ma vihkan pragmaatilisust ja arrogantsust. kas üldse pole olemas kuldset keskteed. välja arvatud teatraalsus muidugi.

üleüldiselt on hea kujundamine ja halva kunnistlikust vältimisest tekkiva teeskluse vältimine, üks jubedamaid asju maailmas. ja üldse on pärast gabriel.g.marquezi lugemist samasugune üksildus. sõnaseletamatu melanhoolia. jube, kui aus olla.

ja üldse, huvitav, et nobeli preemiat jagatakse muu eest ka, kui ''maailmapäästmise''. kuigi väheke esinduslikkust jääb ikka maiguna külge.

kas ma olen väga väsinud, väga ideevaene või mõlemat, aga ma tunnen ennast hetkel nii klaasjalt.