sellel sarvedega kajakal Abhaasia kohal oli palju rohkem automaate kui tervel grusiinide polgul.

siin blogis olev proosa on enda lõpuks joonistamine, mitte korralikult kirjutatud.

katkend ,,vahetusest.,,

15. september, 1991.

Ma olin veel elus. Veretu voolav lima ummistas mu elusooni. Ma põlesin, jäätusin, hääbusin. Kõik ümberringi paistis kui solgitud elukärg, kui värvitu valgus. Kuskile oli vaja mul põgeneda enda koltunud ilmega elamust, mida tarvitsesin naiivsushetkedel nimetada koduks. Ma vajasin väljapääsu, varjualust.

Pikka aega olin ma jalutanud, kui jõudsin taas tuttavale puiesteele. Hõbepaju väravad avasid mu jaoks uue lõpmatu teeraja. Ma ei jõudnud niiviisi sammudes kuskile ja ega ma ei tahtnudki. Oli kummaliselt meeldiv nii sammuda, midagi tundmata, ja vaadata taevas lookavat kuud, oma ainukest sugulast. Mida kauem ma edasi kõndisin seda rohkem hakkas uduvõre oma villaseid müüre mu ümber kuduma. Kui uue tarkuse algus väreles mu kehas.

Ma olin unustamas valgust, igavaid päevi, põlatuid inimesi, korduvaid elupõlvi. Olin unustamas kõike, mis siin maailmas oli nii võlts ja hägune. Kõik kaduv voolas mu seest välja ja ma täitusin tõega. Lõpuks istusin ühele kasteniiskele pingile, ahmides endasse maailma.

Sel hetkel algas taas vahetus. Öö tõusis langes, keerles vikerpilvede tantsisklevatel varjudel. Vihma sadas üles ning alla, kolmnurkselt, ruutjalt. Üks kull, teise järel huikas mu kõrvu tarkust, tõusva koidu varjust kuuldus orelimängu, ma tunnistasin reekviemit. Jah, r e e k v i e m i t. Mater glorie. Mu genus tahab mind. Ja varjudega täitus kogu õhkkond, kuni puudest said sfäärid ning maast sai õhk.



Ma ärkasin üleeilsel hommikutunnil, sellel samal mäel.  Mäletasin ette ning taha, kuid olematu tulevik piinas mu taju kui mineviku kammitsev piits. Unenäo ruhmuv loor hingitses mitmel maailmatasandil. Kardan, see kordub hommegi, eile ja üleile ka veel. Päästke mind, keegi.

ööulmne

    1.
Märk
contrahakk, valgus mõistus
sirelite valguv lilladus
kuiv õis, roimund
sügislehtne hõllandus
öömurel kibe

       2.

üks kaos
on teise oma order
redel ilma
asteteta taevasse

        3.

Igal kõnnitee kivil
on elu
vaame minakuju
vaatab Pärsia kõrbe
pilguta
ja ........
katki oli mu
molekulbukett
rabanev mina
rabanev
näitsikute oja.

ööulmne sinu lõhn on minu veres
nüüd hall on iga ajajärk.

ruudutus,seinatus, ruumitus

.....
pirr-pirr-põrr.

Papist mehed laulavad kord-mööda
maailma hädast, maailma valust
papist mehed, siinsamas, näe !

papist mehed ehitavad
maailma häda valudeta,

klaasist gloobusel
mis kukkudes
vaid jätab killud

Punast värvi peaga literatuuriprofessor elas kahekordses majas nurme tänaval.
Aias nukrutses kass.
Kuidas saab värviline maailm muutuda mustvalgeks ?
Ja punased juuksed halliks.
Literatuuriprofessoril oli kalkulaator.
Aga numbrite keel on märkidest tähtsam, ja seetõttu ta seda kasutada ei oskanud.

Mis on üldse loogiline mõtles ta ?
Kas minu kassi kolmnurkne pea või roiet purustav kuulikild.

'' ju mitmes elu mul minu nägu on muutunud
igast lävest ja peost millest astusin üle
sündis uuesti perekondlik kevad''

Paul Eluard.

volbriöö vajus kiirelt  mägedele kui hääletu udu vaibana üle soo.
ka tema oli seal, ta silmad helkisid kui verised teemantid, ta tuhmhall lakk voolis kandilised näojooned veelgi kohutavamaks, veelgi jõulisemaks, rõhutades neid kohutavaid teravaid põski.
roimahõngu õhkus temast kõikjale.

sel hetkel täitis mind vormitu hirm.
põhjusetu paanika.
miks ma kardan ? ma olen vari, mittemiski, nähtamatu ollus.
teadsin, et ka hirmsaim mõrvar, hirmsaim deemon ei saa mind riivata.
ma olen vari, tühjem kui õhk.
mõte tühjusest hoopis soodustas mu hirmu.
kuulsin üle mägeda kaikuvat üht kõla.

olen vari
tühjem kui õhk
ent paksem kui veri
mu rinnus on rõhk
ning on kätel on veri
seest koondub üks voog
üle mägede ruttu
kõik vaimud ta toob
armutult kokku
Hermes juba kohal
heisake lipud nüüd üles
deemoneid vohab
Mefistofese sulest
kaunidust palju
ka kurjuse käel
enam eluga sa harju
kui Helenat näed.

ning uuesti, ning uuesti, ning uuesti.
ma järsult endas tundsin vajumise sundi, ning iga  mägi kui hiiglasena mulle laskus.
siis itkusin, ma tundsin kadumise tungi.
Oh, Päästa mind, oh õilis Karsklus.


jälle tunnistasin teemantsilmi.
need põlesid endise leegiga.
ma tundsin nagu kiikaks temagi mind näljaselt läbi õhus virguva tormi.
ta ei tulnud, ta ei püüdnud mind haavata, kardan, ka selline võimatus oleks tal õnnestunud.
ehk teadis ta, et tark jätab otsustavused viimaseks.

kuid  ühe pussi torkasin endile ise südamesse.
jah, ma läksin teda vaatama.
oma Helenat.
sel hetkel ma ei tundnud, et olen vari, ent oleks tahtnud seda tunda.

ma pidin enne midagi kirjutama.

masinlikult näris ta end kui rott läbi seinte.
sellest on naljakas rääkida, kui oled surnud.

aga seinad olid tõepoolest hirmsad, tuhmkollased, värvitud, koltunud räbalad.
siiski see on parem kui ümberkaudne valge hullumeelsus.
selle küla rahval oli alati komme kõige hullemat välja mõelda, valge on ju kujutluse tanner.
ja nii tühi, nii piiratud, nii abstraktne. lausa lämmatav olemusetus.

ma soovin, et mul oleks samuti hambad.

ent ometi seisab tontlikult iga seina taga liikumatult jälle uus.
kui trooja müüridesse mähitud hingitsematus.

ent mis rääkida hingamisest, kui oled vaim.
vaim saab vähemalt ühe müüri tagant teise taha piiluda.

'' ta tuleb nii kui nii'' mõtles rõskus '' ja kui mitte, siis on alati võimalus, et hetk on ise enda sees juba oma olemise välistanud''

tehke uks lahti
tahaks välja

jaheiaitähkootudmõttetudtundevarjud.

Proteus ma olen
muutun tuuleks
ilmsed kellukesed
laul mu kõrvus
igavesed lubadused
mägede hõbejad tipud
pärllinnud zeni-hoos

minu kuju nüüd on
õhk
igavene kadumine
sõnad, need on ajapiiratud
ent vabadust ma tõesti pärssida ei malda
ma upun kristalli
idakaarde
buddha õhku
ja kiirelt käib kell

vahetus
teretan Ulyessi
klaver seinal
vastus
võrgud üles
ohvrid välja
pettumus, petetus
ja kiirelt käib kell

tõmmakem paralleele
Nereusena ma vajun uttu
pihlavalendavasserõõska
ihkan tuisku
ihkan lund
ent meepärna ulm käib üle
minu sõõrmei
ennasttunnustava huku kosk.

ma olen elus, hukkund,
selge maskiga
vilets saatür
valigem suunad
valigem kannel
ma tõusen langen
peegelpuiesteealleel

''olen olend avangardismi maalil
sürrealistlik robotmees
aje tundel teod
mu peitenahka koorib
ja samas uute kihti peale loob''

hulkur saab olema uue teose nimi

mida ma üldse teen
ütles kongressmen
oma kullast laua taga

jälle enesevaletamine, kinnitsükliline mäng, etteennustatava lõpuga võidujooks.
miks sa  oled, miks ma nii teen.

olen sellel igavesel tänaval
maaglisel tänal
lapsena, suurena, raugana, surnuna

ma näen kuidas lõoke
väiksemale paneb tera suhu
väike tuleb suuremale lähemale

lihtsad asjad on rohkem väärt kui viisakused

laste siirad küsimused
siiras naer ja uudishimu
aisana, vaid see mulle meenutab,
olen inimene.

maailmavabadus
on ükskorda seitse joonis
luuletajate konsortisumi
koosolekul puiestee tänaval

maailmavabadus
on kinnine parabool
rannal kõndivad jalajäljed
eile täna igavesti
teadmine et eilne öö oli täna
juba ära


maailmavabadus
on kvintessentsi märgipoolus
leibnizi üks kaks ja kas või tuhat monaadi

maailmavabadus
see sammub üle aeglase limase
voolava aja
viskoosse aja
ja tal ei tule see välja

idee->soov->tahe->kihelus juba kirjutada novelli.

ma olen ühte ja sama unenägu näinud juba 4 aastat..

Sa tekitad mus tagurpidised peeglid
looduskurvad fresko-maalid
vihmanukrus välisfasaadil
üks mõistmishetk on igavane
ka mu plastiknahk
mis koorib end võibolla

öö annab selgust
üksikuteis sõnul
jää magusast peegeldusest
kui uue kumaga kirsiõisi
siis talv saab kevadega üheks
sügis sumbub nägematusesse

ma ei taha olla eduard viiralt
su pilk kristallist sätendab rohkem
mu suu jäätub kinni.

seal koondub maantee taevastesse
olümpose selgetes lätes

Knut Hamsun küll lähima 3 kuu jooksul mu plaanidesse ei mahu. :(

PENDERECKI ON AMAZING

ma teen külmavärina projektsiooni
ja sellega ristub lapselik nimetu hirm

Spinoza eetika
Alternatiivmatemaatika
Dadaism
Sürrealism
SalvadorDalism
SigmundFreudism
zenbudism
taoism
tiibetism
impressionism
faust
kvantfüüsika
üks
kaks
kolm
pooluned.
vaimkardinad
terendused
mediatsioon
Jorge Luis Borges
Paul eluard
Magneetiline jõgi.

nimetu hommik,
ning äratus, ilma jäämine.

              1.

Sõna on märk
pole võimatu
mitte öelda
mitu kuju märgil on

             2.

Pilvel sibab paksu
põrsas
lapsehingevabaduses
ent mina, väeti, kardan kõrgust.

              3.

Amfiteatri-verd
Saab ainult publik puudutada

            4.

Mu unes on antiikvaimud
ning öös on kõla igavene
ent päeval sammuvad savikujud.

           5.

Oh, kui oskaks vaid ma
Kreeka keelt.

          6.

Sõna kivi
puudutus kui söestund muld
seiskumine
kuivand silmad

        7.

Jah, ma peeglist näen vaid
kuivand silmi

        8.

Üksi olemise võlud
tühjus-pime-tühjus
vaikus
ei mingeid ilmutusi

        9.

Madal taevas veelgi
madalamal püsib.

       10.

Märkidest insenerid
ehitavad ainult
viirastusi.

       11.

Kui teaksin sõnu ma
siis kirjutaksin luuletusi !

Mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et miskile jõuab kõige lähemale sürrealismi, teda võib-olla mingit moodi riivates. Also on mul hea meel, et ma suutsin oma olemuslikkuse koordinaastikul jälle ühe küsimuse lahendada, kuigi seal on tundmatut-määramatut veel oi kui palju.

orpheuse kombel
ise istun kaldal
siksakruudulisekaabu
jõepäikse peeglid
võivad teha minu laulust oodi.