udune.

olen iseendavari, martsipanisõdur käriseva kuue saatel, mille ehin automatismi mutrivõtmekeeratatavate eludega, ja pinokkelpöörleva vabadusega.

pärsiatuvi aususega, enda pärli ümmarguse, 3,14motiiviga, korintosekorraga, etteloodud lossidega, enda hinge kallatud tsüaniidiga, peegelpale valedega, ja sellega et me seda usume.

enda mitteratsionalismiga, ja karjusega mägedel, kes ütles mulle jah, ma tahan teile ehitada suuremat õndsust hinge kui kollased liblikad pärast seda mustasilmsest kasakat, kellest ma kirjutasin 4 korda 4 poolikut sonetti, ning kellele ma punusin tuhmi võilillepärgasid kui kristalljärvel end tühjendasin.

ja seda soppa, et mu süda on pööratud mu enda sisse tagurpidi ning soontemagnetit pidi, kõikides vastupidistes jõgedes, mida minu pseudoneel neelab alla, isegi kõige suuremate anomaaliate korral, sest see on maailm, ja teie reeglid, milles ma väetan mannekeenrohtu, 200000manekeenrohtu.

kõikide öörohkete bussipetroonide libahundivarjude rõhuva hallivaibakujulise taeva ja öökaruselli ja palun vaata mulle silma, su vikerkiired säravates tumedates silmades ja õhk mu juustes kui ma kiikudes mõtlen fiktsioone.


ma mõtlen kiikudes fiktsioone, sest ainult see sööb mind vähem, kui peegelklaaskupliga maailm ja sulaminimesed.

see sööb mind vähem kui kroonitud laused.

ma söön fiktsioone ise.