Neljapäev

Kuuvalgel kuulsin mägitarkadest, kes kõrgel ketravad
lõpmatuse lõnga
Ajavokil hingi igavikku ihudes
ei olnud neil iialgi armetute surelike kombel pähe torkand
partikulaari ja universaali tegelik kahesus
või nende tühine
üksteise ülemsus

mul oli üts ulm

mul oli üts ulm
kus Kross jõi teadmiste apelsinimahla
ja Karlovas oli Thalia nimega teater
kus postkaardil oli
regressus ad infinitum
ja 10 000 geomeetrilist varest

mul oli üts ulm
kus
kaskede kuldrohekatel
varjudel eteldi
Platoni vaime ja
kus kareldi
üheskoos
hapukas vihmas
ja
tühjade parklate
olematus olemises

mul oli üts ulm
kus minuseest
kustutet tänavalt
sai siiani jäätist
kui kostus
kevade kollakat nooti

mu oli üts ulm
mis pooleli jäeti
ja
priiuses tagasi toodi

esoteeriliselt eetitlise esteetikast eemalduv emanatsioon

See on suht suvaliselt kirjutatud remark, igaks juhuks ja tagavaraks


ulmade üminast
kopsude kohinast
võrsunud värinas
lupja lahtunud lillakad liiliad

Lõpmatuse liikmed IV - Pahupidi Atlas

Pahupidi atlas kaenlas jooksis ta päikse poole. Loojangu lopsakas lootusekumasse lummatult libises ta - ei olnud palju lootust sihile jõuda. Õues hämardus ja taeva flamingokarva kerged juured ajasid end uhkelt üles. Lexile meenuvad kardinate vahelt tulnud nähtmatud sõnad. Tõehelina kõlad. Eha nõtkusesse kasvav kiire kevad. Möödus tast kui laine ebamaine nähtus. Inimipiirde rikkus näitus.

Tundus kui kõik tarkused tuleks tulevaste tarkade tarvis talletada. Ülestähendada tähenduste ulatuste kaugus. Hüljata rütmide hüüanne hingus, otsida ainsat algust. Absoluutide meeletu raskuse varjus kokkuvajudes ärgata unenäkku haihtuda maalides pilte tõetekstuuri meeletu diapasooni allusioonide visiooni kujutust kaugusest.

Lex oli jookmisest väsinud. Liivale istuli vajudes leidis ta taskust telefoni. Instiktiivselt meenunud numbrile helistanud, vaatas ta raskete vahutiibadel hõljuvat pilve.

"Ma joonistan sind"
Taevalumme kastetud kaunid purjed liugselt hapra iluna Valguse poole.
Lex leidis lähedalt suure oksa. Silunud liiva ühtlaseks tõmbas ta algul suure ringi. Seejärel silmad, seejärel suu.
"Ma kujutan sind õnnehetkel. Sul on tervad silmad ja hästi naerune suu. Sa lippad paljujalu peenete päkkade välkudes jahedal liival ning ümised ühes vetevoha vaamete vaimude rütmi. Õhtu õhkab suga kaasa, ta ei taha sinust lahkuda. Hiljem laotate Maale pimeduse  siidise loori. Koiduga saabub täielik puhtus. Sa lippad ikkagi edasi, justkui ajast kiiremini, aja eest ära. Sul ei ole vaja millegi pärast muretseda. Nii salvestan su igavikuks headusesse."

Lõpmatuse liikmed kolm - Kosmoses on kaamem kevad.

Joonia nooruses ei olnud mingit saladust. Ta oli aegamatu. Gnostikud tõstsid mütsid ja langetasid pea - paastuaeg. Me lagunesime algosadeks me osad toimetati minema. Päiksevalgel mõned hargnevatel teedel rändurid kompsud pahupidi seljas. Mõningad rahutused. Allees vales järjekorras lausutud sõnad. Ööhõlmade armutu sulgumine. Kolmkümmend viis korda ettehaibitud hüpnootiline teater. Ettenägelik kirjandus ja ennustav koer. Arvutava kassi viimased hüpped supilinna katusel jäävad viimaseks mälestuseks loojangu langevast purpurlumest. Tema oli marmorist. Tema oli kivistunud kullast. Aega kivistunud obelisk. Lugudesse kiilunud hieroglüüfide jada. Väikeste jadade harmoonia. Vaiksete lugude kakofoonia. Palgetele langev vari - pelk illussiion, Õueekraandidel hanguvate filmide peegeldus -suve hääbumise range vaatepilt. Hõbedane pettumus. Kahetsusköömete trepikojas kangestav kaame kainus lummav puperdav liuglev pummeldav langev tungeldav kahandav pahandav vähendav ahastav vaikus. Leekide lõõmendav loitsude lüüm. Mõnikord leevendus - õhus voolamise vaame vulin. Tungil tuhinad, tallel kahinaid. Küllap ärajäetud sahtilõngalõputuse kolded. Üüril rahulollu pandud kehad. Kätel kootud kauakestev kevad.