Raamatukild

Pisasjad loevad!

Loen Jaan Krossi ''Paigallendu'' ja no NÄTAKI! on väljend ''kinnas oli nagu sale kajakas''. Ja ma mõtlen nomaeiteanoh!
See rafineeritud pisikene tabav teistsugusefraasine kõnepruuk on mingi kole intelligentsusemõõt küll, mis kõige hullem, isegi mitte ironiseerides, vaid päriselt!

Ja need pisikesed ladinakeelsed fraasid seal vahel, ma ütlen, ainult õigetes kohtades ja mul on see meeliülendav nii tohutult harv tunne, et ma vestlen kellegagi erudeerituselt must mäekõrguselt üle olevaga, aga mul ei ole üldsegi mitte piinlik, on vaid harras soov kõike kuulata, meelde jätta ning seda millimeetritäpset vaimurikkust hinnata.

Lakooni grupp

''täitsa algul sa avad
vabalt oma silmad
sama kergelt kui jagab
hommik oma ilmad''

minu nooruse kirjutatud.

ma mõtlesin nooremana midagi muud, aga nüüd jälle tuleb teistmoodi välja
ei tea kas õigemini v valemini.
Parmenidese metamorfoosid tulevad kohe meelde.. olen Kunderalt nii mõndagi õppinud.(hahaha)

käisin täna kunstinäitusel ja sattusin antiikskulptuuri(reproduktsioonidest) ikka päris meeletult vaimustusse.
vanaKREEKLASED!

oioioioioi.

fiktiivsed endalootusväljad

Arvo Pärdi muusika mängib.
mõnel õhtul on iga õhumolekul välja arvestatud
nii pingul kuukiired
õhus
et
Jessenin ütleks ''Kurat teab.''

mina ei tea eriti palju

ma tahaks küsida viimaselt
hämarikuhaldjalt
kas ta mäletab viimast poissi
maagiliselt põhjata jõe kohal jalgu kõõlumas

ja kas ta mäletab seda tühjust mis avanes
kui kõrsikute krabisemine oli vaiksem
ritsikate viiulist

ja kui see viiul kaebles terve öö
ja vees pahises mõni üksik latern

kas ta mäletab metsa lõhna
varjude lõhna
ja tuulevaikuse kurttammust

kas ta mäletab kui vaatasime aknast välja
kuidas kuldne helk kadus heinatelt
leegitsedes nii häbelikus tules
nii lõplikult
et me teadsime
pole homme enam heinamaad
on üksildaselt mägedesse sõitev tuul.

päevi läinud päevi
purskkaev Viini tänavatel
ajab ringi
kaua laulab ammu surnud bard?
ühes kaua väsind
halli haisva merega.

unustuseämblik *

Kahekesi minnes ei võinud nad iial trammini jõuda. Luisa vaatas aina kurvalt oma sõbra poole, kes talle nukralt pead vangutas. Ei veel. Möödus tunde, aga tee näis kogu aeg olevat sama : ühesugused savimajad vahetusid kõige kergema erinevusevarjundiga.
Lõpuks jäi Luisa pahaselt seisma, käed puusas, ja käratas
''No jumal, kaua võib.''
Joan aga kehitas mõistmatuses õlgu.
''Noh?''
''Annaks jumal sulle kannatust, Luiiisa. Mina ei tea ju..'''
''Jah, seda sa korrutad siin juba päevi!''
''Päevi.. armas on möödunud ainult paar tundi.''
''Ja ikkagi pole me trammigi näinud. See pidi ju paar kvartalit eemal olema.''
''Kas sa näed seda kõrget tänavalgustit eemal?''
''Näen!''
''Ütlen sulle, et seal kus säärased valgustid lõppevad. Oleme kohal.''
Luisa vaatas otse ja nägi lõpmatult pikka sirget teed, mida ääristasid mõlemalt poolt kõrged valgustid. Puudest ei olnud ühtegi jälge.
''Ja kui kaua me nii kõnnime, tarkpea?'' küsis ta Joanilt.
''Oma paarkümmend posti, sõbranna, küll sa näed, siis lõppeb tee hiiglasuure sfinksikujulise majaga, lähme uksest sisse ja teisepool maja ongi trammijaam. Sealt saame valida ükskõik, mis trammi me tahame.''
''Hehe.. sfinks, Barcelonas. Joan.. sa teed mu üle nalja.''
''Ei.. ja muide Gaudi tehtud.''
'Mhmh...'' Luisa raputas tusaselt pead ja kõndis edasi.
Mis see mees endale ometi lubab, võis ta mõelda. Ega ma pole mingi naerualune.. kah ma talle olen mõni tobe narr, kellega end lõbustada. Ja trammi peale ka ei saa. Kui Jextera ja Ignachio seda kuulavad, milline möku Joan on. Ei suuda mind isegi õigesse kohta viia. Küll nad siis naeravad ta üle. Jah, näeme kes viimasena siin veel naerab.
Ent möödus kõigest mõni minut, kui nende ees kõrgus suur marmorist sfinks. Hoonel oli kolm ust, iga järgnev uks teisest pisut kõrgemal. Hiiglaslikku marmorfassaati kaunistasid mõned üksikud sumerite tähemärgid.
''Misasja?''oli ainus, mida Luisa suutis kogeleda. ''Mis asi see veel on?''
''Tss..'' astus laiade raamidega prillikandja ligi.''See on keelatud linn. Ja üldsegi ei tohiks te siin praegu olla.Teie piletid, palun!''
Joan tõmbas taskust kaks kortsunud märkmepaberit, neile olid kirjutatud Lorca luuleread :

''Külmal purskkaeval puhkab mu süda hiljukesi.

(Unustusämblik, mähi
kõik võrkudega läbi.)

Seal oma laule laulab talle purskkaevu vesi.

(Unustusämblik, mähi
kõik võrkudega läbi.) '' F.G.Lorca

''Ole nüüd hästi tasa,'' ütles Joan Luisale ja võttis taskust revolvri.
''Aitäh,'' ütles kontrolör ning pani piletid tasku.
Kõlas revolvri klõpsatus.
''Nüüd lähme trammile,'' ütles Joan ja vajutas päästikule.

*Pealkiri laenatud F.G.Lorca luuletusest
see on mitte miski, ei tasu tõsiselt võtta.

vanabalzacimonumendi
lubjakivist
lõust.

P ä r i s kurbuse tundjad oskavad päris kurbust vältida.

petrooleum

kord kolmest kuust ma istun ühel toolil
ei mitte kuulsal, kullast leenil
on ees vaid tühjus
aga pole aega mõõta.
on jäänd vaid kühmus sõnad keelil

 aralt katsun valgust kaeda
ega tool mul seda lase
vaatepilt see piirdub laega
etüüdil kaunis rõõmsad kased

 on öö  ja vihmasabin
puhastab kõik HETKESE,
kus üksik õlilamp
on huugand viltust võõrast
käed seotult järsult tõusen toolilt
ja must lahkub miskit pöörast.....

maast taevase taevast maale

ei tagoret iial tahtnud ole
sepistada trükikojas
ei kuldse händeli
viimsepäevanoote

ma sulgen umbes
kõik solgistunud ojad
ning raevus rebin
seinalt kvoote

 te tulge alla klaasilt
tulge taevast
mis pole kõrgem pilvelõhkujast
ja säästke endit pööblivaevast
luuletuse katsujast

 kuu pole külm
üldse pole
ja minu metronoom
on surnult laual
naaber Quasimodo
pole üldse kole
on igal õhukirjanikul
kivist hauad.