kord unes mind,
vaid korra
surematus puutus
ning ruttu sain ma tunda
et miski minus muutus

ta ilmus eemalt, tasa
ma uskusin ta uhkust
ja ajapikku, aralt,
aimasin ta puhtust

kord unes ma,
vaid korra
surematust nägin
ta unustatud haual
mul käia on nii häbi.

Õnn peitub pisiasjades
südamepärlites
öeldi raadios salaja
Ammu
kui mere ääres
luuletusi hingasite

Selja taha kiikamata
Ei saanud te iial näha
tuppa jäänud noorust
Tuhandeks pärliks pudenemas