täna oli kohutavalt ilus ilm.

Elan sissepoole nägusas unenäos. Ma ei ole enam sapine vang, ka kibestumusesõdur mitte. Olen tuul, virguv sügisõhk surnuks tallatud lehtede kohal.

Fiktsioonid voolavad läbi minu suunaga idast läände. Lahkudes jätavad nad täis kõhu tunde.

 Skitseerin tömbi söega itaalia semiootika konfiguratsiooni. Murdlainetus painutab eilse tänase taha.