kollaps ja vaimutoit

puulatvade hõlmad
mille peidus on suurus
usk,rahu,priiusetõllad
kasvav ja sirguv kuumus

siselillede õied
mil teravad oksad
veri,pikne,faatum,
mis varsti,varsti saab otsa

sisekõne komöödia
piiratud kompleksid
teatraalne agoonia
vahakujud,gorteskid

pilavad piinad
naeru lohutav iroonia
ebalendavad tiivad
kirge tunnustav eufooria

sektid,fanatism,veeuputus
elada või surra näljas
mõistus-enesehukutus
kas trügida või elada väljas

kadunud idealismisolk
puhta lõpp on puhtama algus
vaid tõeliselt valutu pole kalk
maailma kaos on maailma valgus.

Otsustasin ühe vana blogi taasavada ja siis kahte blogi paralleelselt kasutada, kuivõrd selle taasavatud blogi jätan ma ilmselt mingisuguste ebasümmeetriliste lühikirjutiste jaoks. Don't blame me.

Jää(v)

Tehismaailm,tehiselu
sundvaikus
katkine lelu
mille viskad
vastu seina
vihata

keeris ja melu
tuuleta,tundeta
ebaõitsed iluga
püstitad torne
talata
pood õigeid
nöörita

vaagimas eitamas
proosat oimuta

sa lood vana uueta
ja ainult jää on püsiv

Tehismaailm,tehiselu
sundvaikus
hommikuta õhtu küünlavalgel

ja ainult jää on püsiv

sus tunnen ma ennast
ihu lõikavat jäisust
silmi nii kiviseid
teadmatusest

sus näen ma aru
ootamist
ja selget, nii selget
taju

ja nii sa kulged
toimid ja särad
õitsed nii tormide päevas

ja purskad ja kustud
vaikid ja kõlad
kuulad ja vestled
karjud üle kära
ei pimedast sa välju
ei tuhmu sa ära
veel lõikad ja lõikad
lõikad end välja

kui pildiraamatust...

sest upud sa sinna
kukud maha
ära saadad maru
üle tormise mere
ja lõputult,nõelatult, läbi nüri
tera

sa vaikid, ja valus su vaikus on...

hiljem sodid ja mustad,kritseldada
maha kõik eelneva kui väärangu
rebid sa puruks,põletad maha
raiud ja katkud, hävitad ja murrad
sa lõhud kõik ära

Udu raputab vihma üle pilvepiiri.

Avastasin eile öösel kohutava peavaluga koju jõudes et pisiasjad võivad teatud juhtudel muuta kogu keskkonna mõjuvust. Peale selle avastasin et Remarque annab mõttemaailmale kohutvalt palju juurde, kui ma oleks kunstnik oleks ma Dali.

must-valge maailma jooned inimkoosluse taamal.

Meie maailmal, nii palju kui me adume, puuduvad piirid. Relatiivsusteooriast lähtudes saame väita, et miski pole absoluutne, ei aeg, ruum ega kiirus. Sealt edasi minnes, saame väita ka, et universumil pole piire. Kui olekski, siis oleks need piirid niisugused, mida meie ei hooma, mittekolmemõõtmelised piirid. Neid teese kokku võttes on selgesti näha, et maailmal on tendets vältida piire. Me ei ole surutud kasti, vaid hajume kõige ja kõiksuse udus.

Miks see on tähtis ? Neid tõendeid vaadates näeme, et maailm ei ole absoluutne. Ei eristu täielik tõde ja täielik vale. Me elame selle kõige segus. Siit on lihtne järeldada, et pole olemas absoluutset halba ega absoluutset head. Inimpiiridesse surutuna ei leia me kunagi ammendavat perfektsust ega kaootilist nõmedust.Kahjuks kipuvad enamus inimesi oma mõtlematuses seda unustama.

Meie loomuses on näha piire. Kõige muistsemad kirjeldused maailma kujust on ka seda kinnitatud. Ammustel aegadel valitses põhimõte, et meie planeedil on kindel lõpp ja algus, tõsi sel ajal ei mõistetud universumi nii nagu praegu, ent praegu on samuti teada, et isegi meie planeedi puhul pole võimalik servani jõuda. Meie mõistuse evolutsioonile vaatamata on siiani enamuste inimeste tajus servateooria. Küll mitte enam meie koduplaneedi ega universumi, vaid pigem elu enese puhul.

Kindlasti tekiks hetkel paljude inimeste peades küsimus: mis siis kui ma näen midagi absoluutselt heana või absoluutselt halvana ? On ju hea ja halb üldjuhul kindlapiirilised mõisted ja välistavad teineteist ?

Tegelikult kehtib meie maailma puhul sellele kõik risti-vastupidi. Elu keerulisuse tõttu ei saa kunagi väita et hea ja halb eksisteerivad eraldi. Nende kahe mõiste puhul on tegu pigem sümbiontide koos eksisteerimisega. Hea ja halva avaldumine sõltub tegelikult taustsüsteemist mitte nende avaldumiseviisist või tagajärgedest. Miks ? Sest hea ja halb avalduvad korraga, ühtselt. Nende tagajärjed pole absoluutsed ja nende tagajärgede olemust on võimalik hinnata erinevalt, lähtudes taustsüsteemist. Loomulikult on veel mängus hindaja suur subjektiivsus.
Siit joonistub välja ka tõsiasi, et head ja halba pole üldsegi mitte võimalik defineerida, on vaid võimalik öelda, MIS MÕJU ON TEATUD ASJAOLUL MÕNELE TEISELE ASJAOLULE KINDLA INIMESE SILMADE LÄBI. Näiteks riigivalitsemise puhul eelistab mõni inimene monarhiat, vihjates sellega rangele distsiplineeritusele ja poliitika vähemale sopasusele. (Väheneb teiste parteide avalik mahategemine jne). Vabariiklane aga see vastu võib väita et poliitika sopasus suureneb monarhia korral.( Itaalia korruptsioon Berlusconi näitel või Valgevenes toimuvad pettused valimistel.)

Nii nagu hea ja halva eristamine on vale, vajaliku õigsuse välja selgitamise eesmärgil, mida muidugi ei saa nimetada absoluutseks tõeks,  on ka hea ja halva eristamise tagajärjed ühiskonnale halvavad.

Absoluutse hea eristamisega kaasneb idealism, mis on tänapäeva ühiskonna üks suuremaid mureallikaid.Idealismist võib rääkida nii demokraatia kui ka kommunismi valgel. Demokraatliku idealismi suurim lipulaev on kahtlemata Ameerika Ühendriigid.Oma idealismi vaimus proovivad nad ühiskonnakorraldust suruda maailmakorralduseks. Ennast maailmapolitseinikeks pidades üritavad nad ühte kultuuriruumi lõhkuda taipamata midagi selle kultuuriruumi religioonist ja mõjust kogu  ühiskonnale.Idealismiimpeeriumi mõjud ulatuvad ka teistesse riikidesse ja mõjutavad neidki, tuues kaasa idealismi globaliseerumise, kus kõik arvavad, et kõik vabadused on voorused.

Teistpidi kujutab endast samasugust ohtu kommunism, vastandudes demokraatiale.Samamoodi nagu demokraatia puhul proovitakse piiranguid vähendada, on kommunismi puhul piirangutega liialdatud.  Majandus ning massikommunikatsioon on võimsad relvad, ning neil ei saa lasta kontrollimatult vohada, ent samas ei saa ka nende tegevust pärssida liigse kontrollimisega, sest muidu avaldub efekt, kus võimsad relvad kaotavad inimese rumaluse tõttu on võimsuse ja kasuteguri. Peale selle peab kommunistlik idealism oma õigsust nii absoluutseks, et surub seda peale nii relva kui vaimuga, sandistates repressioonidega ka geeniuseid.

Absoluutse vale eristamisega kaasneb põhjendamatu kriitilisus. Põhjendamatu kriitilisus viib aga põhjendamatu skeptilisuseni, põhjendamatu skeptilisus viib kõige välistamiseni ja monoliitse negativismini, mis omakorda toob endaga kaasa vaimu nüristumise ja rumaluse. Põhjendamatu kriitilsus vähendab ka usaldust kriitika suhtes. Kui usaldus kaob, pole kriitikal enam funktsiooni, kui kaob ka kriitikameel, siis meie maailm pole enam elamisväärne, sest kui me vigu ei leia, ei ole me inimesed, siis läheneme kaosele.

Lõpetuseks tahaks tähelepanu juhtida ühele pisiasjale, nimelt oma eelmisele kirjutisele. Seal kirjutasin demokraatlikest vabadustest ja väitsin, et inimesed vaja piire. Praegu aga väidan et meie maailmal pole piire. Tegu on siiski erinevate piiridega, demokraatlikus ühiskonnas on just selleks vaja piire, et ühiskonnal poleks piire. See tähendab, et absoluutset vabadust tuleb piirata selleks, et poleks midagi absoluutset. Siit järeldubki et maailm vaja piire, ühiskonna tasemel, et poleks lõputut vabadust ega lõputut kontrolli, et poleks lõplikku tõde ja lõplikku valet. Ainult nii saame targemaks ja säilitame enda loodud ilusat maailma.

ma väga palun, et kõik, kes mu blogi loevad, annaks teada, ma tahaks hoomata enam-vähem, kes mu auditoorium on, et teada, mida ma võin kirjutada ja mida mitte.

tuulelaviin

ta kõike ei tea, kõike ei näe
kõike ei hoia oma käel

kõike ei eita, kõike ei salga
kõik ei lõppe, enne kui algab

isandate orjuses
vabais mõtteis, kindlais tajus
selgeis arus

taustsüsteemitu üldistus on nürim
kui kivi

põhjuseta tagajärg on halvatum kui
hüpoteesitu järeldus
sant vanker kolmel jalal

valgusetu lootus on mõttetum kui
sinitaeva surnud pilvide kõle

vaimuterata tarkus on rumalam
kui totter, liivane uni

me teeme kõike millegi nimel
vajame nägemist tähelepanekuid ja hoiakuid
me vaja tagasisidet

veejuga õhus
taevaaurude kuma

kustu, aura, ela
määramatu eksimuste arv

elus meid juhatab

btw, lihtsalt pean mainima, et keegi ennast puudutatuna ei tunneks : mu luuletustes sina vormi kasutamine ei vihja kellelegi kindlale inimesele, see on kirjanduslik stiil, ärge võtke isiklikult.

ma ei takista voolu
ma mustast ei näe läbi
ma põlen lõpuni ei kustu
enne kui säsi

****

salu varjus sa jooksed
varjul puhub päike

kohinast läbi
dimensiooni on käike

räägime ausalt ja vigadeta, me elame ju vabal maal

ma tunnen ennast vabalt, see on kohutavalt hea tunne. ma ei pea enam looma ei eelarvamusi ega järeldus-aimusid. ma ei sõltu nii paljudest asjadest, kui varem. mul pole enam vaja pilti kokku panna. ma olen õnnelik kõige üle, mis ma siiani teinud olen. mul on inspiratsioon,huvi, kirg. kõik on tagasi.

lisaks kõigele sellele, avastasin täna et  euroopa filosoofia pole ainus kandepinda väärt tõeürik.

i'm stuck. life's cliche.

ma ei oska praegust olukorda kirjeldada. ma ei saa sellest aru, kuidas peaksingi. Kuidas saab inimestega suhelda, neid tõsiselt võtta, kui sa ei tea neist midagi, kui su lähedased inimesed teevad kõik, et sa neist aru ei saaks. Otsekohesusest pole samuti kasu, ma arvan, et see ei muudaks olukorra kulgu absoluutselt.

Ma ei oska ennast väljendada, ja endast rääkida, kellele ma peaksingi, kui inimesed sind ei usalda, on raske neile asju usaldada, kuigi ma neid inimesi usaldan.

See kõik meenutab nonsenssi, peaga vastu seina jooksmist, lõputut-lõputut ringi, mis iial ei saa otsa. Ma ei saa olla ei aus ega unustada. Ma olen selles nõiaringis päevast päeva.

Oh god.

i'm gonna be sick, watching that nonsense rounding around of me

ühiskonna piiridest.

Kes on kunagi lugenud Aldous Huxley-d või George Orwelli, teab mis on tõeline piiratus, olukord, kus ühiskond on täielikult allutatud ühe institutsiooni kontrollile. Kuid mida endas kujutab ühiskonna piiratus ? Kas seda on vaja ? Kas seda saab samastada vaimu piiratusega, sõnavabaduse piiramisega ?

Ühiskonna piiratus kujutab endast esmamärgipõhiseid takistusi inimeste väljenduse ja käitumise piiramiseks. Nagu öeldakse siis ühiskondlik vabadus sünnitab ühiskondlikku kaost. Piirideta ühiskond on primaarne eluvorm.
Reegliteta metsikus.
On  tõepärane et me ei suuda luua püsivaid struktuure ilma piirideta, laiemalt võttes on ju kogu meie maailm organiseerituse vorm,aine on organiseeritud, aatomitevahelised tõukejõud on ülitäpsed, vesiniku muundumine heeliumiks on täpselt määratletud. Me ei elaks ilma organiseerituseta, seega on ka ühiskond kõrgem organiseeritus,mis toimib ainult teatud piiridega. Teatud väärtustega, mida ei tohi ületada. Samamoodi nagu sõnavabadus on väärtus, on väärtus ka selle kontrollimine.

Pean demokraatiat õigeks, ent arvan, et lääneriigid on seda liialt idealiseerinud. Demokraatia peaks endast kujutama ühiskonna vabadust, kõikide ühis taset. Milline perfektsus-mõelge kõikide tahe, kõik saavad, mida nad ihaldavad. Demokraatia justkui peakski kujutama endast seda, et kõik teevad, mis nad tahavad. Kõik võivad öelda, mida hing ihkab, uskuda ka roim-religioonidesse.
Oma arvamust väljendada äärmuseni.

Idealismi üledoos viib naiivsuseni, naiivsus lolluseni, lollus lõputu kollapsini. Suletud ringi hävinguni.

Inimene on piisavalt rumal, et talle ei tohi lubada piiratust. Inimesel pole oidu ega suurepärasut et korrapäratust ohjata.


Vaimuvabadus on aga hoopis midagi muud. Vaimuvabadus on ilu, kunst, harmoonia. Vaimuvabasid inimesi pole, aga võiks olla. Vaimuvaba inimene ei pea uskuma, et olla vaba, ta on seda niisamagi.Sellepärast arvan et mõttevabaduse piiramine on nonsenss. Iga inimene peab uskuma seda, mis on tema arust õige, mitte muu maailma meelest õige.

Probleemid tekivad aga õige teostamises. Nii sõnadega kui muude vahenditega. Ja sealt maalt tulevadki mängu piirid. Piir peaks algama mõistusest väljaspool toimuvaga. Sest sõnad on tugevaim vägi ja ainus tõeline liikumapanev jõud siin maailmas.

Seepärast olen kindlal veendumusel,et vaimuvabadust,mõttevabadust ei saa piirata. Sõnavabadust-väljendusvabadust ja kõiki muid vabadusi tuleb piirata. Me ei saa olla ei täiesti vabad ega täiesti piiratud. Me peame laveerima. Ja piiride sätestamine ongi osaline laveerimine.Ilma laveerimiseta me sööme oma ühiskonda seespoolt ja hävitame inimloomuse.


Ühiskond on inimmõistuse piiratuse vili, piiratus nõuab piire.

Kui kõik poleks nii relatiivne. Tegelikult on inimesed mu ümber head. Dagö-jää-l on head sõnad. Ma olen haleväsinud. Ma ei suuda milleski otsusele jõuda, liiga palju mõtlemist ja analüüsimist. Lund on liiga palju, aga ainult natukene. Tahaks vaheaega - tahaks aastavahetust. Mulle ei meeldi, et kõik inimesed oma blogisid kinniseks panevad. Radiohead on geenius. Iga päev võiks olla reede, ma tahan puhata, mulle ei meeldi inglise keel.

vaikne udu

barjäärne tegevus piirab vabadust
vihast segaselt ta pureb selle läbi
nii või teisiti priius
on halvatud lootuse lävi

nii me võtamegi endalt tiivad
kuis surume peale kehtivaid norme
vaba sõna ja loovus jääb kiiva
elame kammitsetud vaimu koldes

klaaskast meid ümbritseb nagu ideetus
me tunneme ja kardame  piire
klassi udust me ei näe läbi
iseenda ikkes elutsükkel tiirleb

mäletan seda häält siiani
läbi une ta kaikub mu kõrvus

avastasin enda jaoks max ernsti,kubismi ja abstraktsionismi.

never been better, ülimõnus on kodus olla. Üle 26 tunni esimene kord siiski. Nv on suht sisukas olnd. Lektorid tarkusepäeval olid head. Henri pleiss on halelebo ja evolutsiooniteooria on naljakas :D

me ju tunne piire
kombime läbi vitriini
nii igavuseringki teeb tiire
tahaks pugeda läbi rutiini

kõigist kaugel nii eemal
sa oled olemas ent ometi kõik on sama
mõttest, hingest ja muust nii eemal
loojangu varjus kõik hea kustub nii vara

läbi murevete me põhja ei vaju
see kaev pole sügav, ta on ujutav
silmades ükskõiksus ent valgust ka hajub
ma pole elus, kui head ma ei kujuta

soolasest veest
nõel pitsitab
ära joo

vihmas lonkiv peni
teede mustjas kõla
elutus sinnani levib
kunis kalkus temani kõlab

tühjus vaimus kui katkine nukuvabrik
toodab kuid produkti pole
lollus kui oinaste kari
jõud sünkroonita on kole

meie ideed on mädand ja roiskund
eluvaimu neis napib
mõttetulva kärjelt laseme raisku
uut maiku vaja on appi

although i see u everday, i really do miss u

Two jumps in a week
I bet you think that's pretty clever don't you boy?
Flying on your motorcycle,
Watching all the ground beneath you drop
You'd kill yourself for recognition,
Kill yourself to never ever stop
You broke another mirror,
You're turning into something you are not

sotrue

kas on võimalik kõik lihtsa ruttu ära rikkuda ? jah on küll

kunstlik-pime agoraa

milleks elada üllalt
kui me nkn iseendale valetame ?

milleks olla terav
kui armastus niikuinii ümardab kõik nurgad ?

milleks varjuda kindlusesse
kui meie julgus on meis vangis ?

mida nimetada kultuuriks
kui inimkond on rumalam mõistusest ?

mida taotleb ausus
kui me iseenda peegliraamigi ei mahu ?

miks tahame kõike
kui me vähestki kasutame kui tühjust ?

milleks omame võimu
kui kontrollida ei suuda me iseennastki ?

 milleks määrame piire,
kui meil vabaduseski juba tekib raskusi ?

milleks oleme kurvad
kui me rõõmugi nautida oskame rumalalt ?

milleks luua sõnu
mille tähendus sisutum on kui kest ?

milleks mõtleme üle
kui me instinktidki sülitavad meile näkku ?

kuhu jõuame lõpuks,
kui me isegi kõige sirgemast teest kaldume kõrvale ?

sel maailmal on mõte
ta läbi suurima lollusegi tõstab murekiiri.

kohe nii kaugel, et silmigi ei paista udust.

ma olen iseennast petnud, ära ostnud, võltsind

minu enda sees on minu teine mina

kohutavalt segane on, kohutavalt valus on

aiai mulle ikka nii meeldivad inimesed, kellel on selged ja arusaadavad seisukohad kõige kohta.

peekind pleekind kollaaž

uskumatult tore on endas selgusele jõuda, uskumatult tore on omada häid inimesi enda ümber, uskumatult tore on teada, mida sa inimeste juures hindad,

otsene platseeboefekt ehk ebaluuletus

kõik soe ja püsiv
lendlev ja seisev
vastanduv


kui ma oskakski lennata
ei jätaks ma iial maad

läbi tuule ja vee
maa ja taeva
une ja päeva

pettumusest ja lootusest üle
sa võiksid ükskord aru saada

salakiri.

salpeetrite paukuvad väljad
üle kuuskede latvade joa
meeletusest võidunud punasel käial

leiab kuuluvus ühise toa

dipoolne on see sõnatu käsk
arutu täita on teda


verest mustad on relvad
julmus edasi elab

 söestunud hirmust on muru
päike ei naerata talle
mälusse tahmunud auk kulub
ei andesta arutus talle

Jääkristall

Vaatan pikki orienti
kui rong mööda rööpaid
sa kaod
su silmad,ilme
soe kui lõkketuli
on läind,möödas
sa kaod

mõtlen tagasi,meenutan
mälu lahti koon kui lõnga
su sõnad laiali laotan
ei kõigest sellest kõlba

sa ise mind lõikad
kui jääkristall
kõik koed mus
harutad lahti

su ilu mind
näpistab kui tuisukülm
tormi mus sa
päästad nüüd valla

ei eita ma valu
ei põgene
sest valu on osake sinust
kuid ei räägi ma tõtt
ei kõnele
sest pettumus valusam on ilust

Maailmateooria

Me oleme arust
maailmatõvest
tuulest
ja kuldsest liivast

me oleme veest
tunnetest
verest
ja aistmatust valust

me oleme ajast
piiratud
näokad
ja näotud tulemid

me oleme panus
silmapaistev
läbi tunnete
kuldsel merel