tähendusmaastikud

udusel laupäeval

on pagana petlikult laiad

ja üksikud

kuulda vaid on

mõned valekilked

lähedusseheitmismäng

eemal näen neid eksind pilke

tunnetusepeitmisäng

modus operandi

või autoportree

fööniksid valvsalt hargnemas
elutoa fraktalite nivood
valjus paigallennus
endakordamisemood

varjukortsudega
lõppemisealgus
lõpmetesimaalidega
tarkusulmavalgus

kahanemiskaskadöör

d-cherry


tagasivaatekangus

paigallennuhangus

etteruttamiserambus

lähendus

kui ta oma sinise ülikonna
ja kalli kaabuga
linlasenaeratusel
kõik inetud keldriurkad
läbi kondas

puhus pimedates nurkades
kollane sügistuul
palusid tal häbelikult lahkuda
et sisse hingata
ta võõrust
ning maalida
noorust.

spontaanne sümmeetria murdmine

tahaks ehitada puutetundlikke
õhulosse
ja saada suured valged tiivad
mis võiks mind linnuteest
kaugemale viia

kolm etüüdi

tähtest tähistet ööde
filosoofiapalavik
pundub ja raugeb
tõuseb ja langeb
on ennasttäis
ja alandlik
*********************************************************************************
loitsudes loodud
mikrokosmos
värhatab ja põletab
vaikib ja kõnetab
kuniks pimedus on
hõredam
ning hõllandus on kaugel
*********************************************************************************
koidu eel kumatud
uneärkamisereegel
hirmutav ja helge
virvendav ja selge
helendab
ning teeb meid kergeks

need hetked kus istume
pühapäevalihtsuse
tähtsusetu tähtsuse
vabaduselõhnas
&&&
mul on punased koertega sokid
sinul hästi naerune suu

Nietzschele

valga habeme ning

halli baretiga sorts

linnutee tänavalt kes

salaja maailmavalu mõõtemääratust

ümber valab

peidab end siinsamas 

natuke eemal

kassside luule ja kosmose 

vahel

 lõpmatu vihmaga ärklitoas

vahel vaatab ta kõrgelt inimkonda

ja inimkond vaatab tema sisse

Nad panid huuled teineteise suule
Et jagada vaikust
Mis purunes tuhandeks
Kirjuks liblikaks

Endise keldripoe seinal
Kus väiksena sai jäätist
On valge valega öeldud
Vabaduse saladuse
Lahenduse vanadus

Veidi eemal
Seal jäätund hetke
Unustusekeskendumismäng

Haapsalu

... kriitvalgel väiksel viigil
aeglaselt tantsime valssi
Ootuse teravad piigid
Ning augusti tontlikud viisid
Meid ajavad sassi
Ajavad sassi
Ajavad sassi ...

ahjust hõõguva
detsembri eakas särinas
Vermeeri neiu kurvad silmad
ja värvitud südamed,
kasterohust külmetand
päkkade sinakad sädemed
päikselt peegelduv naer
ja pilvede kujundlik jutt
muudavad tarkuse tühjaks
ja tühiseks

ma pillasin su maha
väike hõbepärl
linnud laulsid
ent toas oldi vait

ta mantlitaskus
südamelähedal
on musta tindiga kiri.

"sisemine karneval asendub rajuga"

hooletud tähed üksteise järel
range ütlematajätmine
ja samas selge nagu
peenikesed sädemed
nukraist silmist
uduselt aknalt peegeldumas

ta naeratuse
lahket mõistatust vaadates
ei saa ma kunagi teadma
kas sügis on temas
või tema sügises
ja mis selle kõige mõte on

arhivaar

kas võib hinge tulla see
kel pole sissepääsukaarti
mu sees on vähe ärev lind
ma olen mõelnud seda sünnist saati
mis on inimese hind.

üks kord nägin üht ogarat härrat
rongijaamas pikalt mind jälgimas
ta astus lähemale ja ütles
 osta maailmalõpupilet
ning mina
kogemata vastasin vist
tänan pakkumise eest.

öö rütmide salalik kõla

kosmose ranged reeglid
hindavad meid kui peeglid

universumi tasumata võlad

kosmose ranged reeglid
hindavad meid kui peeglid

aeg lahtub muusikasse ära

kosmose ranged reeglid
hindavad meid kui peeglid

ahas sügislumm sind tänan

kosmoses kaugel keegi
määrab me tühised reeglid

Ma sa te me
Ei jaaaa
Tee veel

Oli öö
Pole enam
Öhe kuu
Ulm ja eha

ilmutusele

su pilk mind halvas
küllastav ja selge
kui aralt võõrast maailma
vaatan

vihma kallab
ja meel on kerge
ei ole panuseid
kuid ikka kaotan

seal närtsib päike
põletav ja helge
ja kurku kinni jäävad sõnad


sust kerkind äike
- see on selge -
hingepõhjas kõlab

peitusemäng

sa peitud lapsepõlve taha
piima ja mustikate taha
vanade garaažide taha
lõhkiste põlvede ja
hämarate õhtude taha

sa peitud nooruse taha
armumise taha
lubaduste ja petmiste taha
hooletuse taha
külmade ööde ja palavate lõkete taha
veinipudelite ja minnalaskmiste taha

sa peitud kirjanduse taha
kuu tüünete varjude taha
raba haha ja pilvede taha
pimeduse taha


sa peitud
ning nii oledki vaba

Su südamekarp on lukus
kuid väikene vaikne laul
annab võtme.

kiri kosmogoonide pealikule

sa oled see,
kes suureks saades hajub
ja viirastusest kasvab vanaks
sa oled see,
kes kosmosesse vajub
ning igavikku joosta tahab

sa oled see,
kes maailmalõppu mahub,
ning kaob
kui kaduda on vaja
su ürgsest vormist tulnud rahu
joonistada tahan.

komeet

ma kivistun
kui vaatan videvikku filmi
ning tunnen kaose keevat hõngu
öö viirastub
ta peidab oma silmi
ja varjab lõpmatuse lõngu

kord unes mind,
vaid korra
surematus puutus
ning ruttu sain ma tunda
et miski minus muutus

ta ilmus eemalt, tasa
ma uskusin ta uhkust
ja ajapikku, aralt,
aimasin ta puhtust

kord unes ma,
vaid korra
surematust nägin
ta unustatud haual
mul käia on nii häbi.

Õnn peitub pisiasjades
südamepärlites
öeldi raadios salaja
Ammu
kui mere ääres
luuletusi hingasite

Selja taha kiikamata
Ei saanud te iial näha
tuppa jäänud noorust
Tuhandeks pärliks pudenemas