15. september, 1991.
Ma olin veel elus. Veretu voolav lima ummistas mu elusooni. Ma põlesin, jäätusin, hääbusin. Kõik ümberringi paistis kui solgitud elukärg, kui värvitu valgus. Kuskile oli vaja mul põgeneda enda koltunud ilmega elamust, mida tarvitsesin naiivsushetkedel nimetada koduks. Ma vajasin väljapääsu, varjualust.
Pikka aega olin ma jalutanud, kui jõudsin taas tuttavale puiesteele. Hõbepaju väravad avasid mu jaoks uue lõpmatu teeraja. Ma ei jõudnud niiviisi sammudes kuskile ja ega ma ei tahtnudki. Oli kummaliselt meeldiv nii sammuda, midagi tundmata, ja vaadata taevas lookavat kuud, oma ainukest sugulast. Mida kauem ma edasi kõndisin seda rohkem hakkas uduvõre oma villaseid müüre mu ümber kuduma. Kui uue tarkuse algus väreles mu kehas.
Ma olin unustamas valgust, igavaid päevi, põlatuid inimesi, korduvaid elupõlvi. Olin unustamas kõike, mis siin maailmas oli nii võlts ja hägune. Kõik kaduv voolas mu seest välja ja ma täitusin tõega. Lõpuks istusin ühele kasteniiskele pingile, ahmides endasse maailma.
Sel hetkel algas taas vahetus. Öö tõusis langes, keerles vikerpilvede tantsisklevatel varjudel. Vihma sadas üles ning alla, kolmnurkselt, ruutjalt. Üks kull, teise järel huikas mu kõrvu tarkust, tõusva koidu varjust kuuldus orelimängu, ma tunnistasin reekviemit. Jah, r e e k v i e m i t. Mater glorie. Mu genus tahab mind. Ja varjudega täitus kogu õhkkond, kuni puudest said sfäärid ning maast sai õhk.
Ma ärkasin üleeilsel hommikutunnil, sellel samal mäel. Mäletasin ette ning taha, kuid olematu tulevik piinas mu taju kui mineviku kammitsev piits. Unenäo ruhmuv loor hingitses mitmel maailmatasandil. Kardan, see kordub hommegi, eile ja üleile ka veel. Päästke mind, keegi.
No comments:
Post a Comment