astun sammud sametvaibal

mu vaimsus kutsub kurja
mõte tükeldub sõraks
loon losside ümber varje
vari maade üle kõlab

silmapiiril terendab uks

unest läbi tungivad käed
koit sööb taeva ketsa
tugev tuul kardinaid järab
nurgaks ümardub sfäär

krõksudes keerleb pärl

tiigi elu täis on mürki
sulgub kaos vaid ühte punkti
sininine restoran
kus näha võin kõiki
ja eilsed surutud purki

avan ukse ja kukuvad sõnad
seoskiired nii mõttetud näod
avan ukse ja algavad maailmad