kosmose morbe mühas
hinges hiilgav hüatsint
tihkab tuua taas
tihkab tuua toda
suve saledat siidi
hilisöö õrna kuma
kui vesiroos
tuttava tihniku peeglil
talvede tohutut taaka
lumesse mähitud
kuusekede raskust taevas
need metsikud menhrid
palistavd'
kaugelt kerkivat'
keelatud kevad'
elu eha eatuid
salarõõme kurvastamas
lõpmatult lõppev
noorusessenaasmismäng
sügise suletud laugudel
väsimussevaarumiseäng
kukkumishirmuta lahti lasta
¤ ¤ ¤
pinna peal hõljuda
õhku hanguda
peene peene
peegellend
tunnetusse jätavad teravad jooni
tunnetusse jätavad jooni
tunnetusloomu moodi
lõpmata loomuldasa poosi
https://open.spotify.com/track/6N81HXLZ5n2h1jS0jufhDn
suurel luulel võimsad kopsud
elujõud on elavam
aga väikse luule silmavaade
hoopiski on teravam
nõnda teati mõnes koolis
öeldi ilma pandita
tarkus lagedale toodi
tühjad raamid naassid moodi
vankri logiseval rattal
reisib pimeduseloor
lahtun. ära enam hakka
vaikust ära juurde loo
lävel unustan pinsetid
nõnda lõputa jäi viimne hool
ajast kivistund vinjetid
meie iidsel elulool.
kui telekas natuke sahises
ja vanaema radikas külmast korises
tõusis naabrite korstnast jõulusuitsu
seal olid pikad pühad
pimeduse kohevvalges raamis
vist määratud
nõnda neid kujutan
minetustihnikust ilmumas
aias
koerte karedad hüüded
ülal lõpmata kõrge suits
nõnda neid pisendult mäletan
nõnda nigu nõidust
riivates su valetõsidust
tõstan oma tinast tiivast
hiivan end valedevahest
väljapoole
maailmaladva
lävimatusse läbitavusse
kolmel reeglil
igavikku igivanaks idanema.
