lahendus

lukustan end maailma lõppu
peidad võtmed ära
siis ei ole loitsu tõttu
enam tühja kära

hääbun aina varakoitu
kaotan varjud ära
ehakullast hing mul toitub
sügistuuli tänab

Väiksed sõnad
Vaiksed sõnad
Rahu

je ne sais pas

77;82;21;62;31  61;63;62 
21;61;63;82;74
74;32;73;21-81-43;53
83;73;21;43

Rimbaud' üksildusseliitmismäng

Unest ellu jooksnud
Üürikesed sõnad
Raske maski
Peened mõrad
Murravad valgust
Murravad valgust

Lõpp ja algus
Segi  läinud
Lõpmatussejõudmistants
Külmas hinges
Hoopis käinud
Kahasseüksildumistants

Ühe

Suitsuskirjutatueiramiseäng

Külmutatudkaheseiklemiseäng

üheülbaline ümberütlemine

igatsen igavesti
igaviku idaneda
igihaljaks taimeks

kahanen kahlates
kahassekahtlemises

loobun looduses
loodud lootose
looklevast lootusest

üminal, ümbritseb ümber
ühteühinemis(m)äng

Ma joonistasin külmavärina projektsiooni
ja sellega ristus nimetu hirm.

Natüürmort

Tähenduse valges majakas
Tähetormivalgel
Lainetevahus
Üksinda ja lahus
Maailma halvatud tahud

poolikus reaalsuses

on midagi nii irreaalselt
aeglaselt lõpmatu kaugele tormavat
võõ(ii)rastust

Tarkvoski valgete linade
hullumeelses tasakaalutantsus
liuelda luuletuste poolde

rütmi rõhutades
maailma mõttetust matkides
ja hullumeelselt hinge hingates
ühekorra
jättes juhuslikult tulnud tunded

taevas oli kosmoselõhna

ja pimedusse tormavat noorust
kahasse kantud üksindust
manamas minema
nii ongi hõlpsam jätta
fooride heitlev tants
ja kivikujude hiline müha

nii ongi kergem jätta
mõistatused maha

ühe tuntud Eesti luuletaja tagasihoidlik imitatsioon

kurjas metsas
jäätund rajal
taamal soojad
omad majad
külmund sinna
vaevu kannab
et vaid looja
jõudu annaks

unehakul

koidiku kauges kumas
varjude lõpmatud harad
             ¤¤¤
tahtmatult pigistan silmi
tahtmatult pigistan kinni

Metanoia

Rahu ja valguse tänava nurgal
oli vildakalt pingile soditud
Aion Teleos
õhtu sai hämaraks
ja hääli jäi vähemaks
olingi vist üksi
ent tundsin lähedust.

vanaisa hüljatud pööningul
kus kellad ajast tiksusid tühjaks
ja lõuendid värvist pühiti puhtaks
istuti vaadates, vaikides
haihtudes

naljakas kuis hargneva luulekee
kadunud helmestel
tähtsad asjad on lihtsamad
ja lihtsad asjad kaugemal

jah, lõpuks jäime vanaks
ja kiirusest ei johtund,
aga taha
me vaadata ei tahtnud

seal nuuksub üksik jumal
ta ei haistnud ohtu
otse-eetris kuna
mõistatus ei lahtund

Olemise olematu lihtsus
Kosmose kaamed maalid
Valged hinged
Vaamed helid

Onomatopöa

Looridlooridloorid

vahel mõtlen Platoni varjudemaailmast ja tegelikkuse haprast keraamikast

ja varsti pudenevad need mõtted tükkides kui rikutud sümmeetriaga kristall

*********************************************************************************


öhhe tormab viivuks ellu antud loomi

ja tõde helgib hallilt läbi loori

Unustusseheegeldumissäng

Tahan juua maailma
Nagu cocat
Ilma kõrreta

filmidublett - neorealismi ning filosoofilise soulscape'i radadel.

Blogi pidamine klassikalises mõttes on mulle alati veidi võõrastav kontseptsioon olnud. Olen seda minevikus proovinud ning tihti takerdunud "õigete" lausete valelikku rägastikku ning leidnud ennast lõppudelõpuks ukerdamast ontoloogia ja eskapismi umbrohus. Sellegipoolest leidsin aasta alguses endale katteta lubadusi andes, et võiks proovida ... ja iga nädal (reaalsuses iga teine nädal) ühe kirjatüki siia blogisse kergitada - kas enese rahuoluks või rudimentaarse kirjaoskuse säilitamiseks; see jääb kohtumõistjate otsustada, aga vähemalt teen proovi. Võib-olla juhtubki loodetu - ning blogikirjutamise taak sunnib mind veidi oma vaimupimeduse osmiku loori kergitama ja välja vaatama - rohkem lugema ja filme vaatama.

Niisiis, seekord tahtsin rääkida kahest filmist, mida vaatasin kahe päeva jooksul - seega mõlemad mälusoppides umbes sama kaugel ja eredad.

1) Il deserto rosso - dir. Michaelangelo Antonioni.

Michaelangelo Antonioni "Il Deserto Rossot" võib kirjeldada mõneti kui üleminekufilme. Järgnedes varasematele nn. modernsustriloogia filmidele "L'Avventura", "La Notte", ja "L'Eclisse", on tegu mehe esimese värvifilmiga, millest võib ometi leida mitmeid eelnevatest filmidest tuttavaid jooni: mehe ja naise suhted, eksistentsiaalsed eneseotsingud, backstoryta mõistatuslikud tegelased ning üleüldine vaikne mahasurutud pinge. "Il Deserto Rossos" sisaldavad kõik need elemendid, aga lisaks veel küsimus - "Mida tähendab iseendas inimeste ja industriaalühiskonna vaheline interaktsioon?". Antonioni suudab meisterlikult alla joonida kõik tööstusühiskonna positiivsed jooned, jättes sealjuures varjamata negatiivsemad alatoonid. Sealjuures moodustub veider sürrealism - hinge ja masina universumi kooseksisteerimise absurdsuse murrab inimese sisse, justnagu Kafka võõras, kes üritab Lossi sisse murda. Selles on midagi tulnukalikku - eemalepeletav absurdsus. Seda koosoleku paradoksi tajume filmi sissejuhatuses Vittorio Gelmetti tontliku helipala ning uduste poolstaatiliste kaadrite saatel, mis kujutavad ülespaiskuva suitsu ning järeleandmatu müra üksluisust. Näeme kivistunud pilguga inimesi, kobaras tardunult mingisse rutiinsesse lõksu. Mulle meeldib mõelda, et kui nad seal vihmakeepide all küürus tähtsate tööstusmeeste saabumist vaatavad - moodustavad nad kena metafoori, justkui üritaks nad ümberkujunevat maailmapilti ja progressiusku tervitada, samal ajal alateadlikult selle eest varjudes.

Monica Vitti mängitava tegelase dispositsioon ei ole aga kordagi kahtluse all. Juba esimestes stseenides läheneb ta ara kitsetalle haavatavusega võõrastele meestele ning kaupleb neilt segastel põhjustel võileiva välja, mida ta siis tundmatutel põhjustel jahilooma kombel sööma pageb. Hiljem saame teada, et see karakter - nimega Giuliana on üle elanud raske autoõnnetuse ning on mitmel moel segaduses. Nii üritab ta karmis tööstuslinnas oma keraamikapoodi avada ning kannatab ka unehäirete ja raskete keskendumisraskute all.

Üleüldse  on Antonioni tegelastel mõned selgelt äratuntavad jooned. Nad seisavad tihti seljaga või küljega, mingisuguse imeliku nurga all, vaadates kaamerast eemale. Mõnel harval juhul, kui tegelaste pilk jõuab kaamerasse, on raske leida mõnda vihjet või viita nende mikrokosmosesse. Üldjuhul pole vaatajal mingit infot nende tausta kohta - see on jäetud puhtalt kujutlusvõime pärusmaaks. Niiviisi moodustuvad filmis inimestest metafoorsed tondid, kelle teele sattuvad üksikud õndsus- ja hirmuhetked veenavad meid nähtu tõelisuses. Olgugi salapärased, lasevad need tegelased, ent mitmel korral vägagi ilmsetel impulssidel endit äraspidi pöörata. Ehkki Giuliana truudusetus on kahtlemata lihtsaim näide, leidsin enda arust veel kõnekama lõigu. Filmi keskosas näeme, kuidas paarikeste sõpruskond on kogunenud ühte väiksesse nurgakesse ühes väikses uberikus sadama ääres. Siinkohal võib märgata Antonioni meisterlikkust ambivalentsuse loomisel. Nimetet' sõpruskond on väikses nurgas karjakesi, nagu lõksuaetud loomad, nad käituvad vallatult, metsikult. Sealjuures kasutatatakse esimest korda pealetükkivat punast, varem domineerinud üksilduse ja nukruse värvi - sinise - asemel. Punane on metsikuse, kire ning iha värv. Me näeme, et filmitegelased on mitmetahulised, ühest küljest tajume mitmes stseenis nende üksildust ja resignatsiooni, teisest küljest näeme just selles stseenis neis peituvat impulsiivsust. Edasi muutub aga olustik veelgi huvitavamaks, nähes, et äsjasaabunud laeval on levimas epideemia pagevad sõbrad kabuhirmus oma varasemast idüllist, misjärel Giuliana end peaaegu kogemata (meelega?) ära tapab. See stseenide rida rõhutab eriti hästi tegelaste ümbritseva maailma ebakindlust ning püsimatust.

Filmi lõpupoole õnnestus režisööril mind aga totaalselt üllatada. Kui Giuliana poeg talt unejuttu palub, räägib Giuliana talle maagilise loo üksikul saarel elavast noorest neiust, kes olles oma üksilduse ja loodusarmastusega ühte sulanud, näeb ühel päeval tundmatut laeva saarele lähenevat. Olles laeva nägemisulatus, märkab tüdruk aga, et laeval pole hingelistki. Seejärel pöördub laev ümber ja kaob. Nagu poleks teda kunagi olnudki. Hiljem kuulis neiu müstilist laulu eemalt, mere poolt. Tüdruk ujus pikalt mööda rannikuäärt, otsides hääleallikat, ent leidis vaid valged kaljud, mis jutustaja sõnul meenutasid äratuntavalt inimihu. Lõpuks kui Giuliana poeg kärsitult küsis, kust see hääl siis pärines, vastas Giuliana justkui hüpnotiseeritult "kõikjalt".

Pean tunnistama, et see viimatimainitud osa filmist oli minujaoks tõepoolest ootamatu ja natuke raputas mind oma irreaalsusega - positiivses mõttes, justkui rõhutades, et Giuliana hullumeelsuses, ent samas ligitõmbavas veetluses on midagi ebamaist või mõistupäratut. Ühtlasi näib tema sõgedus teatud mõttes paratamatusena, justkui ainsa võimaliku tulemusena hõljuva hinge ja masinlikku reaalsuse kokkupõrkel.

Õhku jääb siiski küsimus : kas progressiusk, loogika ja pragmaatiline realism ongi siis ainuvõimalikult eksitentsialistlike kriiside allikad või on võimalik ka kirevam sümbioos? "Il desserto rosso" tees ongi meid selliste küsimuste üle juurdlema panna.

2) Badlands - dir. Terence Malick

Teisena jutustaks Malicki läbimurdefilmist "Badlands". Seda filmi iseloomustaks sõnadega "sümbolism", "hingemaastikud" ja "sisekaemus". Inglise keeles sobiks muidugi hästi kimäärsõna soulscape. Malickile omaselt on juba avakaadrid tähendusrikkad ning samal ajal ka kinematograafilises mõttes meisterlikud. Filmi algushetkedel planeerivalt liikudes Hollyt ja ta koera filmiv dünaamiline kaamera, koos hästivalitud muusikaga tekitab tugevalt retrospektiivse õhustiku: mõistame kohe, et see on tagasivaade, millelegi, mis enam kunagi ei kordu. Hiljem mõistame, et selleks kordumatuks suuruseks on Holly muretu lapsepõlv.  Seejärel kontrastiks näeme, kuidas elutule tänavale (justkui natüürmort) sõidab suur prügiauto, millel omakorda antikangelane Kit. Vaadeldes Kiti kokkupuudet surnud koeraga, võime esimest korda aimata tema empaatiavõime puudumist. Hiljem laseb ta poisikese vastutustundetuse ajel poole tööpäeva pealt jalga ning hulgub sihitult mööda tänavaid, kuni tema pilku püüab graatsiliselt koduõuel mängiv Holly. Sealt saab alguse nende paradoksaalne armulugu.

Kiti ja Holly dünaamika on samal ajal naeruväärne ja hirmutav. Kit on Hollyst kümme aastat vanem, ent ometi tundub just Holly neist kahest täiskasvanulikum. Just Kiti naiivsuse ja tormakuse tõttu on nad sunnitud järjest rohkeim süütuid hukkunuid enda taha jätma ning igakord jätab Kit Hollyle mulje, justkui oleks inimeste mõrvamine paratamatus - nende kooselu pant. Tõeliselt hirmutavaks muudab aga Kiti tegelase viis, kuidas vaatamata temas peituvale empaatiapuudusele, suudab ta sarmiga inimesi alatasa enda poole võita. Nii on isegi pärast tapatöölt tabamist politseinikud ja sõjaväelased mehe iseloomust vaimustunud ja kuulavad tema jutte huviga. Ühtviisi šokeeriv, või vahest hullemgi on aga Holly näiline ükskõiksus inimelu väärtuse suhtes. Kuigi ta ei kiida Kiti mõrvu heaks, ei paista ta neist ka sügavalt puudutatud olevat, ning isegi oma ise laiba aitab ta Kitil ära hävitada, sealjuures meest välja andmata.

Eriti just filmi alguses võib jääda Hollyst mulje justkui puhta siiruse kehastumusest, vastandudes Kiti sihitule anarhiale. Nende sümbioos on justkui hea ja kurja kokkumäng. Ent otsustav sümmeetria rikkumine toimub Holly karakteris, kuidas saab selline hästi kasvatatud ja siiras tüdruk, Kiti kehastatud sihitu õelusega kaasa minna? Jääb mulje, et hea ja kurja vahel on veel mingisugune vahepealne olek, kuhu kestahes võib ühtäkki sattuda ja see on küllaltki hirmutav.

Samavõrra kummituslikuks teevad filmi aga vahepealsed romantilised-lustlikud stseenid, kus Kit ja Holly on veel värskelt armunud ja elavad Rousseaulikult metsas vaid käepäraseid vahendid kasutades, justkui nende esivanemad. See üürike paradiisihetk pärast võõrastavat rasket kuritegu mõjub võõrastavalt ja selle ilu imetlemine tekitab vaatajas justkui süümepiinu. Õnnehetkede kiire lõpp rõhutab aga tegelaste poeesia näilisust ning annab märku, et Kiti ja Hollyl lool on lõpp ning, et nemadki peavad sisimas seda aimama.

Sümboleid on selles filmis palju ning nendega võiks selle postituse vast kahekordistadagi, ent kuna kell on juba palju, siis lemmikutena mainiks ära kaks meeldejäävamat.
Esimesena tuleb ette kohe tulekahju, mille Kit ja Holly tüdruku kodus süütavad, et oma surma lavastada. Tule raevukad leegid ning nendes hääbuvad nukud ning rabanev klaver iseloomustavad Holly puutumatuse ja puhtuse lõppu, mille asendab lõhkumine ja häving. Ühtlasi on terve see sequence suurepäraselt koordineeritud nii visuaalselt kui ka musikaalselt.

Teiseks tooks välja stseeni, kus paarike pimedas maantee ääres tantsib. Varasemalt oleme mõistnud, et Holly on Kit kurjusest lõpuks väsinud. Kit, aga oma naiivses väikses maailmas, ei ole seda veel mõistnud ning kui nad pimedas tantsivad laulu "A blossom fell" järgi, ei mõista mees, et see laul räägib hääbunud armastuses, ning mõtleb naiivselt, kuidas ta tahaks sama romantiliselt laulda osata, et oma armastust väljendada.  Tähelepanuväärne on ka kogu tantsu vältel mehe tagataskus olev revolver. Kuigi väliselt võib Kit esmapilgul tunduda sarmikas ja ligitõmbav on tema petliku fasaadi taga peidus kaastundetu, külm hävitamisiha. Arvan, et just seal pimedas tantsides, nähes kui valesti Kit laulu sõnumit mõistab, saab Holly aru, et tema kaaslasel puudub igasugune empaatiavõim, ning see annabki talle viimase tõuke mehest lahti öelda.

viirastusviirus,

varahommiku uduselt klaasilt
näeb sind külm
kingasõlma keerdunud lapsepõlv

lõpmatusse lendavad lohed
ja kingakarpi peidetud pahed
lendavad ära, lendavad ära,
lendavad täna

Werckmeister Harmoniak arvustus.

Without light in the darkness you cannot make movies. - Bela Tarr.

Maagilist realismi seostatakse enamasti alati unenäolisuse haihtuva ulmana, mis küll on olemas, aga samas tundub raskesti kättesaadav. Olgu siis selleks Borgesi aega peatavad võlurid või Tarkovski hõljuvad naised. Bela Tarri Werckmeister Harmoniak algab, aga millegi minu jaoks täiesti uudsega - maagilise realismiga, mis on täiesti kättesaadav, otse meie ees. Tema maagia tekib iseenesest, meie endi sees tahtmatult, kui pealtnäha igapäevased elulised olukorrad saavad suuremad mõõtmed.

Loomulikult on Tarri imed raskemini püütavad, kui Tarkovski või Malicki imed. Werckmeistri maagia nägemiseks peab seda uskuma, tuleb näha maailma samasuguse imetluse ja hämminguga nagu seda näeb Janos, filmi peategelane. Esimeses stseenis näemegi teda linna ainsas baaris, koos teiste meestega. Esimese kaadrina näeme kaminat, mis võiks märku anda, et baar on muidu külma ja pimeda linna ainus pelgupaik. Võib ette kujutada, et niimoodi need väikelinna hallid inimesed baaris istutedes ja elutult õlut juues päevi õhtusse saadavadki, ent ühel päeval juhtub midagi uut. Meeste ühisel pingutusel lükatakse lauad kõrvale ning kaadrisse tuleb Janos, kes asub kaaslastele lähenevat päiksevarjutust seletama. Ta asetab ühe häälekamatest tegelastest ruumi keskele ja käsib tal käsi lehvitada - tema on päike. (Muide, ma ei suutnud välja mõelda, kas asi oli läbimõeldud valguses või suurepärases näitlejatöös, aga päikest mängiva mehe silmades oli üheaegselt nii elutu, ent samas salapärane pilk, et tundus nagu oleks ta lummatud mingist kõrgemast jõust, mida ta päris hästi ei mõista.) Seejärel kaasab Janos veel kaks baarisolijat, kes mängivad Maad ja Kuud, pööreldes üksteise ümber samal ajal kui Päike nõiutult oma käsi lehvitab. Siis tuleb päiksevarjutus - Janos sunnib päikse kummardama ning kirjeldab lähenavat pimedust, ta silmad lähevad ja suureks ning hing liigub sõnade rütmiks. Pean ütlema, et Lars Rudolphi näitlejatöö selles stseenis on f a n t a s t i l i n e. Ta kirjeldab lähenevat pimedust ja loomade pagemist ning inimeste seest kasvavat pimedust ja nukrust ja hirmu. Samal ajal taustal mängiv Mihaly Vigi klaveripala on kui vaikne lumesadu Janosi nõtke ja luulelise ungari keele taustal. Lõpuks aga pimedus kaob ja päike tuleb jälle välja ning meil kõigil on uuesti lootus elule ning ilule. Kogu selles stseenis on midagi ebamaist ja ülemlikku : nii mõõtmatut kurbust kui ka katkematu lootuse elujõudu. Veelgi olulisemalt annab stseen aga hea pildi Janose tegelaskujust. Ta on keegi, kes ei karda pea ees pimedusse hüpata ning sellele otsa vaadata kuna ta usub valguse naasemisse. Janos usub, et lõpuks läheb kõik hästi ja sellepärast kõnnib ta öösiti julgelt läbi pimeduse, linnas, kus hiljuti on mitmeid inimesi kaduma läinud ning mille kohal lõõmab tuntav hädaoht.

Järgmine filmi keskne element on sõna otseses mõttes linna keskmesse toodud suur vaal. Kuigi Tarr ise keeldub oma filmist sümboleid leidmas, jääb paratamatult tunne, et Tarri jaoks on lihtsalt kunstiteose algosadeks võtmine teost alandav. Vaalale võib tähendusi anda mitmeid. Näiteks võib inimeste vastumeelsus linna toodavale vaalale olla märk tagurlike, mandunud inimeste vastumeelsusest uutele ning suurtele muudatustele. Teisalt võib vaal olla ka piibliallegooria, vihjates Leviathanile, suurele vaalale, keda seostati nii kadeduse kui ka kaosega - mis tõepoolest filmi lõpuosas ka aset leiab. Eelkõige huvitav on aga Janose interaktsioon vaalaga. Kui enamike linnakodanike jaoks toob vaal ainult kaost ja õnnetust ning on linna murede keskel kasutu luksus, siis Janose jaoks on see atraktsioon midagi rohkemat. Ühes vestluses ütleb ta "Nothing wrong with it, just see how large animal the Lord can create! How strange is the lord that he amuses himself with such strange creatures!". Janose jaoks on vaal, midagi enamat kui labane atraktsioon. Tema jaoks on vaal Jumala kosmilise kõikvõimsuse kirjeldus. Janos näeb vaalas maailma mitmekülgsust ja lõpmatust, maailma värve ja salapära. 

Kõige tugevamalt on aga Janose kontrasti näha filmi lõpuosas, kui vihased vandaalid vanainimestega täidetud haiglat rüüstavad. Janos vaatab peidus olles, kuidas kamp vihaseid ja segaduses olevaid mehi peksab abituid patsiente ja lõhub kõike, mis ette jääb, ilma mingisuguse motiivita. Hiljem näeme Janost istumas koos oma sõbra muusikateoreetik Györgiga haiglas, kus Györgi oma kurbuses üritab Janost lohutada. Györgi, kes samuti nägi linna rüüstamist ning kelle endine naine ta lausa oma kodust peaaegu välja ajas on samuti pettunud, ent samal ajal olukorraga leppinud. Hiljem kui ta Janosi juurest lahkub, kõnnib ta rüüstatud vaalast mööda ning vaatab seda põlgusega. Tema jaoks oli vaal algusest peale rumal tsirkusetrikk - vahest isegi kõigi hädade põhjus. Ta ei näe vaalas muud kui suurustushullust ning odavat lõbustust. Linnas toimunud rüüsteretk oli tema jaoks aga paratamatu asjade käik, mistõttu andis ta ka oma endise naise manipulatsioonidele järele ning veenis linnakodanikke uue võimu kasulikkuses. 

Janos aga on Györgiga haiglas istudes täiesti murtud. Ta silmade säde ja sära on asendunud tühjusega. Ta nägi kuidas ürgne stiihia, pime viha sundis inimesi lõhkuma, aga Janos oli ehitaja - maailma rikkuse imetleja. 

Lõpuks oligi saabunud päiksevarjutus, mida Janos ennustas. Jäi üle vaid loota, et sarnaselt mehe ennustustele naaseb lõpuks ikkagi ka valgus.