uue aasta värvusmaastike
varjud tõusevad
kui nõtked kogud

rakettide tüüne
kisendus ja kadu
ning ookeani kauge oje
hämarasse summutatud kahin
võõra kutsena...

09.12.1993

concordia parvae res crescunt & regressum ad inifinitum

''The views of space and time which I wish to lay before you have sprung from the soil of experimental physics, and therein lies their strength. They are radical. Henceforth space by itself, and time by itself, are doomed to fade away into mere shadows, and only a kind of union of the two will preserve an independent reality. ''

Herman Minkowski

maailmalõppalgabtormiga
ja siis ulmad ja ulmad ja ulmad

nagu Bulgakovi pulmas
kõik vajalik tuleb küsimata

Saul Bellowi ainetel

SA OLED BAKUNIN
kõigi kohtumõistja
taevaste rangesse võrku püüdud noobel mässaja
su sütivad silmad kannavad endas
idealismi tüünet vaimu
su sõge vaim ei lakka kunagi
pirogovi pargis
meeletute rakettide saatel
aateid ette kandmas
pühalikult ennast eesmärgile andmast


inimeste seosetu lärm
kurdistab su teravaid kõrvi
ning mida kõvemini sa trambid
seda vähem sind kuuldakse
mida ogaramaks kasvad
seda vähem sind märgatakse
sa ei ole veel langenud ingel
aga öösel tihkad salaja  nutta

 kui mu timor errare

öö jõledate lõugade vahel

abitult sipleb

kui puud ahistavalt mu ümber koonduvad

ja silmapiir jääb kitsaks

kui paar klaasi veini ei talitse

mu vastikult teravaid meeli

ja õudne kuu vaatab mind 

kui iidne kohtumõistja

siis meenub mulle Tarkovsky laualinas olev ingel

ning kuulen hämarast vaikselt

ave Caesar, morituri te salutant

k6rini m1sk1

ma seon me pilgud ühte
vaikus

annan oma käe su kätte
vaikus

suudlen sind hämaras suule
vaikus
vaikus
vaikus

kogemus

eile nägin lummava vabastava öö asemel lõpuks
neelavat lämmatavat pundunud ööd

tähtsad asjad olid justkui peidetud
ja tühistel asjadel olid
hiilgavad silmad

üks kujutluspilt

kus istume põrandal

rätsepistes paisuvas hämaruses

ning meie hinged pääsevad 

niimoodi märkamatult lae alla keerlema

niimoodi nagu filmides

usalduslikusest valgust peljates

üksteise mustasid silmi

autotulede rütmilises kahinas

meelde jättes

kus keegi palun ei ütle midagi

sest öö räägib ise

ning vahel on

teda tarvis kuulata.

https://www.youtube.com/watch?v=nkru4_C-vrA

ma kohtasin kummitust Rhodose kolossi varemeis
tema sinistes silmade ekslemises
oli palju
häirivat.

öö kirkavalt põlevad küünlad
lubage
end mitte uskuda

ma vaatan kaua sinu tühje silmi
öö sees vaikiv katedraal

maailmavalu mõõtemääramatus

heleroosad vanad pildid taevast

kunstnikul pole vaja
 kadunud inimeste kombel
 varju karta
see on peeglisse vaadates ammu
ööga  läinud

väheke valgust
 valgetel säärtel
väheke vaikset sosinat

juhugeniaalsuste programm

ning 

õigesti elamise diagramm

raekojaplacilt vastu vahtimas

shadowplay

selles keskpärases hämaras Manchesteri udus ujun ma samamoodi mööda tolmu kaameid laineid ja heidan laualinna üle õla nagu iidne Roomlane

nad lähevad põranda alla baaridesse kerged kitarrid õlal ja ikka mustvalgelt, raugastunud puude taustal hingates elupõlgavalt et ahmida endasse võimalikult palju
ja nende kangelt peened kujud kaovad varjudesse, madalalt sumbuvate pilvede taustal
minemas kaugele tõrksalt avanevasse limbosse
mineviku ning tulevikuta kestusellu

salamisi sulguvad kuskil igavikus väravad  kõvasti
nii et kõrvadel valus hakkab
 ja vaame kogu kõnnib kahe maja vahel
peaaegu õhus kergelt erendades
pilvi on rohkem aga kunagi ei saja ning vanade akende pragudest
kukub vahetevahel natuke üksindust

vahest oli see ulme aga pigem oli kõik nii hall et kuud ei olnud taevas
oli kadunud kuskile diskreetsetesse eludesse
ON/OFF

ei mingit vahepealset

I slip away
I slipped on a little white lie

We've got heads on sticks
You've got ventriloquists
We've got heads on sticks
You've got ventriloquists

Standing in the shadows at the end of my bed
Standing in the shadows at the end of my bed
Standing in the shadows at the end of my bed
Standing in the shadows at the end of my bed

The rats and children follow me out of town
The rats and children follow me out of town
Come on kids

Radiohead - Kid A

ahas haha ahta õhtu kiires liikumises

siis kui öö vajus kokku
nagu tühi madrats
ja aknast tuli natuke
värsket külma õhku
lugesin kaks luuletust
ning tõusin millimeeter üles

ma olen alati tahtnud mõelda
et need painavalt karakteristlikud lõhnad
ja mustvalged fikseeritud dagerrotüübid
anonüümselt tulemas
ei ole tõestus Nietzsche ajaloo tsüklitele

vahest siiski on
pentsik ja kõhe

siis kui olemine on oldud
ja saamine on saadud
vaid inimesed üdini võõrad
mis siis saab

keel kui kohustus

vaikus paratamatu 

ühik tühjust

borgetesimaalid

kuulsin end õõtsumas

läbi maailma häbi

külm ja lohutav

lõpmatusetundmus

***********************************************************************

igalühel polegi vaja vaikida

või lakata rääkimast

osa asju nkn ei kuulda

*********************************************************************************

iga lõpmatus algab mu lauasahtlist

ning lõppeb seal kuhu pelgab piiluda

jäik paneelblokkansambel

Miks mina ei džässmuusik
valge ülikonna ja saxofoniga
hämaras toas kaminasse vaatamas
kansasetänavalaternate valgust
meelde pühkimas

?

mööduva minevideviku valguse aastaajad
pöörlemas äraspidi vettpidi
maaaatlase kokkupanemise kabinettides
kibestunud emperaatorite luiste sõlmede
vahel vallutades riike
ristades piike
üleüldise sillaaluse maailmavaatekunstniku
hallides silmade terava põsesarna nukkide
kannatavas külmas
nagu iidne rändur
kõndimas ja magamas korraga

aatom aatomi kaupa võtad sa lahti ennast ürpidest
salaja nahast ja sõnadest
lähed valgeks nagu
hullumaja seinad
sa ei otsi tõde, ainult alistumist
kui seda on võimalik leida
panna aastarattad vaikima
ja kirikukellad lõppema
aega lahata lakkama
....

mäletan mõtet ja sestap vaidlen vastu et
riimiga luulel on juured
(ja natuke lollakalt ilusad õied)

lihtsalt vahepalaks peegellagede peegeldustele
haapsalu kuursaalides
ja robertmusiliku ''meesilmaomadusteta''
individuaalautomaatilisele traagikale

piltelamus

ükskord nägin unes 

tarkovsky inglit laualinnasse laotult

nagu tühja mälestust

hangumas

maailmavaatemõttetusse

mõtlesin kes on need onud

kes kõrgete lagedega saalis

tõde üles tähendavad