mineraalsed maailmavaated

mitu korda olen su hõredat kristalli

pilland kildudeks puruks

põrandal kühvliga

korjand vastkuid tükke

koledaid kilde mis eraldi

on mitteolemise talumatu manifestatsioon

mitu korda oled sa peaaegu kukkunud

õõtsunud lõppemise kuristiku äärel

sama ohtlikult kui mõtted

valgete seintega köögis

hommikul kus kõikjalt koorub värvi maha

ning sa ei tunne omaenda varje

mitu korda olen

keeland endal sind puudutada

mitu korda olen peitnud

su kangeid opaale

uste taha lukkude taha

ning noominud seda lääget pettust

end mitte kummitama

ning kuigi sa vahid mind peeglist
väsinult kui räbalates rändur
alati mu hinges kipitab
kui viskan su minema

ja kuigi su raskus

rahmeldab mu hüpotalamuse

rahutus pendlis

kaotan su algosakesed ära

tegelikku kadu adumata

alaealiselt alasti kistud sõnad

suurel väljakul munakivide peal

paljajalju purskkaevu visatud viimane raha

mis uppudes kaotab sära

ning vireleb kaua nagu laisk mälestus

noorusest kes lahkuda ei taha

alaealiselt raevukad värvid

su silmade kollakal klaasidel

alaealiselt toored riimid alaealiselt toored liikmed

sügistuulte noores ihkavas kihas

ikkagi augustikumasse peitmas

ja kui peitu enam pugeda ei saa

siis alaealiselt vahedad lõiked

hingetee suitsevas kelmides

ja lõpmatud leegid

ja kimbutäis krüsanteeme

ja kohutavalt segased eleegiad

koos alkoholi ja viirastuslikult selge ladina keelega

alaealine igihaljus

ning mittekunagi murdumise 

jäik krõks

luu(lu)d

kui kuulen sind rääkimas
siis tegelikult tahan kuuldaa
väsinud minimalistest
puhanud röövlitest
luudest mis helendavad pimedas
kurjade vaimudena laskumas
asfaldile tõstmaks õhku
väsimuse lehka ja loobumise lehka
ja haige mõistuse eksinud lehka

ma tahan kuulda
kõikidest pentsikutest tänavamaalijatest
kes magavad sildade all ja parkides
märgade okste vahel hallis kuhtunud liivas
kes võivad paikneda tasapisi hõrenedes
tänavanurkades kirjutades
midaiganesridu oma kõrbenud lihaga
samalajal lagunedes

ma tahan kuulda su hääle samaaegset
kõrgust ja madalust
kui langed ja tõused nende metsikus
kõrguses ja madaluses üheaegselt
nagu marutõbine ingel

ma tahan tunda neid
hulle maailmalapsi kes kuulevad
pimedas üksinda saatuse timpaneid
minevikku vägivaldselt kaasa toomas
ja kes pagevad öösiti
lutsiferi rõlge näo eest
tundmata oma luupainajate ligedat hingust
nüüd ja praegu siis kui see on päriselt nende
südamesse sadenenud
kuri silikaat

aga enim tahan
et oleksid nende kõikide nägude projektsioon
mõnes avaras kõledas saalis
valvamas ja kaitsmas
igat üksikut painajat

Jeaux d'eau

fontäänid, fontäänid

meie barokses pariisitaolises eesaias

et vedada neid kättpidi tulevikku

neid ornamentseid piirväärtusi

olemisest ja muust

enam ma aga ei ennusta

see teeb vanaks.

https://www.youtube.com/watch?v=F-mMhJ2UvWY

tagasikaemine aka päriskujutus

teie kahe kummituskeldris
kus kuivasid kollased lõpmatud linad
ja mängis vennaskonna nostalgiline muusika
kukkus minevik varba peale nagu raske haamer

seal lõhnas
kosmose, koerte ja naeru järgi
need teie olid ju siinsamas
kaks hämarat kuju laiade tagurpidi taskutega
kust kummaski oli olnud
mälestus peidus.

ettekujutus kunagisse

kui su sõbra viiekümnendal juubelil

kõik lipsustatud kleidistatud meigistatud

inimprototüübid kõned lõpetanud on

kui mälestused meenutatud moonutatud on

ja torditükid püüdlikult taldrikult söödud 

hakkate lauast tõusma püsti

lahkuma ükshaaval

hääletama noorusesse