jälle avan silmad tõusen voodist
hingelinnu tiivad voolavd'
üle toa
uus algus mind voolib, koorib
vanad ajad mu vaimult

kus merihaljas aeg on vaba
seal istun käsi põsakil
oma sfääris
kodurõskeid mõtteid koon
end igatsusest purju joon

jälle öö ma hingan sumbult
ja rinnus raskus võtab maad
soolast huugab
mõttehaav
õues surnud tihke haab
näitab aega
kui tundsin seda maad