sügist saatis kiire raheõhtu
vaimuloor laotus üle linna
mind piiridega sidus vaid tühi osmoos
ent hing ei teadnud kuhu minna

Praha kärises katki kui paber
oli sudus haista hajumist
tontlikeis toonis tantsis klaver
tuled kõik uttu vajusid

mu biheeliks lagunes tuhaks
suri, kui hägu üle soo
kogu müra sagedus sulas
sulas, end ülesse poos