lähendus

kui ta oma sinise ülikonna
ja kalli kaabuga
linlasenaeratusel
kõik inetud keldriurkad
läbi kondas

puhus pimedates nurkades
kollane sügistuul
palusid tal häbelikult lahkuda
et sisse hingata
ta võõrust
ning maalida
noorust.

spontaanne sümmeetria murdmine

tahaks ehitada puutetundlikke
õhulosse
ja saada suured valged tiivad
mis võiks mind linnuteest
kaugemale viia

kolm etüüdi

tähtest tähistet ööde
filosoofiapalavik
pundub ja raugeb
tõuseb ja langeb
on ennasttäis
ja alandlik
*********************************************************************************
loitsudes loodud
mikrokosmos
värhatab ja põletab
vaikib ja kõnetab
kuniks pimedus on
hõredam
ning hõllandus on kaugel
*********************************************************************************
koidu eel kumatud
uneärkamisereegel
hirmutav ja helge
virvendav ja selge
helendab
ning teeb meid kergeks

need hetked kus istume
pühapäevalihtsuse
tähtsusetu tähtsuse
vabaduselõhnas
&&&
mul on punased koertega sokid
sinul hästi naerune suu

Nietzschele

valga habeme ning

halli baretiga sorts

linnutee tänavalt kes

salaja maailmavalu mõõtemääratust

ümber valab

peidab end siinsamas 

natuke eemal

kassside luule ja kosmose 

vahel

 lõpmatu vihmaga ärklitoas

vahel vaatab ta kõrgelt inimkonda

ja inimkond vaatab tema sisse

Nad panid huuled teineteise suule
Et jagada vaikust
Mis purunes tuhandeks
Kirjuks liblikaks

Endise keldripoe seinal
Kus väiksena sai jäätist
On valge valega öeldud
Vabaduse saladuse
Lahenduse vanadus

Veidi eemal
Seal jäätund hetke
Unustusekeskendumismäng

Haapsalu

... kriitvalgel väiksel viigil
aeglaselt tantsime valssi
Ootuse teravad piigid
Ning augusti tontlikud viisid
Meid ajavad sassi
Ajavad sassi
Ajavad sassi ...

ahjust hõõguva
detsembri eakas särinas
Vermeeri neiu kurvad silmad
ja värvitud südamed,
kasterohust külmetand
päkkade sinakad sädemed
päikselt peegelduv naer
ja pilvede kujundlik jutt
muudavad tarkuse tühjaks
ja tühiseks

ma pillasin su maha
väike hõbepärl
linnud laulsid
ent toas oldi vait