Las räägin Teile ühest linnast
seal taevast sajab tuhka-tahma
ja igaüks seal saab mis kahmab
ka ausus pole mingist hinnast
õilsus häbis veetaks porri
ning heeros sureb, ei tea mit' kordi
nii palju verd siin valatud,
ent sureb vaid too ´´arutu ´´

kel hing on must, ta vaatab tornist
kuis mõistus,vapper langeb vangi
ei suureks mureks seda loeta
kui inimvaim jääb ilma toeta
just müüre ülistades nii
jääb kängu aru-iluviiv
kena hõbeaegu taga nutta
langeb tarkki ikka hukka
ei igavikku põue panna
saa ning viia pärliranda

kõik mällu ketrab taevaluuk
maalib kuule kurvad varjud
kurvad kulmud siiani
on alles kuigi ajad uued
ka plekid värsked maailmakuuel

kuid mis ei kao on tolmutuul
süda haavadest mis karjub
ning linn mis tilgani on põrgut
täis ning eal ei koolnuks hangu.