masinlikult näris ta end kui rott läbi seinte.
sellest on naljakas rääkida, kui oled surnud.

aga seinad olid tõepoolest hirmsad, tuhmkollased, värvitud, koltunud räbalad.
siiski see on parem kui ümberkaudne valge hullumeelsus.
selle küla rahval oli alati komme kõige hullemat välja mõelda, valge on ju kujutluse tanner.
ja nii tühi, nii piiratud, nii abstraktne. lausa lämmatav olemusetus.

ma soovin, et mul oleks samuti hambad.

ent ometi seisab tontlikult iga seina taga liikumatult jälle uus.
kui trooja müüridesse mähitud hingitsematus.

ent mis rääkida hingamisest, kui oled vaim.
vaim saab vähemalt ühe müüri tagant teise taha piiluda.