oribion

eelistades protsessi tulemusele.

Eritrea marss.
Pimm-põmmm, pimm-põmm, pimm-põmm. Kaheraudne liikuv burdoon. Tere kahe peaga ohvitserid. Jälle nad marsivad nii igavalt. Neile tuleks näidata Londoni väeosa, need olid parajad naljaninad, kuigi nägid nii rafineeritud välja. Kuradile see sõna, rafineeritus, kõik on ju niikuinii metslased. Eelistades instinkte mõistusele, ma nägin sellist raamatut kolmandal päiktänaval, seal Lippude väljaku jätkel. Marssige kiiremini, mu pea valutab neid samu halle lõuste vahtides. Igavus, hajameelselt juhildun mingist sundimatust jätkuhetkede radast siin munakivi platsil. Vana raekoda ja üldsegi mitte kohalik. Eelmine aasta sõja ajal sadas siinsamas taevast uure alla, inimesed varastasid viimse kui ühe, lootes aega edasi keerata. Ja nad teadsid, et ka see oleks vaid tulevikuga mängimine. Täna on õues külm ja härmatuv. Ma ei saa aru, kuidas suudetakse selle jää peal midagi nii militaarset ja väärikat korraldada. Ju nad ei adugi enam midagi, olles häraldatud tajudest, mähitud keerleva sõja keerisesse. Ja poliitdemonstratsioonidesse. Nagu see praegu.

Ma hallandun jälle niimoodi silmad kaugusesse suunatud ja poolvidukil. See on hõldis tunne, mis mind nii käituma sunnib, ja rahulolu. Sall, toestav toetav sõlmiti kaelas, kulgen mööda buluvare, tundun vist kergelt poeetiline, kergelt boheemlaslik. Inimesed vajavad niisugust erinevust. Eriti praegu kui kõik eritrealased otsivad lohutust kaunistest neiudest, kes tammede all fiktiivses üksilduses ümisevad mõnd lapsepõlve laulu, või otsivad endas loodust. Loodus ja lootus on samakujused sõnad, ja mitte ilmaasjata.

Õhkõrn koduuks avali, astun üle läve. Uks ei pea kodu kaitsma füüsiliselt. Ta märgiline tähendus on tähtsam. Kui olin noorem, käisin tihti Pariisis. Väljamõeldud õhtute elluviimine väsimatult hulpimas meeles. Isegi mu naeruväärsed õnnetud armuafäärid ja draamad olid joonistatud, või siis vähemalt skitseeritud. Aga nüüd olen ma selleks juba liiga vana. Kurb, kuidas aeg möödub. Ja vahel on kurbus kaunis.

Ahju pragin, ahju pragin, teeklaasi soojus, kõrvetatud keel, trükisoe ajaleht ja pildiraami silitamine, kus olid eelmised elud, need prügielud paberkorvis, sest neid pole vaja, kuna ma ei taha kasvavat murepüramiidi. Talvel mattub kõik lume alla, ka igatsus, aga tihti kaevan ma substantsi välja. Ma olen isegi kitarri mängimiseks liiga vana, et nukrust kuidagi romantiseerida. Õrnad laulikud on ju alati neidude meeli köitnud, hehe, milline paelustatus.

Serenasse armusin ma ühel aegade pimedaimal sügisel. Maas lebav somb ja muda tegid seda valgusvaegset tähistaevast veelgi pimedamaks. Üle pimeduse õhkas võimas idatuul. Neil päevadel oli mul tihti kombeks pärast lauluõpetaja juurest tulekut tänavatel hulkuda. Niisama sihitult, põhjuseta. Seal astusingi ühel päeval mõistmatus üksilduses mööda Türkmekistani alleed, ümisedes üht salapärast uut eksperimentaalmuusikalikku viisi. Tuul oli vali ja kerge niiskus kattis oma kastemärgade kätega mu ümbrust.