sünna puhul otsustasin lubade endale kirjutada midagi ausat, vahetut ja automaatset. juba nooruspõlves uskusin, et Bretonil oli hea point, kui ta vihjas rakmete minemaviskamisele kui ehk järgmisele sammule, protsessile mis oma andumises märkis ära otsustavama loomuga vabanemist.toona küll pooldasin säärast manifesti kui ürgsuse järgi janunev avantürist. nüüd näen seda kui inimene, kes on teadlik oma piiratusest, ent üritab siiski viinapuuväätidena küünitleda. seistes lõpp-peatuses hääletada pöidlad püsti, selles olematuse jätkvuse usus on midagi fööniksilegendi taolist, mis inimkonna ära nimetab, ja mille ma omaks tunnistan - seekord asendades saatusteenri, valikutegemise alandlikkusega.
mu sees on klaasist igimuutuv serpentiin
ja tuhat tegemata Gaudi torni
mida palistavad sürrealistide küünarvarrest
tärkand tulekerad
ja janu lahtiste akende vastu
ja puudus rohekast värvist murul
ja puudus rohekast värvist seintel
sest täielik rohelus annab täieliku rahu
aga päris rahu on kuidagi liiga lõplik
niiet seda on raske uskuda
seetõttu olen alati olnud rohkem lõpmatus pakendis mees
stiilis tühjad põllud, hiigelmaastikud
ja hingeauku kinni jäänud tuul
linnahalli tuhandekohaline üksinduse lava
ja ühemeheetenduse tekstitu kava
mis teha mulle meeldib lihtsalt
sihtotsetarbeliselt eesmärgitu ruum
ja vaikus mis räägib hästi palju
ja avada endas uksi seintetusse tuppa
kust otsin ikka tuge ikka tuge
nagu anarhist juba lammutatud ehitisest
struktuuri arhetüübist endast
&&&
ses kinnikiilumisest kasvab ühes suunas rada
rongisõit unenäolõppu
kus mäenõlvadel okastes
igavikulillaslilled
ahnelt kaanivad udu
ja üksijäetud aimdust pühadusest
kerkib ennast õigustades
kuni on aimduses ulatamatusest
aimdus poolikust lennust
nagu paberist tehtud tuhandel lumivalgel kurel
kes öösel noolena ilmaruumi lõppu tuhisevad
hapras jaheduses valgust voogamas
nigu kuumast külmatanud ihu omapäi liikmed
kardinapraost viivuks tulnud vihjes
alistunult osutades
elu võimalikule võimatusele Linnutee äärel
