlmiti kaelas, kulgen mööda buluvare, tundun vist kergelt poeetiline, kergelt boheemlaslik. Inimesed vajavad niisugust erinevust. Eriti praegu kui kõik eritrealased otsivad lohutust kaunistest neiudest, kes tammede all fiktiivses üksilduses ümisevad mõnd lapsepõlve laulu, või otsivad endas loodust. Loodus ja lootus on samakujused sõnad, ja mitte ilmaasjata.

Õhkõrn koduuks avali, astun üle läve. Uks ei pea kodu kaitsma füüsiliselt. Ta märgiline tähendus on tähtsam. Kui olin noorem, käisin tihti Pariisis. Väljamõeldud õhtute elluviimine väsimatult hulpimas meeles. Isegi mu naeruväärsed õnnetud armuafäärid ja draamad olid joonistatud, või siis vähemalt skitseeritud. Aga nüüd olen ma selleks juba liiga vana. Kurb, kuidas aeg möödub. Ja vahel on kurbus kaunis.

Ahju pragin, ahju pragin, teeklaasi soojus, kõrvetatud keel, trükisoe ajaleht ja pildiraami silitamine, kus olid eelmised elud, need prügielud paberkorvis, sest neid pole vaja, kuna ma ei taha kasvavat murepüramiidi. Talvel mattub kõik lume alla, ka igatsus, aga tihti kaevan ma substantsi välja. Ma olen isegi kitarri mängimiseks liiga vana, et nukrust kuidagi romantiseerida. Õrnad laulikud on ju alati neidude meeli köitnud, hehe, milline paelustatus.

Serenasse armusin ma ühel aegade pimedaimal sügisel. Maas lebav somb ja muda tegid seda valgusvaegset tähistaevast veelgi pimedamaks. Üle pimeduse õhkas võimas idatuul. Neil päevadel oli mul tihti kombeks pärast lauluõpetaja juurest tulekut tänavatel hulkuda. Niisama sihitult, põhjuseta. Seal astusingi ühel päeval mõistmatus üksilduses mööda Türkmekistani alleed, ümisedes üht salapärast uut eksperimentaalmuusikalikku viisi. Tuul oli vali ja kerge niiskus kattis oma kastemärgade kätega mu ümbrust.

neelatavad sõnad
lä mb.

poleks teadnud, et ma kunagi, ja siiski.

viie vurriline rõõm
see hetkene vabadus
mis must läbi jooksis
see igavene Sina
mis must läbi lookles.

naljakas, kuidas üks lause muutub väljaütlemise käigus teiseks.

eilsed igavikud
maalil vaasi kohal

naljakas, kuidas asjad kuluvad
tempora muntatur et nos cum illis.

joonistan elutee oksi
juba 50 lugemat aastat
plaanid on mõõdetud, arvutet
kuhu kõik jooned on kadund ?

me teeme enda
mis asub iseendast väljas
naerame jälle
ja kes naerab ?

ring.

veel vasest nägu vaatab enda sisse
viies verest teisi viisi rahu
ta okstelt nopib üleküpsend kirsse
ent okste alla ta ei mahu

kuu tõus viib õhtult valguskalmu
ning pandiks õitele saab kurbus
sel koidul siis kui lootus  urbub
ta unelt palub viimaks armu