Jakub.

Jakub jõi kolmandat tassi kohvi, kui ta kuulis köögist kolinat. Ehmunult jättis ta ajalehe lauale lebama ning tõttas vaatama, mis oli juhtunud. Üle läve astudes tabas aga teda üllatus. Parkettpõranda kriuksudes sammus keset toa apoteemi šatäänjuukseline mees. Ta käes oli ümmargune lusikas ning taskurätt. Ma keedan tatraputru, ütles mees ja hakkas laulma. Tegu oli ilmselt polüglottiga, kuna ta liikus mängleva kergulesega ungari rapsoodialt, flaami rahvuslauludele, edasi saksakeelse süidini, et lõpetada oma sedööver hämmastavalt sügava ladinakeelse glorie-ga. Jakub oli sama ebakindel, kui Van Goghi portreel vabisevad huuled köögi vasakus nurgas.

Kaks tundi hiljem seisis Jakub ikka sama kohal. Õues hingas juba kuldkollane päike kannustades kahtemärga rohtu eluheldeks sirguma. Rõkkav, siiras kevad laotus üle maa. Ent Jakub seda ei näind. Ta nägi šatäänjuukselist võõrast, kelle üks pintsakunööb oli puidust ning teised tinast. Jakubil oli raske liikuda, sest aja voolavus neelas ta endasse ning müüris  enda laineharja kui patuse. Šatäänjuukseline võõras nuuskas kõvasti, nii et see kostus üle maja. Ta viskas lusika kõvasti maha ning hüüdis, nüüd on söök valmis, mu sõber, lõpuks on ta valmis. Seejärel sammus ta väärikalt köögist välja ning kadus kogu majast kui viirastus.

Jakub tahtis saladuslikku putru maista, ent enne kui ta seda teha jõudis, istus ta jälle oma endise ajalehega tugitoolis, kohv käes, ning kuulis köögis kolinat.