kass jalutab
tuult pole
päike ei paista

vaikus

hall maantee
tolm keerleb

ent pole kära

tujutu miljöö
ei luba midagi

kass kukub auku.

udune valgus
kui vikat
läbib sära


aeglane algus
helitult
teeb kära

edasi on raske
minna teed mööda
mida pole

tõde peegeldub
teadmatus on kole

ma ei oska
enam öelda
mis oli
ja on

õigel ja valel
ma ei tee vahet

ehk otsin ma üle oma varjust
ja vihma käes olemist pean paljuks

sõnad on arutud
ütlema
mis vaja

aega vähe on
et näha

kasutu pilk päikse suunas

inimtühi hoov
käratu mass
valutu vaakum

tõde palju kaalub ?
ja palju on sisu
vaja õnneks

selles tähetus taevas
on must katk
ja kokku on sõlmitud
kõik

rütm
ja valgus
kõik on kadund

sära ja teravus
on kadund


pime on

oli kord üks hing
ta seletas selgelt
mõttetest puhtalt
elas nii helgelt

oli teinegi hing
kes naiivselt nautis
tundetut elu ja
tundeid ta kartis

oli veel maailm
kaks õieti
neis maailmas haruli
naiivsust mõisteti

oli ka sügavus
kui seda nimetada niimoodi
sest piiratud sügavus
pole vabaduse moodigi.

meri vaikib
aeg peatub
on aeg

kõigeks tõeks
ja ilusaks
sujuvaks tuuleks ja aegruumiks
on aeg

tuul jookseb ja peatub
ning silitab su pead
et olla veatu
on puudu vaid read

read õnnest
ja päevast
ja tõest

tõest, mis on ilusaim
kuid ometi nii õel

õel on see vesi
ja piirid,

see ei ole aus
kõik mis juhtub

juhtuv tuhmub
sest ma ei taha
et miski juhtuks
spotaanselt


tõde on õel.

elutu on arutu
selle pikkus on näiv
abstraktsus on piiritu
otsatuil teil

võimatu on udune
ja tühjus on pilvil
käsutu, ilmetu
vabatu piires

kõik on nii piires
paha kammitsas neid
elutus piidleb
otsatuil teil

öötu on taevas
tähed on kadu
kuu säratust
tühi tühjus ei adu

säärane viljatus
abstraktselt kaos
on kokku koondunud
ühes pilvituis arus.

verinoor veri
on arutu
ja viha ses veres
on vihatu

verinoor idee
on mõttetu
ideekaev on põhjatu

täitmatu aim
piisatu valu
lõputu aru
näotu nägu

tõde on siin
ja kuskil seal

talitse valu

illusioon on
päike
vihmapilves

ideetu süda
keerleb laburündis
spiraal
pole kandiline.

ole see ja teine
olen veel ja veel

piisab ühest naerust

et öelda
mitte midagi

kasutud sõnad
on segadus

tolm keerutab
mööda

ratsionaalsuse
võtab kaasa

ja piisab ehk
sellest, et öelda
mitte midagi

just nagu minagi.

sürrealism on kaugel
öös pimedas
pilve taga

näotus kõrbes
ta naeratab

ja ütleb seda
mida minagi ütleks
kui saaks

kui mõtted
saaks öelda

tulla paremini
välja kui
Dali

ning ehk täidaksid
kõik augudki

tühjuses noh.

aurinko
öö
samet
pehme
müstilisus

verd
valab
viha

tärin
langeb
alla
kui must
pilv

verd valab
ahnus

kastan põleb
uuesti ja jälle
külm on

ma olen varjus
aga vihma ei saja
pime on

tuul lükkab
elu edasi
vali on

tuleb laine
ja puhastab kõik
kurb on

kurb on,
et pole kurb
tunda midagi

ma ei tunne,
vaid kiigun
kahe maailma vahel

ma ei oska
mõista
sest pole
kes mõistaks

ma ei näe
mul jääb
silmi puudu

ja kisa,
kui vali,
see ei tee mind kurdiks

tõde on siin,
ja seal,
ma ei ulatu

tühjus on,
mõttetest täis
külm on.

ma otsin sind ja sind ja sind
ja vaevalt et kedagi teist ma leian
ei tea kas mul tahtmistki on
pimedas kompida,otsida ja leida

otium reficit vires
ja vahel ei pühitse ka
ma eitea ju, ehk tagasi minnes
ma koperdan jälle mõnel vanal veal

kui puukingades sammumine
on see liikumine siin otsatuil teil
valgust pole ja päeva mitte ammugi
ja värvi ja naeru ja ilu
ja enam pole sedagi

suvi on

ja puud on raagus
külm on
ja öösel pole tähtigi

alea jacta est
ad hoc, naiiv-ilu.

ratsionaalselt ma ütleks ehk teisiti
kuid praegu hõljun ma pilvel
praegu õhk on arutult kerge
elul on nägu ja jumet

tuul kannab mind mööda metsa
pajusid, kaski, seenepõlde
näen päikest ja päeva reas
läbi ilusa prisma näen nüüd kõike

mustus hajub ja kustub tuhata
suitsu ei tõuse ammugi
õuna mürgisus on maitseta
eilsest elust oleks olnud loota paljutki

saite õigesti aru, ma olen kadund
kahe maailma vahel
kuid mitte kuskilgi,
ma praegu ei asu

tundeta vaakum on käes
vaakum vaakumita
pole midagi enam alles
tühjus on kõvasti teravam.

konservatiivne,
rahutult rahulik maailm
pikseid tundmata
liigub ta edasi

ta ei liugle
ta samm on raske
justkui kivi oleks
ta jalutsis

reforme võid
unes näha
uuenduste aeg on läbi
elame vanas pimedas
vaimus
ilma vihmata, tormideta
kultus kuulub vanadele

seega justkui kõrbes sammume
ei roomame
sest edasi me ju ei jõua

kuhu üldse jõuda ?
uue liivahunniku sisse?
või vajuda otse liivasse ?

ma põgenen kohe
kasvõi igavikku
või olematusesse
siia lagendikule ma ei jää

hüvasti, samasus.

just nii, mitte teisiti

telepaatiline virrvarr
ma näen sinusse, sa näed läbi
empaatias kunst,
kui klaasist näen läbi

piisavalt filosoofiline
empiiriline tõde
justkui koomiks,
on see väljamõeldud tõde

ideoloogiline prügikast
mõttetest sõge
ajab üle
ent nälgib ikkagi

egoistlik maniakkia
võimust hull
edust pime
hääl mis kuuleb vaid ennast

sotsiaalsus kui matemaatika
valemid täis
ent rikutud seaduspärasused
on läbi ja lõhki ratsionaalsed

edutseme vales
ja halvatav on see geniaalsus
ebageniaalne maailm
on nii lähedal
katklüsmile, see on alles eel.