tagasihoidlik sürrealismi katsetus.

ma avan silmad
ja ruum voolab

keiser silmapilk käib läbi
suur sarviline põder hajub
kadu kaob ning
viimaks algust tuleb
ruutude summa
ON RUUTUDE
SUMMA

mõtlematuid mõtteid
inimesteks voolib
vooluring on
haritlaste
elektrondebatt
oraator vihma sees
ning kandilised
silmad
kaabu alt on
paista
kollakad pupillid

krati jalad muda
täis on
rääkiv muld
roe äiksepilvis
viini valss

loheviiking astub
tummalt
peeglist õue
rohul värin
ilmamarss

puusõdur teise järel
tiigisillalt
vaatab kuud
ning KOLTUB
tänav
munakivid





kimääri kale
huulepuna
suudleb enda suud

aurav vari
UNEVALEM
kipras pilved
maaparaad

avan silmad
tuisuväli
sinisabaluiged
külmund suled

aasa tagant
koorub
lõpmatus
ning uue tagant lõugab uuski aas.

on paari märki ainult vaja
et uuest maailmast teha
enda oma

koridori lõpus on uks
puust ja pinde täis
põrand ragiseb
tolmu soojus on niiske
pole mingit soojust
vaimude ähm
üle tee, üle koridori raja
pole mingit ust !
lõpetus, lõpmatus.

Kirjutan siia ülesse, mida mul lugeda vaja on, et meelest ei läheks. :D
A.Breton, L.Aragon, J.Lotman, Lermontov, J. Borges, K.Hamsun,P.Valery, J.Kaplinksi ,,Kõik on ime´´ ,

ainult, ja ainult-ainult-ainult sellepärast, et veritas vos liberabit.

minu metropolivärin
sambahirmumakett
pingi all on ajaleht
koltund,luitund,räsind

sipelgad on koos
ehkki ruudutki on liiga kirjud.
kuukael pootuks jääb
mul näib

minumetropolivärin
chaosehirmulupjundkäsi

nähtud sfäärid iganenud
tolmund raad on uued ees
hingevälja mustri tuvid

teri nokib paleel.


paraleel,paneel
need löödud silmad
üksteise kootud subjektid

öineteater hundikujud

bussipetrooni vilkav tants.

Küsimus-vastus-igavik : väga tüütu tsükkel.

Las räägin Teile ühest linnast
seal taevast sajab tuhka-tahma
ja igaüks seal saab mis kahmab
ka ausus pole mingist hinnast
õilsus häbis veetaks porri
ning heeros sureb, ei tea mit' kordi
nii palju verd siin valatud,
ent sureb vaid too ´´arutu ´´

kel hing on must, ta vaatab tornist
kuis mõistus,vapper langeb vangi
ei suureks mureks seda loeta
kui inimvaim jääb ilma toeta
just müüre ülistades nii
jääb kängu aru-iluviiv
kena hõbeaegu taga nutta
langeb tarkki ikka hukka
ei igavikku põue panna
saa ning viia pärliranda

kõik mällu ketrab taevaluuk
maalib kuule kurvad varjud
kurvad kulmud siiani
on alles kuigi ajad uued
ka plekid värsked maailmakuuel

kuid mis ei kao on tolmutuul
süda haavadest mis karjub
ning linn mis tilgani on põrgut
täis ning eal ei koolnuks hangu.

fragment, mida kunagi täiendan.

mis päikse rõkkaid ilukiiri
on taevas saatnud siia häid
hell valgus täidab silmapiiri,
pung punga järel tärkab, näib
org ujub roosiõie punast
kink kosub uuest vetevoost
nii armsat laulu kõlab luhast
kui tuulekohin pilliroos.

On loomulik inimese tahe rääkida oma meeltest,elamustest,tunnetest. Seda kihku tahteks nimetada oleks võibolla ehk isegi väär, kuivõrd on tegu pigem sisemise reaalsuse esiletõusuga välimise pinnale, (mis tegelikult on sisemise reaalsuse osa.) Sisemise reaalsuse tunnetusjooned on raskesti eristatavad ning nad ei puutu kokku välimise eksistentsi noteeringutega. Võiks isegi öelda, et ühe elusorganismi, kui terviku jaoks saab eksisteerida 2 maailma - sisemine reaalsus ja makrouniversum. Kuna aga makrouniversum on kõiksus, siis tekib paradoks : kas sisemine reaalsus asub makrouniversumis. Mina proklameeriks, et mitte, kuna makrouniversum on täheldatav ainult iga subjekti pool tunnetatava sisemiste reaalsuste summana, millele lisanduvad kõik subjekti poolt vaadeldavad objektid oma minimaalsfääris. Viimased aga ei saa olla ehituskivid iseseisvatena, kuna minimaalsfääri ei saa käsitleda iseseisva osana - ta on abstrakt, mis paigutab objekti endasse, kui ainuvõimalikku ruumipunkti ja peale temas asuva objekti on ta MITTEMISKI. Ilma teiste minimaalsfäärideta poleks ka teda olemas. Täpsem olles võib isegi väita et minimaalsfäärid põimuvad üksteisest läbi. Olles samal ajal igal pool ja ei kuskil.

Sisemise reaalsuse ja makrouniversumi ühendamisel tekib muidki probleeme.Kõige suurem probleem on seotud endaväliste objektide tunnetamisega. Kuna need kaks maailmat erinevat üksteisest totaalselt, siis tuleb käsitleda objekti tunnetamist ka erinevatest vaatevinklitest. Kui sisemise reaalsuse tunnetusmehanism töötleb ideed objektist, siis makrouniversum on objekt iseendas. Nende kahe käsitluse ühendamine on aga võimatu, sest meie sisemine reaalsus ei võimalda vaadelda objekti iseendas, kuna sellega kaasneb meie, kui subjekti poolne hinnang objektile, mis ei võimalda kunagi tajuda seda, kui asja iseendas.


(See on fragment minu idee kogumikust,mis sisaldab kogu maailmaküsimuste arutelu, minu vaatevinklist, kavatsen need fragmendid kunagi ka raamatuks kirjutada. Kuna blogisse ei viitsi kirjutada väga korrektselt siis andestage paljud õigekirja vead. )

See kõlab kindlasti väga arrogantsena, aga mul on väga kahju, et ma ei suuda muutuda sama õelaks kui tema. Ja uskuge mind, see ei tee mind temast paremaks.

lumehelves
kui igatsus
mattub uue alla

olen siinne
kohvi soojad sõnad
õndsad mõtted
hea seostevoog

põlislaulu ürgsed kõlad
kuu paitab mind
kui päiksekiir

vägahalbluuletusmillemasiiskimoepärastpostitan.

voolan läbi
fennoskandia kilbi
ringitsükli turjal
asja kujud keerdus
peeglil
naril puhkab
krampis kloun

üks koer õu tagaaias
kraabib
tolmu üle
Emajõe

neiu kihar-helkiv
tuules tantsib
teise muru
süles jalad

opaalsilmad
vääriskivi kulmud
imetlen neid
kodurõdult

rehe all
kurt katk mind pureb
plika tantsib
laual naerdes

keerdus oriendi käed
täis mulda
vaglapinnast

ilma aja
suuna ruumi -
koha

maailm on igavesti sama.

ploomipuu malbe kuma
sa sulad loodusega ühte
naeratan seda mõeldes
kui küsid, ma põhjust otsin mujalt.

kuu öö haardes
ronkkurjad pilved
VAIKUS VAIKUS VAIKUS

kust hõngub raagus sügiset
seal kollaseks läeb puiestee
ning tärkab nukrus minu sees

ees vihma sajab rohule
astun vaikseil sammul
valgus lahkunud on ammu

leht langeb üksi rohule
vaikus matab pääsukese noodi
kui vankril õhtusume toodi
jäi rippuma see õhku kauaks.

ka igatsus mu sees.

nii mõnus
nii segane
nii hubane
nii hea
ma ei tea

Tartu linn on üllatavalt kena

'' akna all lumel
haraka jäljed - padjal
veel su juuste lõhn ''

''su hõng on su hing
teetassis kampsunis öös
Siirius tõuseb''



''sõnatud pehmed
kuum õhtu igatsus külm
hommikulumi''


Kõik 3 : Jaan Kaplinski ''Teisel pool järve''

Kogu ilu tala on ebatäiuslikkus.
Ilu ilma lõpmatuseta on inetu.

4 eksitentsiaalset teesi.

Ps : need on minu subjektiivsed väited, mis ei kandideeri kohe kindlasti mitte absoluutsele tõele.

1) Mitte miski loob mitte miski.
2) Miskist saab luua mitte miski.


3) Substants asub vaid ühes subjekti minimaalsfääris, kes käsitleb substantsi objektina.
4)Substants ei asu kunagi samal ajahetkel mitmes ruumiosas.

Ei ole tuju seda välja öelda..

Enese (ja tegelikkuse) tunnistamine jääb mulle veel kohutavalt kaugeks.

''Solitude is painful, when one is young, but delightful, when one is more mature''

Einstein

Kes ütles, et tõde on reaalne ?

Sürreaalne ratsionalism on mõõdetud pits reaalsust ja ülejäänd kogus tõde.

''I find it kind a funny, i find it kind a sad. The dreams, in which i'm dying are the best I ever had''

Gary Jules.

Astud õue
ukselävelt
ma annan käe
on aeg seks küps
maa läeb õide
sinu järel
ning ellu ärkab
igaüks

väga mõttetu luul-(etus)

ma istun valgel vaibal
rätsepistevabaduses
vihma sajab akna taga
tule ! seinad söövad mind

ööst läbi saab sõita kaksikviisi

kulgeda kuuga koos
sulgeda uksed nii endas
kui mujalgi
uppuda hõngrohu manu
õhulaeva laineis uljas
kui koolnusammul
astuda maas
veepeeglilt end kroonitult näha

ka teisiti minna saab
kui elujõu kammitsas rändur
et sammude summa on null