Ümberütlemine elik taassünd rõngasteel tiirlemine

 Ülealamõtlemine 

kui ilu võidab valu 

Nii hea nii soe on olla 

Mitteolla olla 

Küpsev valgus 

Tagavaatepeeglis 

Kanda 

loobumise loori 

Tunda 

Hääbumise hämus 

Enda 

Rõõsset põsepuna 

Nigu 

Ümbersõidu võlu 

Või siis 

Koiduõite värskust

kui kosmoses lõppend on torm

kuis jätta maha 

seljataha

endasse kõik mis kallis

kuis kanda anda

maailmakangast

toone mis pole veel valmis

pole veel loodud

ilmale toodud

su tähti ühendav ilu

ühele öeldud

omale mõeldud

öhe lähenev ihu

kokkuvõttex

 kõige rahutumaid hingi 

 rabedaimas rahesaju

säästis üks sihilik stiihia

möödunud masinkirja maagiast

kas korjan veel pilvedelt liilia?

või raamatumaaniat

või päästvat kolimist -

ei. 

teeselda paiksust

märgata vaikust

ning võtmete kadumist

 sõit öö lõppu

kus vagunid on tühjad

ja tihedad

mistõttu mistõttu

nii kibedat lahendust 

ihaldad?

Valu mis ei tee haiget

 

Tema silmade läbipaistev kuna, tema kahvatult läikiv nahk ning meeletud juuksed meenutasid mingisugust keelatud valgust.  Kujutasin alati ette, et ta on mägedest röövitud, sealt jõuga ära viidud, kui jälgisin ta silmades aastaaegade lõputut vaheldumist, tormide ja valguse, sõja ja rahu pöörast vastuolu. Inimestega rääkides muutus ta alatasa reipast morniks, siis mõtlikuks v koguni melanhoonseks ja kuigi teda peeti üldiselt äärmiselt seltskondlikuks kujutasin tihti ette kuidas ta röökava naeru saatel tasapisi lendu tõuseb ja teistele nähtamatult minema hõljub. 

Mõtlesin, et vahest tas kasvab mingisugune meeletu taim, mis oma januste võrsete ja lehtede ja õitega kogu valguse endasse imeb. Vahest ta oligi nõnda endasse kasvanud, et igasugune jäädvustus osutus võimatuks - filmilindil nägi ta tihti välja kui lõtv keha - kui valesse muuseumisse sattunud eksponaat 

Tegelikult selles vist seisnebki traagika - arhetüüpide lunastus on nende universaalses ja kuigi tõejanune vaatleja topiste tagagi kuigi kaua aega ei veeda, peab ta neist ikkagi lugu, võõrkehade puhul aga aetakse austus tihti segamini hirmuga pimeduse ja piirjoonte ees.

Sellele mõtlemine tekitab mus üheaegselt ettevaatlikkust,alalhoidlikkust jarahuldusr ning ma pole kindel kas see on tingitud inimhinge ulatusest või seda ümbritseva maailma haprusest või hoopis uljast himust mis tuleneb mingisugusest võõrast keelatud vaatemängu tundest, saladussepühendumisest.

Meenutan kõhedusega tema järsku läbitungivaks muutunud pilku ja otsustavaks muutunud hääletooni, justkui vaataks ta mind altkulmu üle ninale langenud olematute prillide. Justkui mind noomides:

"Näen unes, et olen lõpmatu suures akvaariumi ees. Teisel pool klaasseina on kõikides suurustes ja värvustes kalu, kaheksajalg, haisid. Nad ujuvad sundimatult, vabalt, ja aeg-ajalt heidavad mulle teadlikult ükskõiksed pilke. Nende pilkude sünkroonsus on veidi liiga täpne, veidi liiga juhuslik et olla kuskil koordineeritud. Selle juhuslikkuse täpsus hirmutab mind ja otsin toetust, ent olen enda ümbert kaotanud kõik - inimesed, seinad, esemed. Sel hetkel kahtlen, kumb meist tegelikult kumba vaatab. Kumb ujub akvaariumis ja kumb ujub lõpmatuseni. Mõistan, et sel pole vahet ning seejärel ärkan kohe mingisugusesse rõhuvasse rahutusse. Mõistan et vajan kohe tassi kohvi ja pean unenäo unustama. Taevast kallab lõputult vihma

andromeeda lõunas

Keeristes on keeristes on keeris on valgus on äike on äike on valgus on müras on müra on valge tuul on kaja kajas on kaja on valguv seiklus on kollakad jooned on sinakad jooned joontes jooned ja raamide võnkuv rütm

Kujude kosmos lõhnab koduselt

valesti kiikumisest

sümbolisõja häbelik taandumine

tandri pöörane vaikus

kaikuv häbelik segadus

ebalus

tahe

lahke kasvamine

ülespoole minek rööbiti

öösiti

juulikuu sinekas vines

absurditar

 ma kähkusin maailmalavataevaladva poole

ettepoole kukub kevad värvi kuhjub taevast alla

mõned lõuendist on jäänud kahjuks maha

tulevaste põlvede nõutuses

lahendite despootia

avastusdüstoopia rakkes

leebem kevad 

tuultestahkumiste hooval

unetoa helgel seintel

valgem tunnel öhe lõppu

liikluses langes lund langes lund

  valguse väljakus pakiti žabloone läbipaistva kile vahele

nõnda võeti arvesse varasem mure tumedate pilvede pärast j

ja läheneva kevadetuntav lõhn

väljaku lõpus karjus üks fanaatiline mees lauto saatel

mõnel olid kasukad ja natuke palav

pilved aina hajusid ja aeg-ajalt jäeti joonised pakkimata

kõikjal siras samasugune silt "turist"

varsti oli valge ja žabloone visati hooletult hunnikusse

vormi vormile kuhjates kuhjus ka rahvas 

nõnda jäeti suminas mõni viisakus ütlemata

see läks mööda nagu oht sajule

ka turuliste tunglevad kogud libisesid üksteisest mööda

hargnesid taandusid õhtule

ja kõikjal kiras üksainus silt

TURIST

liftis ootamise mõtted

mõnel juhul ei saada kunagi teada kahte sorti pimeduse võimalikkusest, mis põhineb vormi aimamisel.

mõnel juhul ei märgata öösel heledaid viinapuuvääte

või kuis minevik kukub maha kukub maha liiga kaua

kaua kaua  kustub  igavene vihm

ja põllud tõusevad taamal taamal tõusevad taamal kanges valguses

sunelmas suletud unelmas viirguvad rohekad

õunapuuõied õnnetud õied hõllandushelmed

looklevad maha looklevad maha kiiruse taha

pimedas pimedas pimedas

lõputu kompamine

ääreveerel äärdeveerend kustutatud märkustest

 olen külm ja mustas kuues

öelnud tuhat rasket sõna

mille üksik pintslitõmme

minettuse lubab

ma olen vasest

ühte jalga vedav

vabaduse antinoom

vaikin parem

liilia ega

strelitsia kasva üheskoos

 maailmavaateid matva müüri vahel 

oli üks pisike pragu

kus alati toimetasid kõiksugu

töölised ja nässakad

sipelgad ja prussakad

kes inimliikluse vaistlikku

turvatunde taga

ronisid mõnikord mööda krobedat seina

nõnda kõrgele

et hommikul oli häbi tulla jälle alla

sammaldunud auke katki kraapima

vaatemäng

 kestis 35 minutit ja 42 sekundit

hiljem pakiti suured jalgadel vihmavarjud, kitarrid, trummid ning lavatehnika autosse ning sõideti ära, punakate vurrudega valvur keeras väravad lukku ning pani teevee tulele. tema putkas virvendas lünklikult reporteri õhinas pale. 

samal ajal hajus publik mööda ilma laiali kui unustatud hõim. pimedas helkivad autod sulgesid ihuliikmed et anonüümse mühinas linna laiali hargneda

siis kattis etenduse väljakut vaid laternate heitlik loor ning öössehaku jahe hingus. see oli väljaku viimane vaatus. hiljem ei juhtunud enam midagi. ainult õues sadas sada aastat vihma.

kaasaegsete poeetide ahistav sümmeetria

 me näole langend raske loori vari

pikkamisi pimestab

ja igavikkupääsu morni vahi

salamisi minema

ehahakul tarib

mei ole ammu tihkand päristõveravi

kuigi valgust haavast ammu purskab

ja meelelt meeletusse tuikab

mineviku nurijahi

ehk ongi kaasaegne märter

see kes kõigest loobub

ja enda saatusest on tihti purjus

või too kes

risti kandes endast joobund

õiekroone muljub

nägemus-tunnetus-joon

ma olen unelmas

su kullakarva juuksed

helgivad kui päiksenõelad

sääl seisan pimedas

ja kannan julmalt tumendatud prille

see on meis mõlemas

hülgamise vastik rõhk

ja lauahõbeda

kukkumise pinge