mu kosmosesse
külmalt kõrbend ihu
kiht kihi haaval katab kerge kangas
ning täheparve
viirastuste vihus
mu minevik on kiilund ühte randa
kus ranges öhevahus
peksab metsik maru
ja kaldal purunevad köied
ning mühinasse mattund sõnavalus
võõrastele mõeldud hüied
avalikult nähtamatule seinale pihtimises peitub teatud perversne rahulolu. see on loomulik, nigu laternate varjudes kerkiv mõte, nigu mõne kuju range fovism, tehtud kohaolu. mõnikord ei peaks asjad üldse olema siin, peaks olema mujal, katuse all, sildistatult suunama õigele poole, peaks teadma aja õiget suunda, vältima vastaspöördeid ja vastasuunas sõitjad et hommik oleks eredam oleks eredam eredam ja koidus vajutaks vaieldamatult rammestusse...
ma mõistan mida rääkis Kolakowski Kleopatra ninast ja mis on hinnatuse hunnitu helk (luban endale selle ulaka libastuse) ma nõustun et maailm ei liigu suunas ja parimal juhul on meid ümbritsev halo vaid foon, mis liigub kaasa ühtlasel kiirusel, nii öelda inertsiaalne taustsüsteem, ent mis ei juhildu meist ega sunni oma programmi meile peale. vahel mõtlen, et inimkonna traagika võib seisneda selles, et kõrbes põlev põõsas ei muuda lõppude lõpuks midagi. küsimus, ei ole selles, kas kangelastegudele järgneb piisav aplaus, või asjatundlik kriitika, vaid lahenduse puudumises. kus on lahendus?
nõnda võib mõelda igavesti ja tihti nii tehaksegi teatud vabandusi järgides. ideoloogid lükkavad tihti selle küsimuse tulevikku, revolutsioonilisemad karakterid vahel ka minevikku. ent ka uljamaid neist peavad mõistma, et lahendus on ajutine, vaid pelk värv ajatul lõuendil, nõnda kuhjuvad lahendatud pusled, hüljatud mõistatused.
ma ei ole kunagi pidanud end ideoloogiliseks inimeseks. ehk see on mu nõrkus? ideoloogilises veendumuses peitub mingisugune nõder stiihia, mis tundub olevat ühiskonna arengu mootoriks. vahest ka indiviidi kasvulavaks. nagu võib arvata, pean kultuuri inimkonna katalüsaatoriks, kollektiivne inimene vajab skeletti, mis ei koosne ainult metafüüsilisest süsinikust ja ontoloogilisest kaemusest. on vaja lagunevaid elemente.
nõnda nagu pudeneb iga varemmõeldud mõte, mis ei saanud koheselt kirja pandud, nõnda pudenevad ideaalid. justkui saiapuru - on raske uskuda, et seal võis midagi mõttekat leiduda,
