Rimbaud rääkis turteltuvidest, Üdi avanevast taevast.

turteltuvid tunglevad tormisisse taeva
kuppel värvitud on
juuli lõhnamise värvi
pulmas kannan sama
peiteplekist musta särki
lehkan leinakuuse rapsimise
järgi jooksen
jalad villis päikse(tõusu) poole
lisan se(l)g(adu)tusi oma loole

taamal vetes valendav atlantis
öösees (vale)lubadusi anti
päeval  (jälle) vanu maski kanti

ettenäide mõningast inimloo lõpetamise kunstist.

ära lõhu raskeid klaasist vaase
neil on suured killud.

vetes helgib palge kaame
valguspärleid pillub

Reede

Ühel tähisvaiksel öhtu täitsa tasa...

Kõik abstraktsionismid kuhjati kotti ja mindi ära. Jõevete rahututel vagadel kiljatas kuu kaleidoskoopiline sisekaemus. Õhtu läks õhku täis, õhtu oli lõhkumist õhkund. Meil olid mugavad püksid ja lõputult aega. Me ei vaatanud kunagi tagasi. Vaja oli vaid pintsleid ja lõuendit. Vaja oli istuda röögatute tammede alla, et varjudega katta end valguse eest. Mängida lähedast heli, kitarri peal saata lõõmavad pilved asuuri jäätunud taevaplasmal hõljuma. Unustet end tammeoksadel vetekohal kõõluma. Kiikuda ööseestöösisse, hüpata ülepäevade. Tasakaalukunstnikuna kõõluda taeva zebralikes technicolor värvides.
Olla kahe ilma vahel. Valimata valida idee kujutust jumaldades ihaldada tähenduse kummalist kuma.
************************************************************************
Leinakuuse oskad painduvad tuules üles-alla. Meenutused mustvalgest filmist. Pihus pintsel, sõrmedes halvatus. Ütlematajäänud sõnade tagantjärele ütlemises on midagi ülimalt lurjuslikku. Kirjutan nad üles sahtlipõhja, igavikku tuhastuma. Sahtsahtide mõõtmatus tühjusesse kiilunud kirjatähtedeni ei või sa enam iial ulatuda. Lootusetu lootusetus lohutab.

*********************************************************************************

Unenäos kõnnin ikka üksinda alleel. Mul on paar raamatut kaasas. Inimesed sammuvad naerdes päiksevarjude all. Vihma ei saja. Poeuksele on kirjutatud kauplus. Ukse kohal ripub tilluke kelluke. Ma ei pea tegelikult kuhugi sisse astuma. Koerte karglemise saatel triivib kuldne taevakera aiva kõrgemale. Ikkagi ei saja. Mul meenub midagi ja teen taskusse pandud rongipileti katki. Istun parem maha. Kollaste kaantega raamatut sirvides tõstan aeg-ajal pilgu. Lühinägemisse kirjutatud ebaselgus varjutab kuid ei varja varasemaid pilte. Kujutan end üksi astumas alleel, inimesi enam pole - hämardub. Koerad hauguvad raevukalt ja jooksevad üle tee. Rongad lendavad kui mustad nooled üle tumeda taeva.

väsimuse valged kombitsad
üksilduse rõskuses
vaikuse müra

kõik on vaaraod

lugedeskootud emotsioonid
silmadel pärlendav sibul
saladuste rõhuval toonil
kiht-kihi haaval südameni koorid
jääb kätte vaid mõrkjas toorik.