See fragment suuremast (pooleliolevast muide) teosest on veel korrigeerimata ning üsna kiiresti kirjutatud, nii et väga algne versioon,st. palun olge nii lahked ja andestage mulle lugematud grammatika- ja stiilivead.
*****************************************************************************
''Mis on maa?'' ümises Üks vastuseks sõnatuile pilkudele. Kõlas 4-minutiline vaikuserütm, enne kui patriarh suu avas. Ta rääkis aeglaselt ning enesekindlalt, pannes oma elutarga rauga toonil rääkides kuulajad uudishimust värelema.
''Miks pärid endas tõde, mida öelda Sa ei oska? Kas kardad vastust, mille lihtsus pöördub Sinu enda sisse? On öid, mil sa tunned ainult hingitsevat taevast, tähisvõlvil valgus ju on tules. Siis tunned ümmargust sfääri ja kerakujulist maailma. Nii saabubki maa ning näed, kuis jääkirm lõikab pimeduse kahte lehte. Sa tead siis, et see on eetos, nii mitmes tahus, kui pilte lubab mõistus ritta seada. Oh, siis tuleb soov end matta uttu, selle värvitu tühjuse eest, sinna kasteniiskusesse kätesse, neelates neid kui lüürik, kannataja möödund saju igaviku rõhurahes.Ma ei väida rääkivat end loomulikult täielikku tõde, tean vaid seda, mida olen kogend''
Monoloogi lõppedes vaatasid pärslased teda kuivand silmil, tundes oma kuute nurka pitsitavat. Oh kandiline, sajatipuline maailm, see kompis kõigi siseruumid läbi. Kogu teadmiste aur hõljus neist kerglevalt välja, nagu nende päid kattis toona sirelite õitehang, eelmiste sügiste sumedes, pugedes õlmitsetud kroonidena südameisse.
Aeglaselt kahe agoraavoolu järel voogas taevast puitund õhku, rääsund, võilõhnalist, kõvakoelist tuult. Lehkav muda voolas teavast jugadena neile lagipähe. Ethos tõstis vihmavarju kõrgele pea kohale, kuulates samal ajal, kuidas see lodiseva raskuse all kooluds. Lõpuks loobus ta mõttetusest ja viskas vihmavarju autoteele.
No comments:
Post a Comment