külmunud kätega kunstnik
venemaa viiendal vaguniveerel
kipitab kilkavast luulest
tuhmunud tuulise talve
tähendusteedetu tuisu

sees.

kosmosekunst

      

Kohe kui Jimi Andromeeda tugitooli vajus, hakkas vihma sadama. Valju tärinaga langesid piisad aina kiirenevas tempos plekist aknalauale. Jimi sulges silmad. Ta tundis end olevat kosmoselaevas. Kiirenev vihmapahin oli tähtede ohked, kui Jimi neist möödus. Ta puhises läbi suu. Jimi riivas tähti õhuga, mis vuhises kihutamisest. Ta puhus aina kõvemini, kui ühtäkki Joanna teisest toast teda hõikas.

’’Jimi, mida sa teed?’’

Aga Jimi ei vastanud. Ta sahises kosmoses. Hääled aina võimendusid ning vihmgi tundus koguvat jõudu. Pilved olid pinget täis, mis oma raskuses ei suutnud vabanemist oodata. Sadas, sadas, sadas. Isegi teler pahises. Signaalituse virvendavast kaosest.

On ainult võbelev heli, mõtles Jimi. Ainult võbelev heli. Aga selles on tagatubade muusika. Need lõpmatud seosetud võnked moodustavad teoseid, elusid, süsteeme. Nad elavad justnagu õhk, mille igast värelusest saab luua igavikku üminat. Vihm elab, see on minu maailm, millel pole piire. Silmad kinni-lahti ruumide tabamatus.

Jimi ei teadnudki enam, kas ta silmad on kinni või lahti. Magab ta või on ärkvel? Ta proovis oma hingepeegleid puudutada, aga nende asemel olid valged paberilehed. Jimi tahtis lehti ära võtta, ent need tõstsid korraks oma sabasid nagu tuulest viidud ja langesid siis tagasi. Ta tegi enda ümber tiiru ning nägi aknast paistvat kuud. Kuu oli suurem kui tavaliselt ja seisis eemal, sama kõrgel kui vaataja. Jimi taipas, et ta ei sõida enam kosmoses, vaid seisab mingis tundmatus toas. Ümberringi olid kõik seinad valged. Aga äkki olid peeglite valged kardinad süüdi? Täiskuu simulett seletas : sellistel õhtutel võib kõike juhtuda.

Jimi hoidis tugitooli käsitugedest kõvemini kinni, et liikumise kiiruses end mitte ära kaotada. Oli kuulda, kuidas Joanna Jimi poole kõndis ning siis tema ette seisma jäi.

’’Jimi, mida sa teed? Ma ütlesin sulle juba kolm korda, et tule sööma.’’

’’Ma ei saa tulla, ma sõidan.’’

Jimi nägu oli veidi pinges ja erutunud.  Joanna vaatas teda kahtlustavalt.

’’Tugitoolis istudes?’’ küsis ta irooniliselt.

’’Aeg unustas mu liikumise ära,’’ vasas Jimi ning vajus unne.

Kohe kui Jimi uinus, leidis ta ennast samast toast, mille aknast paistis kuu. Ümbrus oli aga mõnevõrra muutunud. Valged seinu katsid värvilised maalid. Jimi kõndis ruumis veidi ringi ning jäi siis ühe ees seisma. Pablo Picasso ’’Krutsifikatsioon’’ haaras Jimi mõistamtuses endasse.  Ta ei mõistnud, mis taieses nii erilist on.

Joanna tuli tagasi elutuppa ja pani säriseva teleri kinni.

Joanna seisis Jimi kõrval. Miskit naise näos oli muutunud. Varem hõbesiniste klaassilmade kohal oli nüüd kaks suurt pappriba. Ta püüdis Jimile midagi öelda, ent hüüdja sõnad olid seebivahumullid, mis enne adressaati laiali lagunesid.

’’Joanna, kas sa seda maali näed?’’ küsis Jimi.

’’Ma ei näe mitte midagi.’’

’’Ahjaa’’, ütles Jimi ja kangutas naise näos olevaid pappribasid. Need murenesid aegamööda, ent ühe riba asemel oli juba uus.Jimi mõistis oma tegevuse mõttetust ja istus põrandale.

’’Kahju, et sa midagi ei näe,’’ lausus ta pärast lühikest pausi.

’’Jään ma siis millestki ilma?’’ küsis Joanna.

’’Jah,’’ ütles Jimi nukralt, ,,Ma kardan küll.’’

******************************************************************************

Neljapäev hommikul otsustas Jimi mere äärde minna. Miks, suutis ta vaid aimata - öösel nähtud uni kohustas.

Ta seilas paadiga varajasel merel.Hommikut oli õhust tunda. Kohevate lainete raskus oli ainuke heli. Isegi taevas vaikis. Lisaks ärkamisaimdusele oli õhus veel midagi, unelõpu õndsus ning sõbralik saladus. Jimi pidi mitu korda kontrollima, kas ta hingab, enne kui võis jälle lainetavat merd vaadata. Ümbrus oli üllatavalt hõre – nagu laialipillutud suhkur.

Korraga kuulis Jimi eemalt mingisugust heli. Kostunu oli midagi kahlamise ja sumpamise vahepealset. Jimi kuulatas hoolsamalt ning tervadas pilku. Siis märkas : eemalt lähenes kahvatu kogu. Tulija oli blond sireen : ta näis veepinnal lausa leviteerivat. Blondid juuksed aga paistsid veel kergemadki, nad langesid vahutavalt alla nagu valguselained. Tüdruk oli väga ilus, ent tema hõljumine kinnitas Jimile, et sireeni tegelikult ei eksisteeri. Ta oli läbipaistev nagu inimeste teadmised. Neiu võrdus täpselt  kristallist vaasiga, mille eritahulisus säras lummavalt valguse käes ning mida ema kunagi Jimil puudutada ei lubanud. Ema isegi näis seda vaasi mingil moel pelgavat. Kord küsis Jimi : ’’Emme, miks sa vaasi kunagi välja ei võta, see on ju nii ilus!’’

Ema aga muutus tõsiseks ning vaatas Jimit pikalt. ’’Sest,’’ alustas ta manitsevalt ning nii pühendunult, et Jimil külmavärinad tulid, ,,see vaas ei kuulu minule, vaid Jumalale.’’

Ehk oli blond sireen mingi sarnane Jumala eksinud killuke? Jimi ei suutnud sellest mõttest kuidagi vabaneda. Merel nähtud kuju rändas taga ka ärganuna kaasa.

Mereäärne puiestee puhkas vaikuses. Tõusev päike polnud veel õieti taevassegi jõudnud ning piilus ootavalt mere tagant maad. Helesinine meri aga paindus päikese raskusest  kumeraks.

Jimi jõudis sadamasillani ning istus maha.  Partide kluksumist kuulates meenus talle veel üks killuke.

Jõudnud Jimile lähemale, ei öelnud sireen ikka ühtegi sõna. Jimi vahtis teda hämmastunult ning häbematult. Ta tahtis neiule midagi öelda - ükskõik kui tähtsusetut.

’’Kuulge, neiu?’’ alustas ta kohmakalt.

Sireen pööras oma põhjatus meresinised silmad küsija poole ja naeratas rahustavalt.

’’Miks Sa ei laula?’’

Sireen ei vastanud , vaid ujus aeglaselt minema, kinnistades küsija pähe pildikese oma äreolevast naeratusest. Jimi ei üritanudki teda tagasi hüüda.

Hiljem aga kalda poole seilates, teadis Jimi vastust oma küsimusele. Muutus tekkis temas täiesti iseeneslikult ning märkamatult. Ta meenutas blondi sireeni viirastuslikku kuju ning kuulis kõlavat sõnu :,,Ma ei laula, sest vaikuses on rohkem kaost, kui sõnades. '' 

Jimi võttis maast kivikillu ja viskas selle vette. Kõlav sulps hõljus hetkeks hääletusesse. Jimi vaatas kui ümarlained lähtusid tsentrist eemale. Kui kaugele nad ulatusid? Lõputusse.
 Möödus pooltund. Jimi tõusis püsti ning kõndis mööda parki raekoja poole. Ühtegi inimest ei olnud veel märgata. 

*****************************************************************************

Jimi Andromeeda töötas ülikoolis füüsika proffesorina. Ent seal mehe anne ei piirdunud - ta omas doktorikraadi ka matemaatikas. Mitmeid kordi oli talt päritud, miks just matemaatika ja miks just füüsika, vastus aga ei muutunud kordagi : ''Sest matemaatika on nähtamatu maailma kood ning füüsika  selle nähtav ilmutis.''
Jimi oli hinnatud intelligent. Tihtipeale kuulati just tema nõu filosoofiliste probleemide lahendamisel. Lõputud olid küsimused aja ja ruumi kohta. Enamik ei suutnud vastuseid mõista, ent seda enam hinnati ta annet ja tarkust. 
Arvukas buma kogudus pidas Jimit koguni religioosseks isikuks. Nad nimetasid teda seitsme näoga maagiks. Seitse oli tarkuse ja saladuse arv.

Jimi tundis hästi ühte buma't. Tegu oli baski päritolu endise meremehega, kes seletas unenägusid. Spiritualisti kutsuti Zolaniks. Mees ise väitis, et nimi tuleneb buma terminoloogiast, aga on tõlkimatu.
Neljapäeva tuulevaiksel õhtul istusid nad Zolani kodus-tagasihoidlikkus suvilahoones- ning mängisid malet. Suletud kardinate  tagant kostus krabinat.
''Ma vist tean,'' teatas Jimi poolsosinal.
Zolan võpatas hetkeks ning jälgis siis üksisilmi kõnelejat.
''Ma vist tean,'' kordas Jimi lühidalt.
Ta lasi vaikusel kõlada.
Zolan ei lausunud sõnagi. Ta mõistis: Jimi pidi oma vaikust hoidma.
 Akna taga langes esimene lumi.
Naabripere asus juba häälekalt vesteldes teed lahti lükkama.
Kajad lendasid kädistades üle taeva.

''Aeg,'' alustas Jimi. Ta kaalutles hetkeks.
''Ruum.''
Sõnad kohtusid õhus võrdluseks.
''Ma tean, et aeg ja ruum on seoses. Aga kuidas?''
Zolan ei lausunud endiselt sõnagi.





''Mäletad,Zolan, Immanuel Kant ütles kord, et aeg ja ruum tulevad inimesest enesest?''
''Mäletan.''
''Ja ühe meie vestluse käigus arvasin ma, et aeg on liikuv  ruum ning ilma ruumita kaotab inimene mõistmise ajast?''
''Nii see oli.''
''Aga mis on inimene ajata? Ütle mulle Zolan, sa oled nutikas mees! Milliseks saab olemine ajata? Ah, milliseks?''
Zolan vaatas maha ning korjas laualt nuppe.
Jimi ohkas ning vajutas lingi alla. Ta pilk jäi nukralt oma käele pidama otsekui oleks ta kahetsev laps, kes on oma nuku  ära lõhkunud.
Zolan tahtis Jimit hüüda, aga loobus.
''Tead, vahel mulle tundub, et ma ei tea, kus ma olen. Tead sa, mida see tähendab?''
Jimi lohistas oma jalad õue.
Zolan ohkas ning keeras ukse lukku.
Lumi lakkas sadamast.

inimjääst vormitud pusle
tükkideks lahutab end   

rahu
nii kaugel pilvede taga
nii lähedal
et kääridega lõigata

autoportree

mu pea on täis muda
ja sõrmed ei liigu ei hinga
kui kirjutan ägisevaid riime
mis kriuksuvad vabriku tänava
 vanade majade
uste
moodi

nad on tursunud
ei verest ei valust -
sopast
mis küünte alla on kogun'nd
nii nagu vaikivad kujundid
kivist taotud
peidetud kiriku taha

 ma ei ole müütiline Zoltan kreekast
võin seda sirge seljaga öelda
milles looklevad ussid
olen göötese tagatoa märkmiku
kustutatud leht
mille isegi olematu nägu
muutub koos päikese suunaga

kuid siiski

kaotades igaviku värvid
kiriku vitraažaknalt
arvavad mu dendriidid
edastavat maailma impulssi
hetkelise juhulolluse pärast

''Teeäärne koerake'' (LAENATUD PEALKIRI)

Pealkiri on laenatud Cezslaw Miloszi raamatult, mis mulle väga meeldib. Selle pealkirjaga tuli lihtsalt üks väike pildike pähe.

Suured mehed läksid. Tõsiselt suured, mitte hetkeks. Nende hõbedased käekellad särasid päikse käes ning hästiistuvatel pintsakutel polnud ühtki plekki. Nad rääkisid kõva häälega :
''Härra Northberg, mida teie arvate Dawesi plaanist?''
''Aga kuidas on investeerimisega? Julgete oma raha veel paigutada?''
''Jah, säärasel pingelisel ajastul..''
Suur Nothberg kõndis, pea mõtlikult longus, samal ajal kui teised suurmehed ta järele justnagu pesakonna kutsikad jooksid.
''Härra Nothberg, härra Nothberg rääkige meile ikkagi, teie olete ju ekspert.''

Aga ühe kase kõrval, kollaste lehtedega pargis, vaatas neid väike koerake. See oli üpris nooruke taks, kelle käpal punetas sügav lahtine haav. Koera üks silm oli juba valust suletud, samal ajal kui teine, abitusest pärani, mööduvaid mehi vaatas. Ta istus peaaegu hiirvaikselt, mitte tahtmatusest, aga suutmatusest metsikus valus rohkem kui üht kerget niuksatust esile kutsuda.

Härra Nothberg vaatas isalikult oma püüdlikuid jüngreid. Ta köhatas veidi ning ütles siis kõlaval häälel :
''Seltsimehed, minu arust on tähtsaim jääda kõikide väliste murede kõrval inimlikuks!'' Poisilikud kuulajad, võlutud kõneleja vaidlematust autoriteedist, ohkasid lapselikult ning kiljatasid siis : ,, Muidugi, muidugi! Jääda inimlikuks. Enne ligimese armastus ja alles siis raha!'' Nad kalpsasid võlutult oma õpetaja järgi, jäädes ikkagi suurteks meesteks, kallite kellade ja kulumata kingadega.

Suured mehed läksid. Nii, et keegi ei julgenud neid  vaadata. Nii, et kõik tahtsid neid vaadata. Isegi päike tõusis säravamalt esile.Aga keegi ei märganud teeäärset koerakest.

pärastlõuna lõhnad

Söönud kõhu täis, vajus Norman pikkamisi pingile. Ta tüsedavõitu kõhu väheldased lihased lasid pingutusest kergendunult lahti ning laskusid minnalaskvalt toolile. Mees lasi endast välja kerge ohke. Juba uinumise lähedust tunnetades, sulges ta silmad. Väikesed pildikesed liginesid talle, pisikeste kübaratega mehikesed.

''Meie oleme unesaadikud, Norman'' teatasid nad.
''Jah, me tulime sulle und tooma. ''
''Ole nüüd hea ja unusta kõik.''
''Norman.''

Norman tundis kasvavat lahtilaskmisihalust. Mida kõike on vaja lahkumiseks? Mida raskem on loobuda, seda ahvatlevam see on, kahtlemata. Mida rohkem Norman seda mõtet peas liigutas, seda raskem tundus olevat uinuda. Ta pigistas oma rasked silmalaud veel veidi kõvemini kinni ja hingas peenikest õhku.

Teatud peen hõng tungis ta ninna. See tantsikles pisikeste jugadena mööda värelevat õhku. Oli õhem kui tasane tuul akna taga, kui vabisevad lehed. Laulurästad jäid vait ja kuulatasid. Hõre lõhn tegi endale teed. Ta möödus tänaval kõndivatest inimestest, valesti pargitud autodest, liigeredalt siravatest tuledest. Ühemõtteliselt siirdus ta ainult mehe suurte sõõrmete poole. Ta oli minetanud kõik ja nüüd oli ta kohal.

Norman taipas äkki ehmatusega, et unesaadikud on kadunud. Ta kompis kätega õhku, arvates et neid varjavad nähtamatud barrikaadid.
''Kus te olete?'' päris ta ehmunult.
''Sõdurid saadikud?''
Aga keegi ei vastanud, ja pärastlõuna lõhnad tungisid aina selgemini esile.

päris-

''Minu lummuse katedraal, sügistuul'
 vananesin tänades''

Czeslaw Milosz ''Teeäärne koerake''

Walter Naysmith's confession

Mu hing on sõge ärplev saatan
kes tahab vastuseid, ent küsimusi ju ei küsi
ta tardund mask küll kaugele ei vaata
kuid udupilgus juba hõõgub süsi

Ma pole eland kaua, vaid mõni viiv
ega tea, mis tukslev vereklomp mult nõuab
mu arterites hulbib hõre liiv
ning mõttepõllul pesitsevad põuad

ent lihased on ahjusoojad
ka kõige arem kiud, ka kõige pisem
mul ununevad maailmaloojad
ja uue taeva loon ma ise

kiskumata pooled

Mul pole tungi tunnistada
nende moodi, kes ei laula
aga kes siis minu soove küsib
pole jõudu kantud olla
välispool lainte süli
ent viibin sfääris
mis ei paigal püsi

ma pole iial tahtnud mullastunud olla
ega uss, mis mullast välja ronib
ei ole iial kihand püüda leegikihart
kivistunud ilmet
majakaviirg ent mulle valetpidi vilab
varjupidi päikse õilmset kirmet

mul pole kärmet  maailma kuube
nööbitseda
ka pole tahtmist luua suuri sõnu
vaid siiraid silmi salamahti
peita soojusega ühte kappi

ta andke mulle tosin kuldset krooni
ning ühes säraga kõik ahnitsege
ma pole eales lootnud uhket trooni
mu üle vajadusel valitsege

ent jätke mulle minu õu
ning rikkumata ju veel
uued soovid

te jätke mulle minu kiskumata pooled
ning liblikad, need ju nii noored