noorus

sada nõtket masendust

alustavad ringkäiku 

kidurate heinade

kuldses hämaruses

neist kõikide sõmerad varjud

libisevad tõusva kuma najal

alla

nagu liumäelt sõitvad lapsed

oma hinge tundmatusse

sügavikku

surematust valitsejaist
aegumatust kirjanikest
on nüüdseks saanud
väiksed kivid
tihkes mullas

suu ja silmad
liiva suletud
jälgivad nad uue vaimu sündi
ning paluvad talt vabandust.

südasuvises videvikutantsus
saan jälgida inimeste varje
kes kiirteetuledes kihutasid
igavikku

nende lõpmatud osakesed
naasevad päeval
tõustes lagedatel väljadel
tasa keereldes
taevasse

ja järsku tajun paratamatust
inimene on hüpotees
rõhudes oma kadumise võimalikkusega
olemise kergust

kui panete kõik tuled kustu
võin panna uksed lukku
ja katsuda väriseva käega
klaasitagust Fausti südant
esmakordse
õrnuse ja hirmuga

kurb kui mitmeks
pudenevaks sekundiks
arvan seda tegevat
p ä r i s e l t

augustikuu

Võiksin kirjutada ennast välja
proijtseerida minimalistlikult ahnitseva
kahepaikse koiduingli
raekojatänavatele veiniaurudest
naeratavana emajõe sumedust
hingama

see oleks minu
kümnetuhande neljasaja viiekümnes
kord
näha miljondiku
maailma mõttetuist mutridest

igast kulunud mõttest
kahanedes ning tasapisi
saades suuremaks

Nevski katedraal

Kui kaugele on vaja vaadata et puudutada Edvard Munchi?
Igast kontsentrilisest ringist kasvab välja uus elu
uute juurtega uute südametega
kõrge eeben

Jättes kõik maha võttes kõik kaasa, liigun läbi Faulkneri räigelt lõhnavate roosipõõsaste ja Joyce unenägude, mis andsid mu aastakolmikule allee, mida mööda kõndida.

üks,kaks,kolm hirmu ronib alatasa mööda kuusammast Pühajärve kohal üles
ja kukub alla.

noh.noh

Labane kõrgpärasus
imeline keskpärasus
vapustavalt kujundlik
võltsmarmor-Caesar

laiutab tuntud Tartumaa
eakatel tänavatel