leigeks jäänud öökäärid
kisavad üle kuu
vihased arukused
nägemused, mis ütlevad
eilse olu ülemuse üle
ning kreeka õiguse üle
kreeka õiguse üle.

Pandora laekast sai kõik alguse
ent mina algasin endast
enda sfäärireaktsioonist
enda taladest ning maailmast.

ning üksi algus ei saa alata minu tasandil
enne mind.


ning ükski kreatsionism
pandora laekast
vihaste arukustega
ei saa olla enne mind
ega enne AREST
enne verd.
enne algust.


Enne HUKKU.

Mul raske oodata su eel
veel raskem olla ootusetu
Sa-aeg ma peatun Sinu teel
ning longin justkui lootusetu

ees kaugel kohtan elujälgi
silm kinni pühin hingest nad
kihk kindlalt sammub mulle järgi
ja mustus peas mul võtab maad

ma tolmu pühin kaljukivilt
istun maha, vaatan merd
seal pesas tarkus tuleb ligi
ma loll, nii kiivalt õgin end

Ma ei oska kirjutada.
Ma ei oska olla mina ise.

''Olen elus. Nii nagu surmgi on elus'' ja ''Tavainimene on tsilivisatsiooni nuhtlus'' John Fowles

olen olend avangardi maalil
sürrealistlik robotmees
aje tundel teod
mu peitenahka koorib
ning samas uute
kihti peale loob

Kui midagi üksilduses erilist on, siis see lõikav, kõikehaarav täpsus, mis aja kasvades aina enam haarab ja aina enam hulluks ajab

impressionismijäljed igal üllitisel

ja ulmeline juulikuu laotub kui tekk üle

,, i'll wait my turn to tear inside you''  ja '' she's born to mezmer'' placebo.

Mind valdavad külmavärinad, arusaamatuse arusaamised, ja miks miks miks peegelküsimused.

KÕIK ON JÄLLE NII SEGANE, nii segane nagu alati

jälle avan silmad tõusen voodist
hingelinnu tiivad voolavd'
üle toa
uus algus mind voolib, koorib
vanad ajad mu vaimult

kus merihaljas aeg on vaba
seal istun käsi põsakil
oma sfääris
kodurõskeid mõtteid koon
end igatsusest purju joon

jälle öö ma hingan sumbult
ja rinnus raskus võtab maad
soolast huugab
mõttehaav
õues surnud tihke haab
näitab aega
kui tundsin seda maad

bachi palal sussid jalga
litin saateks klassikat
ärkan otsin hommikut
ja eilset aknaruudult

otsin eilset aknaruudult
sopaselt ja poriselt
kärbes vastu ruutu liibub
meri unes kohiseb

ka pilvepeeglilt
üleeilselt kindluselt
ta kohiseb vastu
kui kaljukindlalt seisev sõdur
ning segadust - pole olemas

nii ma loodan
reaalsuses
mai uinu
või uinun ?
ma kaon siit ilmast kiirelt üle
otsimise teeviitade
ning otsimiste kaoste
kui segased raudteerööpad
 mu olemuse segadus põrgulik

Mu mõistatus on pärit
seinal suurelt maalilt
ahmin õhku
mõtteid järan
pärnad naeratavad maalil
närivad ülahuult
nad närivad tempokalt raevukalt
mosaiiki katki seinalt pole leida
killud südames on sama katki
teravad

tahe minus sisemine tung
niisket udu endas kannab
suitsu mürgiks kandub uttu
udu - need on nähtamatud käed
ning nähtamatud soovid
mis on vaid selleks et peab
kohustuslik uks koridori otsas
mis kunagi ei sulgu

mikromaailm vees  surnult hingab
mitmes ruumis oleme
ning mitmes ajas
mosaiiki katki seinalt pole leida
killud südames on sama katki
teravad

üks metamorfologism
kreeka keelselt antud sõnad
enesehävituskohv
kreeka keel veel kõrvus kõlab

Nii sürreaalselt avaneb maailm

pole iial lihtsamat kui
võhikul arutust öelda
seeläbi end absurdsuse
raamidel tähtsaks tehes

pole iial lihtsamat kui
arutust üksinda öelda
ja mõelda
et see maailm on ehe

pole iial lihtsamat kui
kõigest aru saada
ning endas
kanda maailma

Kaugel jäänud
puhas suvi
mida kiivalt hoian endal

katuseräästal
valge tuvi
ilma tiibadeta lendab

Jaan Kross ON GOOOOOOOOOOOOOD.

ja ma lähima aja jooksul kirjutan normaalset midagi pikemat siia.

Ärge iialgi väitke, et teist on võimatu lõpuni aru saada, sest see kehtib iga inimese puhul. Inimese tahtmatud instinktid on alati ähmased kui nende etteplaneeritud-serveeritud käitumismotiivid.

Mida heledamaks saab päike
seda veidramakas saab maa-ilm

olen mina enda minas
oktaeedri peegli seinal
triviaalsel sfääril
ma olen ruumis
olen mujal ja igalpool

olen kaks korda enda vormis
kujus ma ei ole
 ma ei mahu sisse
olen kera ju lõputu aine
olen süsteem

olen ühe moega
minu taga on mina

Ma olengi kurbade pruunide silmadega kaotatud mäng mida ma ära võtta ei saa

see tulikuum kohvitass mis lõhnab tubaka järele.

ja vesipiibutihendi lõhn mis tõi mulle parandamatult VÄGA kurva nostalgiahoo õuele

rachmaninoff bach ja schubert on fenomenaalsed

see hooletu vihm akna taga ja värske õhk mis tuleb aknast praegu

miski ei ole piisavalt keeruline, mõistmatu ega salapärane kui see niidina lahti harutada.

RÕ-VE I-GAT-SUS vanade aegade vastu !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

kui kõik oli veel rahulik ja korras ning kui
MINU JA SINU ÜÜRATUD VEAD MIS ON TEGELIKULT MINU VEAD (J.Üdi) ei rikkunud kõike ära.

ja siis veel see rõve kihelus nagu kõrkjal mida närib üks määratu mardikas, neid on vist palju mu sees, kui palju.

üks isik mulle : ,, sa oled alati nii rahulolematu''  ma ei tea et keegi oleks kunagi seda veel täpsemini osanud kirjeldada.. välja arvatud mina ise muidugi.

TÄIESTI HAIGE !!!!!!! jälle olid mingid head värsid unes mis läksid ärgates meelest.