mus villandub see ainusõõrne tõde
ning laotub puistel üle valgusvoo
on kurgus kibe, sügeleb üks kõne
merevaiku,lainevaase igatsedes joob

seal võõrandub ju nooruk oma loodusteljest
ta sirgel seljal astub uue sammu
leides otsitu, mis ammu
terendand neil silmil, helgel

aste trepil tühi sügav
august vajab jalgki läbi
puhastan end hirmutolmust
tõesti oma raja, älni
suve koon ma eile olnust