kraabime teemantit

sest siniste juustega taevast
ja kirsiõitest mis aias ei kesta kaua
nad võtavad ruumi
piisava verega jugadest
kui silm ei teravda
või udusest hommikust saab maalida maailma

aga lõpuni elada
kui keerlevate viiside vahelt
sõrmeotsaga puudutab tõde

mu helehalli silmi,
pideva teadmatuse värelevaid järvi
kui voogavad läikivad jõed
need peeglid
ma puhastan hinged, heegeldan õnne
mis kurbusest on heledam.

kõik pöörleb

Ei või märgata varje mujalt
ja kui tuleme siit on lahkumine eilne
palun olge
tagurpiditeisipäeva sülitatud veeloigus
sest pahupidi taskutest võib
õnne korral leida kulda

oh kahetsus on vana
miks pöörate õunapuud sukanõelaga
mu südamesse miks
kõik sulab ühte nagu vana ahi
mägedega maali all

kui kleepuv vaas kohviga koos
on liimitud vastu lauda
ja silmad ei seleta haiglavoodist nägusid
ma olen unesegaduses siplev
haige