ainult vaakum piirab õhku sama palju
kui teie
mu mõtteid ja tundeid
oma sõnadega

absoluudikomöödia neljas vaatuses

absurdsed sõnad
mõttetud teod
sihitud mõtted
tühjad eesmärgid

elu on nagu karussel mis pöörleb valet pidi

iisrael on riik, aga tänan kaasa rääkimast.

puised mäed
rohused aasad
valguskiirte väed
õhk, võta mind kaasa

kanna mind endas
läbi tolmu ja tuule
kuni lõpuks ma lendan
ja vähem näen ning kuulen

kaon siit ära
valutult, nii kiirelt
juba avatud värav
juba ületan piire

sina ja mina
meie mõlemad
maailmat hoiame
endi pihus

päike naeratab
tuul puhub su juustest läbi
ja ma naeratan
see on nii ilus

viljapõldudel helkiv sära
mustub - on öö
tähtede sära tõuseb ja kustub
nii ilusad su silmad on öös

me räägime,
ja ma tunnen niisama
justkui
sõnu poleks vaja
et üksteist mõista

valgus paistab
avan silmad
ja ärkan
uni sai otsa

kleepuvad sõnad
hüaliinsed tunded
klaasjad tõed
võluvad silmad

kas näed neist läbi
segane tõde
püherdab tolmus
hallis kangas

ja tolm on silmis
kõrvad ei kuule
maailma pusle
on kildudeks

hiirvaikselt kasutu
on maailm silmitu
taevakaos on pilvitu

magnet tõmbab nõrkasid