Pühapäeva kohvitassid laual
tellisahi sobitud nurgas
toolidel vestlevad hinged
IDÜLL-nii ehtne ja puhas

hellusse pakitud naer
täidab maja kui õitehang
turvalisus katab tekiga õhtu
päikegi õrnutseb lilledel

käib koputus
nii kiire ja ahastav, selge
uks lüüakse tundetult valla
marsib sisse mundris mees

teretab kõlavalt ja viisakalt
mõttetused jätke,
mis toob teid siia

käskkirja numbrit kuulmata
kostub ahhetus üle maja
ebaõiglus laotab tiivad üle toa
ahelad ümber peremehe randmete
raha koormaks mundrite õlule

ent enam ei ahi kodusust paku
enam isa nägu ei silita südant
ei lilled nüüd valgusest joobu enam
idüll kui kangas käriseb puruks