kardan puudutada

mul meenub aimdus sinust
mis olnud ning lähedale kadund
ta tuleb haljasviirg järel
ning iga hetk ühtäkki on kullast

mul meeenub sügiseärevus
ja hirm-ent ära lahku minust-
siis mälestuste portselanist seinad
ühtäkki varju'vad mind

õhku kardan puudutada

külm on kuu

ütlesin et korduvate silmade tagant
võib näha maailma mustrit
tillukesi jooni
siniste jugadega hajumas taevaste taha
kuid kõiketeadja ahnete hammastega
sai hammustada vaid õhku
ja liiga valju vaikust

nüüd jah nüüd
aga mis on nüüd
keegi ei pure ju tühjust
ka klaasist jeesust hingand
külapoiss ei näinud igavikku

sest voolamise türannia on lagrits
kuu nii külm ja kauge
sõnad kanged
karged silmad pragunevad justkui puu

ma ei tea mis on valem
see voolab mööda seina maha justnagu liiv
kui aeg
silmad pahupidi enda sees on peidus
siistäpselt siis kui öösel peegeldub aina
igaviku ńaeratus

Roheliselt sidistavad ritsikadki ei suutnud valgustada pimedust, mis kindlalt üle välja laotus. Lorente võttis oma seljakoti murult ning liikus kaskede poole. Need seisid kõikumatus tühjuses - neli puud pimeduses vaid õrnult hõõguvad. See on alati öös - üksik valguskiisk, mis oma hapruses siiski olemas on. Üksik kiir, mis iial ei lasknud vajuda öösse. Lorente tundis kasvavat üksildust. Pimeduse vilendav eluviirg käristas hinge kui nuga. Tuul tõusis. Kased liigutasid oma kuivanud lakkasid jäigalt läbi õhu, jättes siia-sinna üksikuid sakilisi jälgi. Nende haprad koored langesid mehe varjule. See lõikas ta pooleks.

Õhk hingas. Tähtede kiiskava kuma taga peitus kaskede hääl. Kõrgustesse hajuv kohin. Lorente jõudis lõpuks puudeni ning hingas sügavalt sisse.
Rahutult vibavad kajakad kädistasid pilvede kohal. Vaikus lõikus kahte lehte.
Lorente vaatas maha.
''Tere'' ütles ta
Pimeduse pimedad silmad jõllitasid
Vaikus
''Tere,''
Pimeduse pimedad silmad
''Tere''
Pimeduse pime

Keegi tõmbas teda käest.
''Tule ära, mida sa teed?'' röökis Juan.
''Maailma tuled, tere!''
''Tule ära, kurat, Lorente, mis sul arus on?''
Tuhandeid hääli kostis alt.. alt... kus üleval tema siis paiknes? Kas tähtede taga?
''Pimeduse silmad, tere!''
 ''Lorente''
Karjuja hääl vajus põhja, kas siiriuse sirutatud kätte taha?
Neljakäelise jumaluse igasse suunda.
See vajus põhja ja lõunasse ning igasse suunda.
Tuledemeri süübis öölagritsasse.
Voolamatu öö hingas.
''Lorente!! Kurat, semu!''
Aga Lorente sirutas esimese käe põhja ning vaatas tulede sulavat palet.

Ja talle meenus autosõit tühjuses.  Neeonvalgustus möödus neist kui aegadetina. Ühte imbuv mask. Kõik oli väär ja võõras. Ja kui Lorente küsis kuhu me sõidame, ütles Robert maailma lõppu. Sest liikumise määramatu kiirus kaotas tähtsuse. Meie elud olid  kiiruses kaotanud otsad. Alguse ja lõpu.
Uduste klaaside taga olid inimesed. Nad hingasid, rääkisid ning kõndisid samamoodi nagu meie. Ent kihutamine neelas nende sõnad, sõi nende õhu, kaotas kehad. Vool. Roberti hallide silmade vesi pöörles.
''Aga mis saab edasi, Robert.''
''Ma ei tea. Meie asi on ainult kihutada.''

Meenutades sirutas Lorente oma käe välja, justnagu auto vihmamärjale aknale. Kui vihm neoonmärjalt kadus kiirusesse.
Ta astus kaskede poole, mida keegi ei näinud. Neli kaske, üksikult põhjas. Ainsana murdmas öö huumust.
''Lorente,'' kisas Juan metsikult.
Lorente sirutas oma esimese käe põhja ja kõndis igasse suuunda.

Nii palju pilte.                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                         





















Tühjus on ilus.

Vladimir Sožõetsi unenäod

Panta rhei,
   Olen ühe hollandi kunstniku poeg.
       Noor ja haavadega. Tõsised kriimustused näos.
Küüned, millega saaks rohu sisse auke kaevata.

1943. aastal hukkunute mälestuseks püstitatud postament.
Puhas taevas hommikul kui vara
Vladimir Sožõets olete õigupoolest te ise.
udused helgid nende laiskadelt nägudelt
munamüüja näost ja
tolmusest päiksest
korter number 33 haisvatest vaipadest
valetavast raadiost
ja öösel auruvatest pilvidest
kus kollaste silmade tagant 
võis näha maailmakrooni

revolutsioonide suunatud püssipäradest
naervast näost balkonil
higistest plaksuvatest kätest
võigastest armidest maski taga
vannivee sügavustest
kus kuulda appihüüdeid.

me tulime mööda sulavat  jääd
kas tead kuis lõhnab kevad
taevakuma puna on magus
kas tead
kuis lõhnab ritsikasiri

tsiit-tsiit-viit

oioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioioi

Mullid

Kollase apelsinina ujus päike unenäost Roald Dahhhli akna taha. Mees hõõrus uniselt silmi ja tõusis voodilt. Oli juba varalõuna : aeglaseslt tõstsid oma pead uimased ritsikad ning puulatvadki kaikusid nüüd hoogsamalt. Kogu õhk pakitses elust. Vaid inimesi polnud tänavate tagant kuskil näha.
Ja taevas oli sinine ja mullitas.

Kollase päiksena ujus mullitav taevas unenäost Roald Dahhhli akna taha. Ta avas uniselt silmad ning asus kardinaid kohendama. ''Kuradi valgus! Paistab otse näkku, magada ka tööinimene ei saa,'' arvas ta valjult. ''Ära sa seal kisa midagi,'' kisas Douglas Couplandi naine kõrvaltkorterist. ''Ma vaatan praegu uudiseid.''
''Ah!'' ohkas Roald Dahhhl ning pööras higiste linade vahel teise külje.

Kollaste konnadena ujusid karikakrad unenäost Roald Dahhhli aknalauale.
Kollase pikslina ujus kohale TV-reklaam mobiilsest internetist.

''Ah'' sositas Roald Dahhhl tasa. ''Ei ole siin elus midagi rahulikku.Ainult ujumine.''
''Ära sa seal kisa midagi,'' äigas Missis Coupland otsustavalt.

             1.

Ma ei kirjuta mullastanud inimestest. Tontidest, kes kivistunud silmil mööda koridore hõljuvad. Kelle käed on külmad nagu kuu. Ma ei vaata nende silmi läbi väävlihõngu, mille helgid nähtamatult kustuvad kui küünlad. Nad ei vaja palju : ka kergelt hõljuva noodi peale tõstavad kõrvad ning aknaviirgudelt sirguvad valgustriibud meenutavad neile püha valgust.


See pole inimlik. On sopistunud viirastus mujalt. Küütlenud kujutu vari, mis südameid pöörab kui veskikivi. Ta kohev siidjas kangas kerib end ümber unedeta elude,  elatud unede - nii, et keegi neil enam vahet ei tee. See kätkeb justkui tiine rasv mööda segaseid sooni, reetes end ummistunud pilkudes. Segadus kohmitsevad nad mööda tänavaid, kohvikutes teretavad tuimalt ning sunnitult. Poeski haaravad kiirelt asjad ja jooksevad.  Nad on segaduses, kui neid kõnetad : otsivad pelgupaika ja kiiret vabandust, et lahkuda. Lausutud sõnadki on tühjad nagu südasuvine vihm, mis aurustub sadades. Ning kui nad ülikondades kogunevad, lipsud kaelani seotud ja pärlid ühegi hälbeta harmooniliselt kaelas, mõtlen, et molekulide korrapära surub nad lõhki.

Ses pole verd, pole tuld. Pole rütmi, on kood. Tihedad, jõllitavad numbrid üksteise järel. Need ei ole enam inimesed, vaid sõnad, alasti sagedused. Nad ei piira sind iial, aina traageldavad tavapäraselt su ümber, ent ometi tunned sa vastumeelset lummu. Justnagu tiivulist köha, mis seestpoolt saputab ja välja tahab pääseda.
Need inimesed. Sama ümar naeratus, mille sära on kaugete järvede virvendus ööl. Hääl, millest puudub ritsikate siristus vara. Käed, kust puudub pehmus ning joon. Aina jäigad, kujutud labad.  Vaid vahel harva tunnen, kuidas mõõtmatult peenike hetk nende sisemist liiva helisema paneb. Ja siis...