on midagi nii irreaalselt
aeglaselt lõpmatu kaugele tormavat
võõ(ii)rastust
Tarkvoski valgete linade
hullumeelses tasakaalutantsus
liuelda luuletuste poolde
rütmi rõhutades
maailma mõttetust matkides
ja hullumeelselt hinge hingates
ühekorra
jättes juhuslikult tulnud tunded
