tahmane pilv
mis paitab niihästi
ja ilusti
ja kirjult
eiole ilus

see ei olnud ju ometi luuletus , mis ma viimati kirjutasin ?

jää murdub
ma vajun
alla
vajun alla
kukkun auku ,
kaon
uppun ,
ja udusest põhjast
ei näe pinnale

mis siis , et homme on külm
ja valus
ja pettumus on suur

mis siis et homme
sajab
ja painab tsentsuur

mis siis et homme on sõda
või surm
hirmust kajab , kõlab

mis siis et päike
lahkub , tahmub
ja tahe kustub

midagi on jälle
ärkvel
küll sa näed ,
homme ka on päev

uuesti

vihma sajab
mustast taevast
vihma ajal
puhastan aega

ja maapind settib
vettib
märgavast märgusest

ja sammud
mul lühikesed on
aga viivad edasi nad
uuesti ja uuesti

ja kõnnin ma
vihmase tee peal
jõe kaldal
ja eemale sealt

aeg saab läbi
ja vihm lakkab
aga kauaks ta
ei jää vakka