Isaak Teivas

Oma eluea viimasteks aastateks võis Isaak Teivas hüljata kõik vastuolulised vabadused, mida ta varem ülahuult närides omaks oli võtnud. Nüüd sulges ta rahulikult silmad ja luges tähti. Kõiki neist polnud kindlasti õigesti näha, aga see ei olnud tähtis. Iseeneslikult tungisid pildile uued lõhnad, helid ja inimesed ning kõrvaldasid kogu senise kindluse. Tuli Pascal, Kant, Aurelio Buendia ning isegi vürst Mõškin. Kõigil neil olid pisarad silmis kui nad pea norgus Isaakust möödusid. Isaak püüdis nii mõndagi neist kinni pidada, ent see tal ei õnnestunud. Pettunult haaras mees kohvikruusi ning võttis tulise sõõmu. Kohv oli hapu, täpselt nagu kõik igiliikuvad päevad, mis temast nüüd valgusekiirusel möödusid.

Mõõdalendavate kurgede parv viis endaga viimsedki võimalikud helid.
Oli loomise vaikus.

Ja Isaak Teivas oleks ennast tundnud suurima võimaliku rändajana, kui ta sammus julgelt mööda Aasia peidetud jalameid, ent kõik varjatud paigad olid ahnete pikksilmade poolt miilide kauguselt leitud.

Isaak leidis ennast salamisi nutmas, ühes peidetud väikses nurgakeses toa kõige kaugemas punktis.

Eda hiilis tasakesti tuppa.

Ja nüüd tulid päevade tummus, õhtute piinav oie, öine puhtusest metsik kuu kõik riburadapidi nagu need sada vagunit, mida Isaak lapsena oli imetlenud.
Lõputuses kadus teip Isaak Teivase suu eest ning mees naeratas hetkeks kohmetunult. Tal tahtis nii maailmalt enda eest kui ka endalt maailma eest vabandust paluda.

Eda tatsas kikivarvul ligi ja paitas õrnalt Isaaku pead.

Kogu toa soojus voolas Isaaku sisse.

Isaak ütles

''Ma kujutan ette end teel, mis on üleni mändidega palistatud. Mitte ühtki vaba punkti, mitte ühtki valguskiirt. Ainus, mis mind juhib on paar meetrit  mu jalge ees. Näen ainsat võimalust : liikuda otse ja edasi. Sel teel olen ma nõrk, vihane ja väeti. Ma koguni jälestan oma teed. Aga eales ei kujuta ma ette, mis oleks ilma piiravate mändideta.''

''Lähme ära,'' ütles Eda nagu koit ning nad uinusid terve igaviku.

tugitoolivabadus.

Saksa literaadi kaminalõkke poolvarjus lebav tagasihoidlik maal paisub ja langeb mõõnalainetega samas rütmis just niisamuti nagu (pool)heleduses vaibunud õhtu vaheldumine.

Saksa literaat kohendab tekki põlvede peal

Ja kunagi ei hüppa tugitoolilt vigast rohutirtsu ja kunagi ei paindu tammepuust sein rohkem sisse kui vaja.
isegi mõõnalainetega mitte
Saksa literaat sulgub silmad siis kui kellaseier tsükli.
Saksa literaat uinub nii tagasihoidlikkus vaikuses, et isegi öö katab häbenedes kõrvad kinni.

tuuletiivad

tulen toitma  magamistoa
kullakarva kaske
ja igalt lehelt
hõljub õhku kõiketeadev õnn

aasta vaheldub ning
üsna tasahilju
sadeneb mu une
igikerge lend.

mahadžava

olge tasa olge tasa
 ükskõik kui kaua
 on teil vaja
surra uuesti
et näha maailma

hetkeajel tuli selline viis
ja see muutus kohe niii budistlikuks
noh, ja loomulikult mu kinnisidee : Maailmavalem? jah.

rägastik

kes on kuulnud
mis on india saladusemõõn
ja ühtepidi poolik
õlilambiõhtu
jaaaaaaa,
haistan kaugelt
hauatänavatekella
ning igiteadja üleslükkerõhku

kiilumine

 üks õudne tuvi
istub minu laual
silmad üsna räbalad

kaua kõnnib
kolmikainsuse virrvarr
igaviku väravas?

sulatinapüha

Chagalli viiuldaja katusel
piinatud ilmega kunstnik
üks kiire vale õhtu
lödi päiksevalgus
väsind päikselaigus
vesipäiksevalgus
nurga taga.

Toomas Viiul, kes
ei tee õhtul ja hommikul vahet

Kuu on taevas sulanud nagu juust!
Vormitus, vormitus, vormitus
öö, päev
varsanäoga surm.