sina

öötaevas pimestab valguse
magama ma ei jää
mötlen köike algusest
uinudes löpuks sind ma näen

ma meenutan köike mis seostub sinuga
mul meenub su naeratus, su sönad
koos sinu iluga
ka su ilusad sönad

mul meenuvad su sügavad silmad
su armsaim hääl
sinuga köikjal ilusad on ilmad
sinuta ekslen ma jääl

köhus on mul imelik tunne
sõnadega seda kirjeldada ei saa
neis mötteis vajun unne
igas möttes oled sa

peast mul kadumas ajataju
südames karjuvad aastad
mu fenomen könnib vaid paljajalu
valu tal jalastki haarab

mõistatuslik rästik seal maadlebki lumes
külmus käpadest haarab
oh , kas ma hoopis nägin seda unes
vöi oli seal hoopiski saarmas

need mötted peas mul teevad ringe
körbessegi eksivad harva
oh ei , liiga tihti nad lähevad hinge
nende valu sama kui purustatud varba

liiga tihti ma kahtlen , tihti ma eksin , kiirustangi , kuhu ? ma ei tea
liiga tihti ma arvan , liiga tihti ma mötlen , valesti sihte vist sean


möttelaev söidab ära
lahkub ta , jah , jälle
segadusekonti miski nüüd järab ,
halvad mötted tagasi on , nagu headki , kärmelt

fukai koigokoro

taiyou, uxo-mingu,
shan , gurasu

umi , nou
meppou amata

hon'in aijou taiyou , umi
hon'in aijou touhou ken yu

la plus belle , naturelle

helesinine pilvepiir
kargelt külm tuuleiil
heleroosa valgus
oh , see alles ilu algus

öhus tunda mere höngu
lainte sumin paitab körvu
tuule hääl on nii hea
rahustavalt puudepäid ta veab

öötaevaski on nii ilus
puhkan rahulikult puudevilus

kiirgub ilu köikjalt öhust
armastuse headust on tunda öhus

tundub , et torm mu ümber , on vaikselt laabumas , ning tumelilladest pilvedest hakkavad saama helesinised ..

jälle

läbipaistev vihmapiisk
langeb aknalauale ,
jälle ,
rõõmus , hoogne tuuleiil
sasib puidepäid ,
jälle ,
tulikollane päikene
sillerdab jöeveel ,
jälle ,
sipelgakene , väikene
jookseb murulgi ,
jälle ,

meri liiva paitab örnalt
sinatab ta ,
jälle
vaatab uhke kotkas körvalt
tundub , naeratab ta,
jälle,

puhub torm nüüd näkku mulle ,
külmetan ma ,
jälle ,
lumetormis mötlen sulle ,
naeratan ma ,
jälle ,

ma olen nii önnelik

ma olen nii önnelik sest
ma olen armunud ,
mulle meeldib kirjutamine ,
sest on suvi ,
sest varsti on sügis
sest ma saan lugeda hemingwayd
sest mulle meeldib jalgpall
sest mul on maailma parimad söbrad
sest ilm on ilus
sest köik on hetkel nii hea
sest ma pole enam segaduses
sest ma armastan köike ennast ümbritsevat

köige imelikum luuletus

kaos :
ei tapa
ei torgi
ei nöela
ei kriimusta
ei haava
ei jäta armi
ei löika
ei hammusta
ei kisa
ei hävita
ei lõhu
ei trambi
ei purusta
ei piina
ei pure
ei lammuta

ta lihtsalt kaotab

kui väärtuslikud on tegelikult loomad

vahel on mul tunne , et köik on kuidagi nii ebaaus . nt loomade suhtes , jah , see vöib tunduda nii kulunult ning maitea kuidas veel aga see on nii . niipalju inimesed ei austa loomasid ei pea neist lugu ja niipaljud inimesed peavad loomi alaväärsemateks kui inimesed . AGA SEE EIOLE NII . paljud loomad on inimestest nii palju tugevamad , mitte füüsiliselt vaid hingelt , loomad on alati sügavad , meil on alati neilt midagi öppida . Loomadel on köik see millest meil , inimestel , puudu jääb . otseloomulikult on ka meil asju millest loomadel puudu jääb aga see eiole hetkel tähtis . inimesed peaks mötlema sellele et loomad on meiega vördsed , meid köiki on siia vördselt loodud , ning neil on niipalju omadus , mida öppida . loomad on vahel nii siirad ja nii töökad , ja nii ausad . loomad on truud nad ei ole kahepalgelised nad on avalad , ning nende tunded on ehtsad , loomad on täplset sellised nagu nad on , nad ei tea mis asi on sarkasm vöi mis on teesklus , neis peitub palju rohkem kui me tihtipeale näha taipame , ning nad peaks olema eeskujuks , inspiratsiooniks ning eesmärgiks meile köigile et püüdelda sellepoole et saada paremaks inimeseks . austagem loomi ning nemad austavad meid !

must torm

vihmapiisk lendleb, suunata veel
eitea , eitea mis tee tal eel
päike , kui pendel , taevas keerleb
sisalikki kivil , tahaks soojust tunda veel ehk

taevas nüüd varjub,
must on maa,
päikene karjub ,
kannatuste paraad

torm siis algab
päikene kaob
äike on valla
sisaliku jaoks on kaos

möni vihmauss jääb kinni
elu siis tal läbi
nende vaesti hingki
peab hukkuma süütu tormi läbi

heh

miks on alati nii , et ma mötlen , mida ma oleks vöinud teha , pärast seda kui ma olen midagi muud juba teinud ?

100 söna tunnetest

kajakas taevas , valge
lendleb ta nii kergelt
taevas päikese palge
paistab ta , nii helgelt

mötlen nüüd ma jälle,
südames ja peas,
on mulle tunded jälle ,
oh see on nii hea

mötlen sulle veel ja veel
oh vöiksid sa siin olla
vahel jalg väriseb mul ikka veel
nii hea on selle tundega olla

tunnen ennast kergelt sinuga ,
tunnen et saan köike rääkida ,
tunnen et saan köike luua,
tunnen et saan köike kuulda

tahaks vahest lihtsalt vaikida,
jälgida köike ilusat
peegeldumas jöe päält
ja vaikselt kuulata su häält

höpepaju tuule vilus
paistab iluski nii
sinagi oled nii ilus
ilma sinuta on olla piin