Mu õhtuhämaras kumavad

mineviku mustavalged fotod

muudavad aja pisikesteks kildudeks

tõmban pöidlaga üle enda

ähmase kuju

ja loodan, et olen pärast 

pildil ikka alles.

su öeldud sõnad
su lause-ehitus
on justnagu
tulipunane õun
kidural puul

võõras ja tundmatu
ühel hetkel

teisel aga
lohutav ja ehtne

arusaam

joonistades kunstniku
noorpõlveportreed
kohtan tahtmatult
ununenud lasteaiaulma
mille vaikusest punguvat
resonantsi
kühveldavad nimetud töölised
unes

vahel istume teine-teisele poole
maha
mina  armsaks saanud
petrooleumlambiloguga
 nemad täitsa pimedas

kosmogoonia number ulm

sa seisad oma maailmalõpuliikmetega
kuristiku silmal
käib vali ennasttunnustav muusika
fanfaarid ja lepitava naeratusega
mentorid püüavad sind
oma malbe kumaga
õhku tõusta

suurtel inimestel on
suured lõpud tavaliselt
pühapäevahommikufilmides
öökapiraamatutes
jaa nii edasi

aga sinu süüdistavalt ehtsad
silmad
vaatavad sellest eemale

liiklussõlmesüda

kui suur on su süda küsisid väiksena
gloobuses peituvalt jeesuselt
tema ümmargust kere
kannatamata pöörates

gloobus väänles vastamata
oma telje sõlme
ümber aastate, nägude,
valede

lõpuks kulus temagi  ära
ja sina jäid tummaks