peitusemäng

sa peitud lapsepõlve taha
piima ja mustikate taha
vanade garaažide taha
lõhkiste põlvede ja
hämarate õhtude taha

sa peitud nooruse taha
armumise taha
lubaduste ja petmiste taha
hooletuse taha
külmade ööde ja palavate lõkete taha
veinipudelite ja minnalaskmiste taha

sa peitud kirjanduse taha
kuu tüünete varjude taha
raba haha ja pilvede taha
pimeduse taha


sa peitud
ning nii oledki vaba

Su südamekarp on lukus
kuid väikene vaikne laul
annab võtme.

kiri kosmogoonide pealikule

sa oled see,
kes suureks saades hajub
ja viirastusest kasvab vanaks
sa oled see,
kes kosmosesse vajub
ning igavikku joosta tahab

sa oled see,
kes maailmalõppu mahub,
ning kaob
kui kaduda on vaja
su ürgsest vormist tulnud rahu
joonistada tahan.

komeet

ma kivistun
kui vaatan videvikku filmi
ning tunnen kaose keevat hõngu
öö viirastub
ta peidab oma silmi
ja varjab lõpmatuse lõngu